Eelarvamusteta eelarvest

Kaks päeva on Riigikogu istungitesaalis arutatud järgmise aasta eelarvet. Kaks kuud on arutelusid ja vaidlusi muudatuste üle veel ees. Paljude arvates on see aasta olulisim dokument. Riigi eelarve annab piirid, palju ja kellelt maksu kogutakse ning mil määral on loota riigi ülesannete täitmiseks lisavahendeid.

Aga eelarvet võib võtta ka tehnilise tabelina, kus raamatupidamislikult aetakse tulusid ja kulusid tasakaalu ning numbrite taga inimest ei nähta. Siiski, selline lähenemine tähendab, et riiki ei juhi mitte riigimehed vaid raamatupidajad.

Alles siis, kui märklaud on silme ees ja silmad on ka lahti, tekib reaalne võimalus pihta saada.
Valitsusel puudub täna selge siht, kuhu liigutakse ning kuhu üldse tahetakse jõuda. Riigikontrolör Mihkel Oviir tõdes Riigikontrolli aastaülevaates, et arengukavad ei mängi riigi juhtimisel mingisugust rolli ja riigieelarve koostatakse matemaatilise valemi abil, mille eesmärke kaaludes ning sisulisele analüüsile toetudes. See on väga karm hinnang valitsuse tööle, kuid kahjuks ma pean riigikontrolöriga nõustuma.

Tänasest eelarve eelnõust kajab vastu tõsiasi, et valitsusel on tähtis vaid see, kuidas numbrid Exceli tabelis välja näevad, mitte see, mida riigieelarve toob järgmisel aastal kaasa Eesti inimestele, mida ta toob kaasa meie elukallidusele ning majandusarengule.

Reformierakond sai oma mandaadi lubadusega viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Sellest lubadusest on loobutud. Valitsuse poolt koostatud 2013. aasta eelarve toob kaasa majanduskasvu pärssiva mõju, see eelarve ei paranda majapidamiste reaalset sissetulekut, see eelarve tähendab Eesti jäämist kiirema hinnatõusuga eurotsooni riigiks, kus inimesed on ikka veel vaeseimad.

Keskerakond on mitmeid kordi seadnud Eestile eeskujuks Põhjamaid. Riike, kuhu meie enda inimesed kõige rohkem tööle lähevad. Mis on neis riikides, mida meil ei ole? Kui väga üldiselt kokku võtta, siis on neis riikides paremad avalikud teenused. Põhjamaades ei pea inimesed tulekahju korral lootma vabatahtlikele ega kasutama arstiabi saamiseks erakliinikuid, sest need teenused on tagatud riigi poolt. Eestis pakuvad neid teenuseid aga teatud inimesed vabast tahtest ning sisuliselt hobikorras, sest riigi poolt makstav töötasu õpetajatele, politseinikele, päästjatele, piirivalvuritele ja hooldusõdedele eeldab, et seda tööd tehakse suurest missioonitundest.

Paraku saab riik pakkuda avalikke teenuseid täpselt niipalju, kui maksutulu inimestelt kogutakse. Praegune valitsus lihtsalt eelistab teatud makse mitte koguda ning laiutada käsi, et raha ei ole. Kui teenuste kvaliteeti järjest vähendatakse, siis on meil varsti tõepoolest raskusi 7-kohalise rahvaarvu kokku saamiseks, sest inimesed lahkuvad ja iga lahkunud tööealine inimene tähendab riigi jaoks väiksemat maksulaekumist ning üha suurenevat koormust sotsiaalsüsteemile.

Arstide streik, õpetajate petmine palgatõusuga, kodukulude kasv ja inimeste väsimus kestvatest kärbetest ning pidevalt tõusvatest maksudest peaks lõpuks ometi andma põhjuse loobuma dogmadest, mis meie majanduskasvu pärsivad. Koalitsioonipoliitikud kasutavad maksupoliitika osas selektiivset kuulmist – mis meeldib, seda kuulatakse ja kõik muud soovitused unustatakse ära. Unustatakse ära, et juba 2009. aastal soovitas IMF suurendada Eesti üksikisiku tulumaksu süsteemi progressiivsust, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse kergendamist on soovitanud ka Euroopa Komisjon ja OECD. Paraku on kõik viimase aja maksutõusud pannud just suurema koorma väiksema sissetulekuga leibkondadele.

Me teeme riigieelarvesse omapoolseid muudatusettepanekuid. Nii selles osas kuidas saaks läbi maksude alandamise vähendada nii elektrihinna tõusu kui soojaarveid. Kui ka selles osas kuidas kolme aasta taguseid krokodillide komisjoni kärpeid, mida tehti eelkõige justlaste arvelt, leevendada.