Sel nädalal täitus Madeleine Albrightil 75 eluaastat

Madeleine Albright otsustas oma 75ndat juubelit tähistada uue raamatuga „Praha Talv“. See kõneleb tema lapsepõlvest, mis möödusid Teise maailmasõja raputada jäänud Euroopas. Marie Jana Körbel (see on Albrighti sünninimi) oli Tšehhi diplomaadi tütar. Oma perekonna tegelikust päritolust sai ta teadlikuks alles 59-aastaselt valmistudes astuma esimese naisena USA välisministri ametisse. Selle, et pere pärines juutidest ning kolm Albrighti vanavanemat olid holokausti ohvrid, kaevas põhjaliku uurimistöö tulemusel välja ajalehereporter. Diplomaadist isa oli enne sõja puhkemist tööl Tšehhoslovakkia saatkonnas Belgradis. Sõja-aastatel töötas ta eksiilvalitsuse heaks ja pere peatus Londonis. Peale sõda ja enne kui Tšehhoslovakkiast sai kommunistlik riik, naases isa diplomaaditööle. Madeleine saadeti aga kooli Šveitsi. Sellest perioodist on pärit ka rahvusvaheliselt tuntud eesnimi. Sellest, kuidas Marie Janast sai Madeleine kirjutab Albright oma varasemas mälestusteraamatus. Tema vanaema kutsus teda hellitusnimega Madla. Prantsuskeelses keeleruumis muutus tšehhipärane hüüdnimi Madeleineks. Kooliajast meenutab tänane juubilar veel seda, et tema lemmikraamatuks oli “Uhkus ja eelarvamus” ning koolinäidendis mängis ta isegi mister Benneti rolli, rollitruuduse mõttes vuntse kandes. Üheteistkümne aastaselt kolis tema pere USAsse ja sai poliitilise varjupaiga. Madeleine on USA kodanik 1957ndast aastast. Oma haridusteel keskendus ta politoloogiale ja rahvusvahelistele suhetele, doktoritöös uuris ta ajakirjanike rolli Praha kevadel 1968. aastal. Õpingute käigus oli tema õppejõuks ka legendaarne välispoliitika ekspert Zbigniew Brzezinski. Kui demokraat Jimmy Carter asus Valgesse Majja, sai Brzezinskist tema välispoliitika kujundaja ning ta kutsus valitsuse heaks tööle ka Albrighti. 1980ndatel täitsid USA presidendi positsiooni vabariiklased. See tähendab, et juba ülikoolis demokraatidega liitunud Madeleine Albrightil tuli rakendust leida valitsusvälistes mõttekodades ja Georgetowni Ülikoolis. Samas jätkas ta aktiivselt demokraatide toetamist, 1984. aastal koolitas ta välispoliitika küsimustes ka USA ajaloo esimest naispresidendikandidaati Geraldine Ferrarot. Üks Albrighti enimtsiteeritud ütelusi puudutab naiste koostööd, ta nimelt usub, et põrgus on spetsiaalne nurgake nende naiste jaoks, kes teisi naisi ei aita. Kui lõpuks 1992. aastal saatis presidendivalimistel demokraate edu ja Bill Clinton asus valitsust moodustama, siis esialgu vastutas Albright Rahvusliku Julgeolekunõukogu töö eest ning 1993. aastal määrati ta USA esindajaks ÜRO juures. Ta oli selles ametis silmapaistev, vaatamata kriitilistele aegadele ÜRO jaoks Rwanda genotsiidile reageerimisel. Albright oli tõusnud esimese naisena USA välispoliitika tipptegijate hulka ning tema mainet kujundasid väljaütlemised, mis olid lühidad ja tabavad ning võimaldasid ka tavavalijatel välispoliitikast aru saada. Bill Clintoni teisel ametiajal sai temast USA esimene välisminister. Albright sõnastas oma moto, et püüdes lahendada keerulisi rahvusvahelisi suhteid, on mõnikord hädavajalik kõneleda mitte ainult liitlaste, vaid ka vastastega. Lisades, et ajaloolased on sellisele käitumisele isegi termini välja mõelnud – diplomaatia. Temast sai esimene USA välisminister, kes külastas Põhja-Koread ja kohtus Kim Jong Iliga. Enam mõjutas ta USA diplomaatiat siiski oma positiivses suhtumises NATO laienemisse. Ta pidas oluliseks NATO rolli säilimist ka külma sõja järgsel ajal. Üheks selliseks väljundiks sai 1999. aastal sekkumine Kosovos. Esimesel ametiaastal toimusid ka mitmed kohtumised, et liikuda edasi Lähis-Ida rahuprotsessiga. Kuid kohtumistel regiooni liidritega ei saatnud teda suurem edu kui eelkäijatel või mantlipärijatel. Kui Clintoni ametiaja lõppemisel valiti presidendiks vabariiklane George W. Bush, sai läbi ka Albrighti valitsuskarjäär. Ta on jäänud edasi aktiivseks ühiskonnaelus, osaleb mitmetes mõttekodades ning on hinnatud avalik esineja. Bushi kohta arvas ta, et liiga enesekindel president isegi ei tea, mida ta ei tea. Seega ootas ta presidenti, kes on enese teadmistes piisavalt kindel, et arvesse võtta erinevaid seisukohti. Ilmselt tänase demokraadist presidendiga on see ootus ka täitunud. Mul on olnud võimalus eelmisel aastal Madeleine Albrighti debateerimas kuulata. Ta on endiselt särav sõnaseadja ja terav mõtleja. Samuti on tema sulg terav. “Hea raamat nii nagu ka hea kõne, paneb meid naerma, mõtlema, nutma ja lõpetuseks tõstab tuju”, on Madam Riigisekretär ise öelnud.