Teeme Pärnu unelmad teoks

Pärnu Postimehe palvel kirjutasin loo Pärnu linnapeakandidaadi platvormist.

Antagu mulle andeks, et laenan oma tänase loo keskse kujundi ajalooliselt suurkujult, mustanahaliselt Ameerika pastorilt. Kuid ma ei oska leida paremat väljendit oma Pärnu-mõtete kokkuvõtteks kui Martin Luther Kingi legendaarne lause - „mul on unistus“. Sest õigetes kätes saavad kujutelmad tõeks ja unistused eluks. Need mõttekäigud ei pea olema nii suured nagu Pärnu sõpruslinnal Šotšil Musta mere ääres, mis mõne kuu pärast võõrustab taliolümpiamänge. Ei pea olema ka nii suured nagu sõpruslinnal Vaasal Soomes, kus tegutseb kolm ülikooli. Pärnus on elu, eriti suviti, ja leidub ettevõtlikke inimesi. Jätkub ka haritust. Kuid meie tahtmised peavad olema palju suuremad kui tänane reaalsus, kus Pärnu suurus ja tähtsus ei vasta tema kohale uuringuis ja edetabeleis.

Heaolu kabinetist välja

Mul on unistus, et töö ja palk oleks Pärnu linna elus paremini vastavuses. Et lõppeks olukord, kus Pärnu on uuringute järgi kohalike omavalitsuste võimekuse edetabelis 23. kohal, aga linnapea palga järgi esikohal. Täna ütleb seesama uuring, et linnaelanike heaolu indeksi järgi 147 kohal. Ja langus on viimastel aastatel olnud pidev. See indeks vaatab muide ennekõike just tööhõivet ja sissetulekuid. Mul on unistus, et see heaolu jõuaks vähemasti Eesti esikümnesse, kui mitte kõrgemale.

Linnajuhtimisel peab linnapea kuldamine asenduma kodanike eest hoolitsemisega. Ma tahan, et heaolu jõuaks linnapea kabinetist kaugemale.

Mul on unistus, et Pärnu on taas linn, kus elanike arv kasvab, mitte ei kahane. Tallinn (tasuta ühistranspordi toel) suutis seda, Pärnu lähivallad suudavad seda, miks mitte meie? Mul on unistus, et Pärnust saab tulevikus Eestis üks paremini eurorahasid taotlev ja kasutav linn, ta tõmbab ettevõtjaid Loode-Pärnu tööstuskeskusesse, loob töötajatele kaugtöökeskuse ja noortele praktikakeskuse, kust ettevõtjad leiavad hõlpsasti tööjõudu. Olen valmis tegema ka kõik endast oleneva, et kaitseväe lahigukool tuleks Pärnumaale ja selle töötajatest saaks Pärnu elanikud.

Mul on siht, et Pärnu suudaks veel senisest paremini võõrustada oma külalisi, neid kiiremini ja mugavamalt teenindada, kuid tema õitseaeg ei piirduks vaid suvega ja Pärnu turism liiguks rohkem päevitajalt konverentsituristi poole.

Mul on unistus, et Pärnu hoolitseks taas kunagisel tasemel oma vanade ja noorte eest, et ta oleks hooliv ja sotsiaalselt mõtlev linn. Ma tahan, et Pärnust saaks jälle linn, kus makstakse ranitsatoetust – nii tavaline asi nii paljudes linnades-valdades ja nii vajalik kooliminevate laste vanemate seisukohalt! Ja et bussisõit oleks tasuta kõigile pensionäridele, mitte üksnes neile, kes on 70-aastased ja vanemad. Ka noorem pensionär peab läbi ajama valdavalt ikkagi vaid pensionirahaga, seega on nende nooremateks-vanemateks liigitamine mõttetu.

Ma tahan, et paari aasta pärast, kui Pärnus heliseb koolikell ja algab söögivahetund, siis saaksid linna kulul tasuta koolitoitu mitte üksnes põhikooli õpilased, vaid ka need noored, kes jõudnud juba gümnaasiumisse. Ning Pärnu linn tagaks tasuta toidu ka lasteaedades. Kas see on liiga raske, liiga keeruline? Kuid seda suudavad paljud maaomavalitsused ja see peab olema jõukohane ka Eesti suuruselt neljandas linnas.

Mul on veel vaikne soov, et Pärnu parimad koolitraditsioonid jäävad ellu ja suuremat osa linna gümnaasiumiõpilastest ei suruta ühte, seitsme paralleeliga hiidgümnaasiumisse. Et valikuid jääks ka humanitaaralade huvilistele, mitte ei sunnita loodavas kombinaadis kõiki õppima reaalkallakuga klassis. Ja gümnaasium jääb tegutsema ka Ülejõele, kogu sealne noorsugu ei pea bussiga Raekülla sõitma. Pärnu koolid on päris head, nägime seda ka tänavuste riigieksamite tulemuste põhjal. Ja nende koolide õpetajad peavad palka saama riiklikust alammäärast selgelt enam.

Ma unistan sellest hetkest, kui Pärnu spordihuviline, olgu noor või vana, saab astuda korda tehtud Pärnu staadionile ja seal peetakse taas Eesti parimate võistlusi, olgu kergejõustikus või jalgpallis. Ja Raeküla suusa- ja jooksurajad on täielikult valgustatud ning nende juures on pesu- ja riietusruumid.

Mul on veel mõned väga argised unistused. Ühest linna otsast teise saab sõita ühe ja sama bussiga, mitte ei pea ümber istuma. Ja see bussisõit on esiotsa lisaks pensionäridele tasuta veel ka õpilastele ning edaspidi tasuta kõigile pärnakatele, et soosida ühistranspordi kasutamist. Tänavalambid valgustavad, mitte pole „eelarvetasakaalu parandamiseks“ välja keeratud. Pärnu muul on korda tehtud ja jalutajatele-suplejatele mugav kasutada. Pärnus on taas vaateratas, nii nagu vanasti. Luitunud puitmajad on saanud uue ilme, sest „Värvid linna“ ja „Hoovid korda“ on taas hooga käima läinud.

Kõikide unistuste jaoks ei ole vaja raha. Mul on unistus, et Pärnu linnapea ei võta iga kriitilist häält kui rünnakut, iga arvustajat kui vaenlast ja pöördub linnarahva poole avatud ja sõbralikul moel. Nagu üks suvepealinna linnapea peabki olema. Kui see pilt, mille lõin, leiab teie toetuse, siis olen ma valmis töötama Pärnu linnapeana.