neljapäev, 7. juuni 2012

Majandusprofessor Paul Krugman astus konnasilmale

Ööl vastu tänast oli meie riigi president sellises meeleolus, et asus lühendatud vulgaarsusi sisaldavas stiilis Nobeli majanduspreemia laureaati ründama. Sellisel ebasobival reageeringul oli üks pluss. Ometi pöörati tähelepanu Princetoni majandusprofessori ja New York Timesi kolumnisti Paul Krugmani seisukohtadele, et kriisiaegne kärpepoliitika, mis toob kaasa ränga majanduslanguse, kõrge tööpuuduse ja massilise väljarännu, ei ole majanduspoliitiline edulugu. Meie valitsusele, kelle käes on teadupärast juba aastaid „tõemonopol“ võis see ju valus olla, kuid Krugman ei jälgi Eesti arengut esimest päeva ning tema väited on paljuski põhjendatud. Princetoni Ülikooli majandusprofessor Krugman on Eestit jälginud märksa kauem kui tema eilsest lühikesest postitusest välja võib lugeda. Nii on ta analüüsinud näiteks peaaegu pankrotis olevaks kuulutatud Islandi tööhõivenäitajaid Eesti ja Läti omadega. Ka see ei näita Eestis toimuvat roosilisena. Kui keegi soovib vaielda, siis peaks ümber lükkama ka tema poolt esitatud faktid, mitte kritiseerima julgust Eestis valikutes kahelda. Krugman ei saa pretendeerida viimase instantsi tõele. Samas tema korduvaid väiteid, et selles majanduskriisis on olnud Eesti kärpepoliitikast erinevaid lahendusi, milles riigid on märksa vähem kannatanud kui Eesti, on raske ümber lükata. Vaadates Eesti inimeste igapäevast toimetulekut ja vähenenud tööhõivet ei saa me kahjuks rääkida erilisest majanduslikust triumfist. Krugman peab tööhõivet ja majanduskasvu riigi edukuse mõõtmisel olulisemaks kui madalat riigivõla taset. Pigem võiks kriisiaegse edumudelina tuua esile suurt Hiinat või väikest Singapuri, mis on pigem Krugmani-stiilis majandust elavdanud kui kokku hoidnud ja on vältinud suurt tööpuudust. Need mudelid pole üks üheselt üle võetavad, aga meil pole põhjust pidada ka Eestit ainsaks tõemonopolistiks. Paul Krugman kritiseerib kokkuhoiupoliitikat kriisi ajal igal pool maailmas ja Eesti pole selles osas erand. Kriisiaegne kokkuhoid on tema hinnangul kehvad tulemused andnud nii suure Depressiooni kui 1990. aastate Aasia kriisi ajal. Krugmani peetakse rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlaseks ning me ei saa öelda, et ta ei tunne maailma majanduse dünaamikat. Hetkel on mul käsil Paul Krugmani raamatu „The Return of Depression Economics and the Crisis of 2008“ tõlkimine. Seega saan väita, et tema lähenemine maailma majanduskriisidele on väga süsteemne ja põhjalik. Mõistan presidendi soovi kaitsta Eestit üleoleva suhtumise eest, aga ei pea õigeks sellist väitlusstiili, kus ühelpool on graafikud ja numbrid ning teisel pool solvumised ja vandesõnad. Mainin ka, et kui lugesin esmalt presidendi nime alt läkitatud postitusi, siis mõtlesin, et tema konto on sattunud küberrünnaku ohvriks, sest seesugune lühendatud vulgaarsusi sisaldav väljendusviis pole just presidendile kohane.