Valeväited elektriaktsiisi alandamise ja ööistungite kohta

Vaatan murelikult, et valitsust toetavatele saadikutele on kätte pistetud jutupunktid, mida kõik ustavalt kordavad. Paraku on neis mitmeid vigu ja mõningaid ebatäpsusi.

1. Väidetakse, et elektrihinnatõus on paratamatu.

TEGELIKULT: elektriarve kodutarbijatele koosneb viiest osast. Ka siis kui börsile viidav elektritariif kasvab, on riigil võimalik ohjata Eleringi soovi tõsta võrgutasusid. Samuti on elektrile lisatav elektriaktsiis, taastuvenergia tasud ja käibemaks riigi otsus. Alandades riigimakse saab pehmendada järgmise aasta hinnatõusu.

2. Väidetakse, et elektriaktsiisi alandamine läheb maksma 30 miljonit eurot.

EKSIMUS: elektrihinna leevendamise maksumust paisutatakse meelega viiendiku võrra. TEGELIKULT on terve aasta jooksul kogutav elektriaktsiis 33 miljonit eurot. Seda siis, kui Eestis kehtib neli ja pool korda kõrgem elektriaktsiis kui Euroopa Liidu miinimummäär ehk 4,47 eurot MWh. Keskerakonna ettepanek on aktsiis alandada miinimummäärale 1 euro MWh, mitte aktsiisi kaotada. Seega on tegelik maksumus riigieelarvele 24 miljonit eurot.

3. Väidetakse, et taastuvenergia tasu alandamine Partsi pakutud mahus on märksa suurema mõjuga kui elektriaktsiisi alandamine.

EKSIMUS: enam kui kaks korda TEGELIKULT: Täna on elektriaktsiis 0,447 eurosenti/kWh kohta. Keskerakonna fraktsioon ettepanek on seda vähendada Euroopa Liidu miinimumtasemele, milleks on 0,1 eurosenti/kWh kohta. Vähendamise mõju on 0,347 eurosenti/kWh kohta. Praegune taastuvenergiatasu on 0,97 eurosenti/kWh. Parts soovib seda vähendada 0,81 eurosendile/kWh. Vähendamise mõju on 0,16 eurosenti. Keskerakonna elektriaktsiisi vähendamine leevendab tarbija elektriarvet -4,6% võrra, Partsi taastuvenergiatasu vähendamine aga kõigest -1,6%.

4. Väidetakse, et kui alandada energiamakse, siis peab tõstma kõigile mingit teist maksu.

EKSIMUS: ei pea. Isegi kui energiamaksude alandamiseks leida kate astmelise tulumaksu kehtestamisega, saaks kõik inimesed endale odavamad kodukulud ja kõik, kes teenivad alla 1500 euro kuus ka madalama tulumaksu. Enam peaksid maksma inimesed, kelle tulu üle 1500 euro kuus ja kes aastaid on kõige enam võitnud tulumaksu alandamisest 26 protsendilt 21 protsendile. TEGELIKULT: Keskerakonna muudatusettepanek näeb ette, et elektri aktsiisi alandamisest vähenenud maksutulu saab korvata olemasolevate maksude parema kogumisega. Pole vaja kehtestada ühtegi uut maksu. Maksuameti andmetel oli möödunud aastal

Maksuauk: 465,7 miljonit eurot Seal hulgas: -Käibemaks 258,3 miljonit eurot -Sotsiaalmaks 67,5 miljonit eurot -Füüsilise isiku tulumaks 55,8 miljonit eurot -Tubakaaktsiis 43,8 miljonit eurot -Kütuseaktsiis 29,8 miljonit eurot -Alkoholiaktsiis 10,5 miljonit eurot

Panustades maksuameti lisaressurssi , saaks kõrvalehoitud maksueurodest koguda iga kahekümnenda. See ongi juba piisav, et alandada elektri aktsiisi kõigile.

5. Väidetakse, et ööistung on kallis.

TEGELIKULT: nii nagu hooaja alguses toimunud 4-minutilised istungid ei tähendanud tohutut raha säästu, ei ole ka hilistel töötundide pärast vaja lisavahendeid. Riigikogu liikmete palk on fikseeritud ja ületundide eest lisatasu ei saada. Teenindava personali kulutused on aga tuhandiks sellest, mida elektri hinna tõusu pidurdamata peavad maksma hakkama kõik Eesti pered ja ettevõtted. Ööistungite lõpetamine on valitsusliidu kätes, selleks tuleb vaid kasutada maksuotsust, mis pehmendaks elektri hinna tõusu avatud turul.

6. Väidetakse, et Keskerakonnaga ei tohi kokku leppida, sest nii hoitakse ära maksutõus.

TEGELIKULT: Keskerakond tegi riigieelarve kolmandaks lugemiseks 9 muudatusettepanekut. Neist esimene on elektriaktsiisi alandamine neli ja pool korda, see aitaks ohjata 2013. Aastal ees ootavaid hinnatõuse, sest elektri kallinemine toob kaasa ka kõigi muude kaupade ja teenuste kallinemise.

Teiseks koolitoidu toetuse kasv. Keskerakonna valitsuses oleku ajal hakkas riik katma põhikooli ja kutsekooli õpilaste lõunaid. Samas on kahe viimase aasta jooksul märgatavalt halvenenud paljude perede toimetulek. Selle tulemusel on koolitoit paljudele lastele ainsaks soojaks toidukorraks päevas. Kuid sellest koolilõunast on ilma jäetud gümnaasiumiõpilased, kelle koolipäevad on kõige pikemad ning kelle energiavajadus suurem.

Samuti on viimasel ajal hoogustunud toiduainete hinnatõus, mis ei võimalda enam tänase eelarvega eraldatud 78 euro sendi eest pakkuda põhikoolilastele tervislikku tasuta koolilõunat. Samuti peame oluliseks, et koolilõuna toetus oleks tagatud ka gümnaasiumiõpilastele. Muudatusega tõstetakse koolitoidu toetus nii põhikooli, gümnaasiumi kui ka kutsekooli õpilastele 1 euroni päevas. Kolmandaks andsime lisavahendeid Maksu- Ja Tolliametile, et oleks võimalik vähendada maksuauku.

Ülejäänud kuus ettepanekut käsitlesid integratsiooniraha väärkasutamist. Nimelt kolme reformisti poolt juhitud Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus kulutas integratsiooniraha Reformierakonna liikmete persoonifilmideks. Leiame, et see valesti kulutatud raha tuleb tagasi nõuda ja suunata sihtotstarbeliselt venekeelsete lasteaedade eesti keele õppe parandamiseks.

Kristiina Ojulandi tegemisi kajastava filmi „Kristiina Ojuland maal, maa all ja merel“ tagasimakse eest saaks toetada Narva lasteaeda Käoke. Samuti saaks sihtotstarbeliselt kasutada ka Keit Pentus-Rosimannuse, Mati Raidma, Andrei Korobeiniku , Tallinna linnavolikogu liikme Tiina Lokki, Põlva vallavolikogu liikme Margus Timmo ja Tartu linnavolikogu liikme Janika Möldri propagandafilmide kulusid. Ühtegi maksutõusu pole vaja selleks, et pehmendada elektrihinna tõusu ning tagada koolilastele soe ja tervislik koolilõuna!

Opositsiooni rollist

Tänapäevases meediaruumis kaovad mitmed sisukad analüüsid häbiväärselt kiirest muu infomüra taha. Kord kuus on Vikerraadio eetris Opositsioonitund. Sügishooajast alates annab selles oma ekspertarvamuse opositsiooni tegevuse kohta ka üks politoloog. On kostunud arvamusi, et opositsioon on liiga mugav. Eks täna kell 14.05 Vikerraadios algavast selle kuu opositsioonile pühendatud saatest saab teada, kas ööistungitega elektrihinnale lisatavate maksude alandamist nõudes on mugavusest loobutud. Lisan siia Mari-Liis Jakobsoni analüüsi Keskerakonna ja sotside tegevusest sügisel. Seda saab tema enda poolt sisseloetuna kuulata siit: alates 26ndast minutist ja lõpetades 31 minutil. Mari-Liis Jakobson:

Mis on siis vastasrinna kvaliteetse toimimise tunnused, mis on opositsiooni roll? Ennekõike on ta valitsuse kontrollija ja tasakaalustaja, juhtides tähelepanu puudujääkidele valitsuse tegevuses ning tehes ettepanekuid olukorra parandamiseks. Kui valitsuse tegevust määravad lisaks rahva ootustele ka mitmed kitsendavad faktorid, siis opositsioon peaks ennekõike jääma rahva hääle kanaliks. Seega peaks opositsioon kindlustama mitmekesiste huvide kaitse ning jälgima, et kaitstud oleks nii need enamuse kui ka vähemuse huvid, mida valitsus ehk niivõrd prioriteetseks ei pea. Ning lisaks võib välja tuua veel opositsiooni informeeriva rolli. Lisaks rahva hääle vahendamisele peab kommunikatsioon toimima ka teises suunas: vastasrinnal on ka ülesanne selgitada olukorda ja valikuid rahvale.

Kokkuvõttes võib ju öelda, et mis seal keerulist on – muudkui nõjatu toolileenile ja kritiseeri. Ent arvesse tuleb võtta sedagi, et opositsioon peab alati hakkama saama vähema ressursiga – vähemate inimestega, väiksema erakonna dotatsiooniga, aga ka vähesema eetriajaga, sest valitsuse tegevus on ajakirjaniku jaoks prioriteetsem kui opositsiooni mõtted. Ja kui lisada siia veel see, et vastasrinnal on tõenäoliselt ka endal strateegiline eesmärk – saada hea tulemus ja jõuda valitsuskoalitsiooni tulevastel valimistel – muutub see ülesanne veelgi vastutusrikkamaks ja keerukamaks.

Aga olgu sellega kuidas on, vaatame, kuidas Eestis vastasrinnal läheb. Üldjoontes võib öelda, et Eesti parlamendi opositsioonilised fraktsioonid neile pandud ülesandeid – juhtida tähelepanu puudujääkidele, esindada ning informeerida rahvast – ka täidavad. Viimase kuu jooksul, kui istungid taas regulaarselt toimusid, on just opositsioon olnud aktiivsem ministrite infotundides ning esitanud mitmeid seaduste muutmise eelnõusid. Nii nagu peab. Ning kui seadustest rääkida, siis puudutavadki opositsiooni esitatud parandused ennekõike mõne nõrgema vähemuse huve – näiteks mitmikega perekondi või venekeelseid ja nõrga eesti keelega Eestimaalasi.

Muidugi, on ka üldisemaid algatusi. Sel nädalal peetud riiklikult olulise küsimuse arutelu kaitsepolitsei ja prokuratuuri tegevusest võib pidada üldjoontes õnnestunuks, ehkki esinejate valik oleks ehk tõesti väärinud ammendavamat põhjendamist, aga ka alternatiivide kaalumist. Samuti oli õigustatud ka nii koalitsiooni kui sotsiaaldemokraatide küsimused arutelu politiseeritusest. Ent teisalt tõi see endaga kaasa ka ratsionaalset arutelu ning lünkade nentimist seadusandluses.

Muidugi saab ka teha mõningaid etteheiteid. Mis võib-olla mingil määral kummastas, oli opositsiooni suhteline vaikus Euroopa Stabiilsusmehhanismi teemadel sel suvel. Näib, et vastupidiselt suve hakul deklareeritule, olid Riigikogu liikmed ikkagi rohkem puhkuse- kui töölainel. Sest ehkki seda teemat seletati avalikkusele puhkuse eel ja järel, siis suurema n-ö avaliku paanika ajal kommunikeerisid neid teemasid avalikkusele teised inimesed kui parlamentaarse vastasrinna esindajad. Teadupärast polnud opositsioon oma seisukohtades Euroopa Stabiilsusmehhanismi suhtes ka ühtne. Ning see tegi tugeva ja lihtsustatud kampaania korraldamise pea võimatuks. Ent kas see peaks olema takistuseks opositsiooni missiooni täitmisel? Seletada saab ju ka eelnõu sisu, mitte üksnes oma seisukohti.

Samuti jäi Riigikogu stenogramme sirvides silma asjaolu, et kaks opositsioonilist erakonda, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik erakond – on aruteludes esindatud üsna ebavõrdselt. Keskerakond katab laia ampluaad teemasid, samas, kui sotside algatused jäävad oma diapasoonilt üsna kitsalt palga- ja toetusteemasid ümbritsema. Erandeid muidugi on ka, näiteks Andres Anvelt, kes võtab aktiivselt ja sisukalt sõna ka siseturvalisuse küsimustes. Ent siiski, sotsid hoiavad aruteludes küllalt madalamat profiili.

Loomulikult on siin ilmseid põhjusi, kasvõi nende fraktsiooni suurus võrreldes Keskfraktsiooniga. Ent väiksus pole üksnes miinus. Hea näide selle kohta on võtta autorenditurult, kus omal ajal suuruselt teine olnud ettevõte Avis teadvustaski oma vähemust Hertziga võrreldes, ent serveeris seda kui oma tugevust, kandes lipukirja – we try harder , meie püüame rohkem.

Väärt lugemine on ka tema teine analüüs, mis laias laastus leiab, et valitsuse maine on langenud ja pole tükk aega nii madalal olnud kui praegu. selle leiab siit

Ööistungite võtmeks on maksualandus elektrihinnale

Tunni aja pärast on president enda juurde kutsunud erakondade ja vabakondade esindajad. Lähen ka mina.

Eesti ühiskonnas on sel sügisel märgata arenguid, mis meenutavad veerand sajandit tagasi toimunud murranguaegu. Poliitikat ei tehta enam kabinetivaikuses või koalitsiooni tagatubades. Keskerakond on välja kasvanud Rahvarindest ning seega ei pelga me sugugi taaselustuvat Rahvarinde aegset vaim, kus inimeste poliitiline ärksus sunnib teravamad debatid ka Riigikogu saali. Me tunnistame, et on vajadus teha ühispingutusi Eesti tuleviku nimel.

Seega pean tänasel päeval presidendi kohtumise kõrval tähtsamakski jätkuvat vastasseisu Riigikogus. On teada, et järgmine aasta toob Eestile uusi probleeme seoses elektri hinna järsu tõusuga. Samas on võimalik seda pehmendada läbi maksuotsuste. Kui valitsus ei kasuta enda käes olevaid hoobasid elektrihinnatõusu leevendamiseks, siis saab elektri hinna tõusul olema majanduskasvu pärssiv mõju, kuna eelkõige vähendab see majapidamiste reaalset sissetulekut ning seeläbi ka tarbimise ja sisenõudluse kasvu. Majanduse kehvema väljavaate tõttu vähenevad edaspidi nii investeeringud kui ka nõudlus tööjõu järele.

Seni kuni jätkub valitsuserakondade poolne tegevusetus elektri hinna tõusu leevendamisel, oleme sunnitud jätkama Riigikogu töös obstruktsiooni. Samas, võti ööistungite lõpetamiseks on koalitsioonisaadikute käes. Kohe, kui toetatakse meie ettepanekut elektri aktsiisi alandamisele neli ja pool korda Euroopa Liidus lubatud miinimummäärani, oleme valmis venitamistaktika lõpetama. Eelarves on vahendid elektrihinna tõusu pehmendamiseks, valitsejate kohustus on neid kasutada.

Ega riigieelarve teise lugemise lõpetamine tähenda, et eelarve on juba vastu võetud. Taas on võimalik teha muudatusettepanekuid valitsusest tulnud versiooni. Veel kord on võimalik kasutada maksuotsuseid järgmise aasta elektrihinna tõusu leevendamiseks, et detsembris lõpphääletusel oleks juba eelarve, mis ei näeks hinnatõusudes vaid tulu ja inimeste toimetuleku toetamises vaid kulu.

Terevisioon | Eesti Televisioon | ERR

Terevisioon | Eesti Televisioon | ERR

jagan terevisiooni intervjuud, mis sai tehtud ööistungi eel 14. novembri hommikul.

Ööistungid algavad: elektrist, toasoojast, koolitoidust....

Kummalisel kombel on läinud nii, et Isamaa ja Res Publica Liit lubas kodukulusid alandada, aga need, kes sel teemal pingutavad, oleme hoopis meie, keskerakondlased. Kas elekter on kodukulu või ei ole? Ma ei tea, kui paljude IRLikate kodud elektrita on, aga nende vastuseisust järeldaks, et päris paljud. Uuest aastast eeldatavasti üle 20 protsendi tõusev elektrihind vajab leevendust ja igasugune viitamine, et hindu kujundab börs ja teha pole midagi, on vassimine. Elektri hind koosneb viiest komponendist, millest üks olulisemaid on riigimaksud. Elektriaktsiis ja aktsiisi suurus on puhtalt poliitiline otsus. Meie ettepanek ongi langetada elektriaktsiisi Euroopa Liidu miinimummäärani, neli ja pool korda, kuid valitsusliit seisab sellele vastu. Seega vastutavad nad täielukult elektri hinnatõusu eest mis tõstab tuntavalt eesti elukallidust järgmisel aastal, pitsitab koduomanikke ja langetab ettevõtjate konkurentsivõimet. Ööistungite eesmärgiks on pidurdada elektri hinnatõusu. Elukallidus on Eesti inimeste jaoks pidev mure. Teine ettepanek on langetada toasooja käibemaksu praeguselt 20 protsendilt üheksale protsendile. Ehkki valitsusliit räägib, et neile meeldib tarbimise maksustamine, tähendab see tegelikult, et riigikassa täitmine läheb üha rohkem nende õlgadele, kel niigi raske ja sissetulekud madalad. Tuba kütma peab ju niikuinii. Milliste kodukulude langetamisest IRL siis rääkis? Kustume IRLi saadikuid endaga eelarveettepanekute alal liituma. Teie enda lubadused saavad täidetud! Uus riigieelarve saadaks sisuliselt ajalukku ka koolitoidu senise programmi. Kui 2006. aastast sai valdav enamus põhikoolide õpilasi toitu tasuta, siis nüüd on külmutatud koolitoidu toetus kiirele hinnatõusule jalgu jäänud. Lapsevanematele läheb sel juhul laste koolitamine jälle kulukamaks. Kui ei piisa normaalsest tööajast, et selgitada koolitoidu tähtsust siis teeme seda öösel. Kui kodukulud muudkui kasvavad ja taskukohane elekter tahetakse minevikku saata, siis on taolise eelarve takistamine ööistungitega meie parim võimalus. Muidugi räägib valitsusliit, et ööistungitega raha juurde ei teki. Eks seda räägiti väga väikeste palkadega hooldustöötajatele ka enne streiki. Nüüd enam ei räägita.

Ringvaates esimestest leedidest

Eelarvamusteta eelarvest

Kaks päeva on Riigikogu istungitesaalis arutatud järgmise aasta eelarvet. Kaks kuud on arutelusid ja vaidlusi muudatuste üle veel ees. Paljude arvates on see aasta olulisim dokument. Riigi eelarve annab piirid, palju ja kellelt maksu kogutakse ning mil määral on loota riigi ülesannete täitmiseks lisavahendeid.

Aga eelarvet võib võtta ka tehnilise tabelina, kus raamatupidamislikult aetakse tulusid ja kulusid tasakaalu ning numbrite taga inimest ei nähta. Siiski, selline lähenemine tähendab, et riiki ei juhi mitte riigimehed vaid raamatupidajad.

Alles siis, kui märklaud on silme ees ja silmad on ka lahti, tekib reaalne võimalus pihta saada.
Valitsusel puudub täna selge siht, kuhu liigutakse ning kuhu üldse tahetakse jõuda. Riigikontrolör Mihkel Oviir tõdes Riigikontrolli aastaülevaates, et arengukavad ei mängi riigi juhtimisel mingisugust rolli ja riigieelarve koostatakse matemaatilise valemi abil, mille eesmärke kaaludes ning sisulisele analüüsile toetudes. See on väga karm hinnang valitsuse tööle, kuid kahjuks ma pean riigikontrolöriga nõustuma.

Tänasest eelarve eelnõust kajab vastu tõsiasi, et valitsusel on tähtis vaid see, kuidas numbrid Exceli tabelis välja näevad, mitte see, mida riigieelarve toob järgmisel aastal kaasa Eesti inimestele, mida ta toob kaasa meie elukallidusele ning majandusarengule.

Reformierakond sai oma mandaadi lubadusega viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Sellest lubadusest on loobutud. Valitsuse poolt koostatud 2013. aasta eelarve toob kaasa majanduskasvu pärssiva mõju, see eelarve ei paranda majapidamiste reaalset sissetulekut, see eelarve tähendab Eesti jäämist kiirema hinnatõusuga eurotsooni riigiks, kus inimesed on ikka veel vaeseimad.

Keskerakond on mitmeid kordi seadnud Eestile eeskujuks Põhjamaid. Riike, kuhu meie enda inimesed kõige rohkem tööle lähevad. Mis on neis riikides, mida meil ei ole? Kui väga üldiselt kokku võtta, siis on neis riikides paremad avalikud teenused. Põhjamaades ei pea inimesed tulekahju korral lootma vabatahtlikele ega kasutama arstiabi saamiseks erakliinikuid, sest need teenused on tagatud riigi poolt. Eestis pakuvad neid teenuseid aga teatud inimesed vabast tahtest ning sisuliselt hobikorras, sest riigi poolt makstav töötasu õpetajatele, politseinikele, päästjatele, piirivalvuritele ja hooldusõdedele eeldab, et seda tööd tehakse suurest missioonitundest.

Paraku saab riik pakkuda avalikke teenuseid täpselt niipalju, kui maksutulu inimestelt kogutakse. Praegune valitsus lihtsalt eelistab teatud makse mitte koguda ning laiutada käsi, et raha ei ole. Kui teenuste kvaliteeti järjest vähendatakse, siis on meil varsti tõepoolest raskusi 7-kohalise rahvaarvu kokku saamiseks, sest inimesed lahkuvad ja iga lahkunud tööealine inimene tähendab riigi jaoks väiksemat maksulaekumist ning üha suurenevat koormust sotsiaalsüsteemile.

Arstide streik, õpetajate petmine palgatõusuga, kodukulude kasv ja inimeste väsimus kestvatest kärbetest ning pidevalt tõusvatest maksudest peaks lõpuks ometi andma põhjuse loobuma dogmadest, mis meie majanduskasvu pärsivad. Koalitsioonipoliitikud kasutavad maksupoliitika osas selektiivset kuulmist – mis meeldib, seda kuulatakse ja kõik muud soovitused unustatakse ära. Unustatakse ära, et juba 2009. aastal soovitas IMF suurendada Eesti üksikisiku tulumaksu süsteemi progressiivsust, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse kergendamist on soovitanud ka Euroopa Komisjon ja OECD. Paraku on kõik viimase aja maksutõusud pannud just suurema koorma väiksema sissetulekuga leibkondadele.

Me teeme riigieelarvesse omapoolseid muudatusettepanekuid. Nii selles osas kuidas saaks läbi maksude alandamise vähendada nii elektrihinna tõusu kui soojaarveid. Kui ka selles osas kuidas kolme aasta taguseid krokodillide komisjoni kärpeid, mida tehti eelkõige justlaste arvelt, leevendada.

Suve viimasel päeval

Kuigi blogi on olnud pikalt suveunes, ei ole ma kirjutamist maha jätnud. Mõned mõtted said kirja Postimehe online versiooni suvekolumnitena. Kuna online meedial juba on selline komme, et info voogab muudkui peale ja paljud ei satu üldse suviste tegemiste käigus arvuti taha, siis lisan oma kooliaasta alguse mõtted ka siia. Seda enam, et tudengite õppetoetuste vaidlus on pigem hoogu kogumas.

Sada lehekülge päevas

Kui Eesti tudeng tahab kuuluda maailma parimate hulka, peab ta lugema sada lehekülge päevas. Kui Eesti ülikoolid tahavad olla tipus, peavad nad oma tudengeilt nõudma just sellist, pidevalt üle jõu käivat koormust. Sellise veendumuse andsid mulle neil päevil, kümme aastat tagasi alanud magistriõpingud University College Londonis.

Õpingute aasta Londonis 2002-2003 polnud just meelakkumine metropolis. Ühes loengus pandi lauale 250-leheküljeline teadustekstiga raamat, mis tuli järgmiseks korraks enam-vähem läbi töötada. Järgmises seminaris teine samasugune tellis. 50 lehekülge päevas. 70 lehekülge päevas. 100 lehekülge päevas. Pärast seminari lippad koju ja loed-loed-loed, aga ikka ei saa kõike loetud, kui juba saabub uus, veelgi rohkem üle jõu käiv lugemisorjus. Loed hilisõhtuni, aga kuna järgmise päeva seminari jaoks läbi töötamata materjali on ikka veel nii palju, siis paned hommikul kella varajaseks ja loed unetundide arvelt veel. Ikka ei jõua päris valmis.

Kuldne ülikooliaeg? Ausalt öeldes tundub ta kaugelt vaadatuna kuldsem kui kogu selle koorma all ägades. Aga University College London oli ja on ülikool, mis paikneb maailma edetabelis esikümnes. Võrdluseks – Eesti parimad ülikolid paiknevad temast maailma edetabelites üle poole tuhande koha tagapool, suur hulk Eesti kõrgkoole ja ülikoole aga asuvad ehk kusagil maailma mitmendas tuhandes.

Tippu jõuavad profid

Loomulikult on mul sellest ajast koormusele vaatamata hulk häid mälestusi. Neis troonivad eelkõige õppejõud, kellega tekkis väga tihe ja toetav kontakt. Lihtsalt vaimustav oli ka ülikooli raamatukogu, kus leidus lõputute riiulitäitena väärt materjali. Pidev tagasiside professoritelt ning mahukas iseseisev töö Londoni magistrantuuris oli väga erinev Tartu Ülikooli loengupõhisest passiivsevõitu bakalaureuseõppest.

Aga jah, ma kardan, et Eesti ülikoolides ei loeta sellises mahus. Olen kuulnud Eestis nurinat kui nädalaks antakse õppejõu poolt üle 50 lehekülge lisamaterjali. Mitte, et lugemine oleks ainus võimalus akadeemiliseks tööks, aga ilma lugemuseta pole võimalik uurimisprobleemi püstitada ja seniste lähenemistega vaielda. Tuleb tugineda eelkäijate tehtud tööle, et oleks võimalik senist teadmist edasi viia. Selline 50-100 leheküljeline päevane lugemus oli võimalik ainult tänu Briti nõukogu täisstipendiumile. Sellisele stipendiumile, millest piisas, et maksta korteri, raamatute ja söögi eest.

Ehk järeldus – tipptase on võimalik ainult siis ja ainult seal, kus üliõpilased on „profid” – õppimine on nende kõikehõlmav töö, mitte aeg-ajalt peetav hobi, millega tegeletakse siis, kui aega üle jääb. Mul polnud Londonis ainsatki kursusekaaslast, kes oleks jätnud seminari tulemata. See lihtsalt polnud teema.

Eestis peetakse paralleelselt mitut vaidlust kõrghariduse üle. Palju on Eesti tudengitest täispühendunud ja maksimaalselt koormatud õppureid? Vastavalt Praxise uuringule töötab Eesti tudeng palju ja kulutab võrreldes muu Euroopaga õppetööle üldse kõige vähem aega, kõigest 25 tundi nädalas. On selge, et sellise ajakasutusega pole võimalik eeldadagi, et Eesti tudeng loeks ligilähedaltki sama palju kui Euroopa tippkoolides nõutud. Erialane ja sageli võõrkeelne tekst ei lähe sama libedalt kui juturaamat.

Rõõm lesila üle

Imelikult kombel on just haridus- ja teadusministeerium asunud tõestama, justkui poleks Eesti tudengite väheses õppeajas hullu midagi. 1. augustil avaldati pressiteade sellest, et 83% tudengitest on üldiselt rahul või väga rahul sellega, kui palju neil on aega õppimiseks ja töötamiseks. Kõva seisukoht maa kohta, mille parimad ülikoolid on maailma tipust nii kaugel! Rahul võime olla, aga taset ei ole. Me ju ei mõistaks Eesti koondise korvpallurit, kes kiidab – treeningkoormus on hea, üldse higile ei aja, ja saaks järgmise mängu 30 punktiga kaela.

Mida ma öelda tahan? Seda, et kui me tahaksime saavutada kasvõi ühes sektoris, kasvõi ühes koolis, kasvõi ühe kooli ühes osakonnas maailma täielikku tipptaset, siis tuleb sellele eesmärgile anda kate nii läbiloetud lehekülgedes kui ka eurodes. Kümme lehekülge kodulugemist ja 135 eurot õppetoetust jääb maailma tasemest just nii kaugele, nagu ma kirjeldasin. Äkki peaks me sellise eliitala mingisuguse „tarkade kogu” poolt välja valima ja selle tippu viima? Sellisel otsusel oleks oma riskid, kuid üks on selge – tippülikooliks saab vaid täielikult pühendunud õppejõudude ja tudengitega ülikool. Loobuda rahulolust lesila üle on esimeseks sammuks selles suunas.

Majandusprofessor Paul Krugman astus konnasilmale

Ööl vastu tänast oli meie riigi president sellises meeleolus, et asus lühendatud vulgaarsusi sisaldavas stiilis Nobeli majanduspreemia laureaati ründama. Sellisel ebasobival reageeringul oli üks pluss. Ometi pöörati tähelepanu Princetoni majandusprofessori ja New York Timesi kolumnisti Paul Krugmani seisukohtadele, et kriisiaegne kärpepoliitika, mis toob kaasa ränga majanduslanguse, kõrge tööpuuduse ja massilise väljarännu, ei ole majanduspoliitiline edulugu. Meie valitsusele, kelle käes on teadupärast juba aastaid „tõemonopol“ võis see ju valus olla, kuid Krugman ei jälgi Eesti arengut esimest päeva ning tema väited on paljuski põhjendatud. Princetoni Ülikooli majandusprofessor Krugman on Eestit jälginud märksa kauem kui tema eilsest lühikesest postitusest välja võib lugeda. Nii on ta analüüsinud näiteks peaaegu pankrotis olevaks kuulutatud Islandi tööhõivenäitajaid Eesti ja Läti omadega. Ka see ei näita Eestis toimuvat roosilisena. Kui keegi soovib vaielda, siis peaks ümber lükkama ka tema poolt esitatud faktid, mitte kritiseerima julgust Eestis valikutes kahelda. Krugman ei saa pretendeerida viimase instantsi tõele. Samas tema korduvaid väiteid, et selles majanduskriisis on olnud Eesti kärpepoliitikast erinevaid lahendusi, milles riigid on märksa vähem kannatanud kui Eesti, on raske ümber lükata. Vaadates Eesti inimeste igapäevast toimetulekut ja vähenenud tööhõivet ei saa me kahjuks rääkida erilisest majanduslikust triumfist. Krugman peab tööhõivet ja majanduskasvu riigi edukuse mõõtmisel olulisemaks kui madalat riigivõla taset. Pigem võiks kriisiaegse edumudelina tuua esile suurt Hiinat või väikest Singapuri, mis on pigem Krugmani-stiilis majandust elavdanud kui kokku hoidnud ja on vältinud suurt tööpuudust. Need mudelid pole üks üheselt üle võetavad, aga meil pole põhjust pidada ka Eestit ainsaks tõemonopolistiks. Paul Krugman kritiseerib kokkuhoiupoliitikat kriisi ajal igal pool maailmas ja Eesti pole selles osas erand. Kriisiaegne kokkuhoid on tema hinnangul kehvad tulemused andnud nii suure Depressiooni kui 1990. aastate Aasia kriisi ajal. Krugmani peetakse rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlaseks ning me ei saa öelda, et ta ei tunne maailma majanduse dünaamikat. Hetkel on mul käsil Paul Krugmani raamatu „The Return of Depression Economics and the Crisis of 2008“ tõlkimine. Seega saan väita, et tema lähenemine maailma majanduskriisidele on väga süsteemne ja põhjalik. Mõistan presidendi soovi kaitsta Eestit üleoleva suhtumise eest, aga ei pea õigeks sellist väitlusstiili, kus ühelpool on graafikud ja numbrid ning teisel pool solvumised ja vandesõnad. Mainin ka, et kui lugesin esmalt presidendi nime alt läkitatud postitusi, siis mõtlesin, et tema konto on sattunud küberrünnaku ohvriks, sest seesugune lühendatud vulgaarsusi sisaldav väljendusviis pole just presidendile kohane.

Sel nädalal täitus Madeleine Albrightil 75 eluaastat

Madeleine Albright otsustas oma 75ndat juubelit tähistada uue raamatuga „Praha Talv“. See kõneleb tema lapsepõlvest, mis möödusid Teise maailmasõja raputada jäänud Euroopas. Marie Jana Körbel (see on Albrighti sünninimi) oli Tšehhi diplomaadi tütar. Oma perekonna tegelikust päritolust sai ta teadlikuks alles 59-aastaselt valmistudes astuma esimese naisena USA välisministri ametisse. Selle, et pere pärines juutidest ning kolm Albrighti vanavanemat olid holokausti ohvrid, kaevas põhjaliku uurimistöö tulemusel välja ajalehereporter. Diplomaadist isa oli enne sõja puhkemist tööl Tšehhoslovakkia saatkonnas Belgradis. Sõja-aastatel töötas ta eksiilvalitsuse heaks ja pere peatus Londonis. Peale sõda ja enne kui Tšehhoslovakkiast sai kommunistlik riik, naases isa diplomaaditööle. Madeleine saadeti aga kooli Šveitsi. Sellest perioodist on pärit ka rahvusvaheliselt tuntud eesnimi. Sellest, kuidas Marie Janast sai Madeleine kirjutab Albright oma varasemas mälestusteraamatus. Tema vanaema kutsus teda hellitusnimega Madla. Prantsuskeelses keeleruumis muutus tšehhipärane hüüdnimi Madeleineks. Kooliajast meenutab tänane juubilar veel seda, et tema lemmikraamatuks oli “Uhkus ja eelarvamus” ning koolinäidendis mängis ta isegi mister Benneti rolli, rollitruuduse mõttes vuntse kandes. Üheteistkümne aastaselt kolis tema pere USAsse ja sai poliitilise varjupaiga. Madeleine on USA kodanik 1957ndast aastast. Oma haridusteel keskendus ta politoloogiale ja rahvusvahelistele suhetele, doktoritöös uuris ta ajakirjanike rolli Praha kevadel 1968. aastal. Õpingute käigus oli tema õppejõuks ka legendaarne välispoliitika ekspert Zbigniew Brzezinski. Kui demokraat Jimmy Carter asus Valgesse Majja, sai Brzezinskist tema välispoliitika kujundaja ning ta kutsus valitsuse heaks tööle ka Albrighti. 1980ndatel täitsid USA presidendi positsiooni vabariiklased. See tähendab, et juba ülikoolis demokraatidega liitunud Madeleine Albrightil tuli rakendust leida valitsusvälistes mõttekodades ja Georgetowni Ülikoolis. Samas jätkas ta aktiivselt demokraatide toetamist, 1984. aastal koolitas ta välispoliitika küsimustes ka USA ajaloo esimest naispresidendikandidaati Geraldine Ferrarot. Üks Albrighti enimtsiteeritud ütelusi puudutab naiste koostööd, ta nimelt usub, et põrgus on spetsiaalne nurgake nende naiste jaoks, kes teisi naisi ei aita. Kui lõpuks 1992. aastal saatis presidendivalimistel demokraate edu ja Bill Clinton asus valitsust moodustama, siis esialgu vastutas Albright Rahvusliku Julgeolekunõukogu töö eest ning 1993. aastal määrati ta USA esindajaks ÜRO juures. Ta oli selles ametis silmapaistev, vaatamata kriitilistele aegadele ÜRO jaoks Rwanda genotsiidile reageerimisel. Albright oli tõusnud esimese naisena USA välispoliitika tipptegijate hulka ning tema mainet kujundasid väljaütlemised, mis olid lühidad ja tabavad ning võimaldasid ka tavavalijatel välispoliitikast aru saada. Bill Clintoni teisel ametiajal sai temast USA esimene välisminister. Albright sõnastas oma moto, et püüdes lahendada keerulisi rahvusvahelisi suhteid, on mõnikord hädavajalik kõneleda mitte ainult liitlaste, vaid ka vastastega. Lisades, et ajaloolased on sellisele käitumisele isegi termini välja mõelnud – diplomaatia. Temast sai esimene USA välisminister, kes külastas Põhja-Koread ja kohtus Kim Jong Iliga. Enam mõjutas ta USA diplomaatiat siiski oma positiivses suhtumises NATO laienemisse. Ta pidas oluliseks NATO rolli säilimist ka külma sõja järgsel ajal. Üheks selliseks väljundiks sai 1999. aastal sekkumine Kosovos. Esimesel ametiaastal toimusid ka mitmed kohtumised, et liikuda edasi Lähis-Ida rahuprotsessiga. Kuid kohtumistel regiooni liidritega ei saatnud teda suurem edu kui eelkäijatel või mantlipärijatel. Kui Clintoni ametiaja lõppemisel valiti presidendiks vabariiklane George W. Bush, sai läbi ka Albrighti valitsuskarjäär. Ta on jäänud edasi aktiivseks ühiskonnaelus, osaleb mitmetes mõttekodades ning on hinnatud avalik esineja. Bushi kohta arvas ta, et liiga enesekindel president isegi ei tea, mida ta ei tea. Seega ootas ta presidenti, kes on enese teadmistes piisavalt kindel, et arvesse võtta erinevaid seisukohti. Ilmselt tänase demokraadist presidendiga on see ootus ka täitunud. Mul on olnud võimalus eelmisel aastal Madeleine Albrighti debateerimas kuulata. Ta on endiselt särav sõnaseadja ja terav mõtleja. Samuti on tema sulg terav. “Hea raamat nii nagu ka hea kõne, paneb meid naerma, mõtlema, nutma ja lõpetuseks tõstab tuju”, on Madam Riigisekretär ise öelnud.

Skype´i maa ja teerulliriik

Kirjutasin Delfi palvel kommentaari tänase valitsuse viimasest aastast.

Kõigest napp aasta tagasi uskus suur osa rahvast loosungit „võid kindel olla!“ Täna leiavad nii rahvas kui poliitikud, et asju, millele kindel olla, on jäänud üha vähemaks. Rahandusminister pole kindel, kui suure summaga lõppude lõpuks peame me garanteerima endast rikkamate riikide laene. Haridusminister pole kindel, kui pikaks kujuneb maalaste koolitee peale maagümnaasiumide sulgemist. Majandusminister pole kindel kui suureks kerkib elektrihind. Kui kunagi lubati edu ja õnne euroga liitumisest, siis nüüd paistab pilt keerukam – majandus kasvab tänavu teosammul 1,5 protsenti ja tööturg on juba üle poole aasta olnud sisuliselt stagnatsioonis.

Tehtud oleks just nagu kõik õigesti, aga tulemus meeldib üha vähesematele. Ja see paistab välja. Valitsuses olevate erakondade toetus on kogu selle aasta jooksul olnud selgelt väiksem kui nende erakondade populaarsus, kes valitsusse ei kuulu. Seda vaatamata valitsuse ülekaalukale pressiteadete voole ja enesekindlusest pakatavale stiilile. Milles siis asi?

Valitsus on langenud liigse enesekiituse ohvriks. Kaua ikka kuulad juttu, et oleme riigi rahanduse Euroopa meistrid, kui see su kontojäägil ei kajastu, palgatõusu ei paista ja hinnatõus paistab liigagi hästi? Rahulolematust kostitatakse aga üha agressiivsema pealekäratamisega – streikivad õpetajad elavad niigi hästi (rahandusminister Ligi) ja nende nõudmised on suunatud Eesti rahva vastu (riigikogulane Randpere). Härrased, kui kõik on tehtud nii hästi, siis miks see ei jõua näiteks õpetajateni? Üha rohkem tekib mulje, et pealekäratamine ja ülbus on vaid mask, mis varjab teadmatust, mida teha edasi.

Peab muidugi tunnistama, peataolek pole üksnes Eesti häda, sest suur osa Euroopast seisab samuti vastakuti üsna samasuguste strateegiliste probleemidega – kriisis haihtunud varandused, riikide õhukesed rahakotid ja eraisikute võlad, vananev elanikkond. Ja kahtlemata, sellises olukorras on vaja poliitilist otsustavust, valmidust vajadusel ka ebapopulaarseteks otsusteks. Kuid praegu me näeme Eestis triivimist ühe tõe ühiskonna suunas, kus kõik ülejäänud peale võimuparteide tahaksid Eestist teha justkui „Kreekat“, „Venemaad“, „kehva ilmaga Kuubat“ või mõnda muud väidetavat maapealset põrgut. Ja ignoreerimisele kuuluvad kõik – loomulikult Keskerakond, sotsid, aga ka erinevad majandusteadlased, „seemnesööjad“, ametiühingud, tööandjad, arstid ja muidugi õpetajad.

Eesti ees seisvad väljakutsed on tõelised, aga kas „ikka rohkem seda sama asja“ on ikka lahendus? Ilmselt polegi neile probleemidele ühte, lööva kõlaga ja lihtsat lahendust ja jumal hoidku selliste lahenduste eest. Ilmselt peab paika Mark Twaini ütlus, et igale raskele probleemile on üks lihtne lahendus, aga enamasti on see vale lahendus. Eestil ja Eesti rahval on päris olulisi ressursse, et mis iganes probleemidest lõpuks välja tulla – üpris hästi toimiv koolisüsteem, haritud rahvas, üsna väike korruptsioon, inimeste hea võõrkeelte oskus, ettevõtjate julgus, lähedus Põhjamaadele. Kõike seda polegi nii vähe. Ajaloo kriitilistel hetkedel on siin ühiskonnas jätkunud valmidust ka ärakuulamiseks, erimeelsuste unustamiseks, mõlemapoolseteks loovutamisteks laiema kokkuleppe nimel. Kuid ma ei mõista, miks on nüüd riigis, mis reklaamib end Skype’iga, saanud lemmiktööriistaks hoopiski teerull.

USA presidendikampaania lähivaates

USA vabariiklaste presidendikandidaadi selekteerimine on pikk ja keeruline protsess. Täna toimunud Washingtoni osariigi caucus oli kohapeal vaadeldes veelgi segasem protseduur kui raamatuist loetu põhjal arvata võiks.

Igal osariigil on omad reeglid, aga suures plaanis eristuvad need, kes valivad oma valijamehed augustikuisesse vabariiklaste konventi traditsioonilise üldise sedeliga hääletamise teel (primary) ja teised, kes korraldavad selleks nn naabruskonna kogunemisi (caucus).

Seda teist õnnestuski mul Seattles oma silmaga näha. Mitte päris puhtal kujul, sest paarkümmend aastat kasutati siin vahepeal segasüsteemi. Kui osariik aga otsustas rahastuse ära võtta, pidi Vabariiklik Partei minema seekord odavama variandi peale. Selleks ongi caucus. Teoorias peaks igas piirkonnas grupike kohalikke kogunema, et oma eelistus tänaseks rivvi jäänud Mitt Romney, Ron Pauli, Rick Santorumi ja Newt Gingrichi vahel välja selgitada. Maapiirkondades ilmselt saadigi kokku kas kellegi kodus või väiksemates grupikestes mõnes avalikus hoones. Seattles toimunud kogunemisel oli aga ühte saali paigutatud paarkümmend kogunemist korraga.
Kuna võrreldes nelja aasta taguse ajaga oli osavõtt üle nelja korra arvukam, siis tekkis ka paras ruumikitsikus.

Ausalt öeldes ei oleks osanud oodata, et täna väljub veenva võitjana Mitt Romney. Esiteks viitsivad caucusele välja tulla eelkõige konservatiivsemad inimesed, kes pole just Romney valijad. Teiseks oli ainsana siinses osariigis korralik meeskond ja kontor Ron Paulil.

Romneyt valivad aga ülekaalukalt need, kes soovivad Obamale saada tõsiseltvõetavat vastast. Nii järeldatigi, et ilmselt hakkavad vabariiklased ise ka aru saama, et nende pikaks veniv vennatapusõda tuleb eelkõige kasuks demokraatidele.
Üleeile käisin ka Mitt Romney kohalikus kontoris ja see polnud just muljetavaldav. Kampaaniajuht oli äsja saabunud Nevadast ja teadis, et täna suletakse kontor ja teda on ees ootamas juba uus osariik.

Praeguse hetke seisuga on Romney saanud kokku 185 delegaati, Santorum 90, Gingrich 33 ja Paul 23. Selleks, et võita, on vaja jõuda 1144 delegaadini. Ehk pikk tee on veel ees.

Päris suure osa annavad eeloleval teisipäeval korraga valimis korraldavad 10 osariiki. Seda päeva nimetatakse Super Tuesdayks ja Romney kontor ootab võitu seitsmes. Samas kinnitasid kampaaniameistrid, et nad ei pea hulluks ka suveni kestvat siseheitlust. Lohutades end sellega, et neli aastat tagasi õnnestus John McCainil saada kiire võit juba aprilliks, aga see ei toonud endaga kaasa presidendiks valimist.

Üldiselt on vabariiklaste eelkampaania vaidluspunktid pigem nende võimalusi vähendavad. Aga bensiinihinna tõusus, tööpuuduse mittelangemises ja Iraani tumedas tulevikus näevad nad oma võimalusi.

Minu esimene rahvusvaheline filmiroll :)

Selle aasta üks suuremaid välispoliitilisi sündmusi Eesti jaoks saab ilmselt olema 25-28. mail Tallinnas toimuv NATO Parlamentaarse Assamblee kevadistungjärk, kuhu on oodata üle kolmesaja parlamendiliikme NATO liikmesriikides ja partnerriikidest.

Mulle langes osaks au astuda üles videoklipis, mis seletab lühidalt ja lihtsalt, mis asi see NATO Parlamentaarne Assamblee on. Klipis kõnelevad veel Assamblee president Karl Lamers, NATO Peasekretär Anders Fogh Rasmussen, NATO sõjalise komitee esimees Admiral G. Di Paola, USA delegatsiooni juht kongresmen Mike Turner.

Klippi näete kui klikite siin.

Kuulun NATO parlamentaarse assamblee Eesti delegatsiooni 2007. aasta aprillist. Kuid mul on ka varasem kogemus aastast 2003, kui töötasin uurimisassistendina NATO Parlamentaarse Assamblee sekretariaadis, mis asub Brüsselis ning aitab korraldada erinevaid kohtumisi ja koostada raporteid.

Parlamentaarse Assamblee roll on tagada NATO liikmesriikides laiem toetus erinevatele NATO otsustele. Eriti kui NATO osaleb mõnes missioonis, ei pruugi sellised sõjalised operatsioonid olla väga populaarsed liikmesmaades. Sageli tehakse välis- ja kaitsepoliitilisi otsuseid väga väikeses ringis. Kui valitsuse vahetus võib tähendada otsustajate väljavahetamist, siis NATO parlamentaarsel assambleel on võimalik kanda edasi ka järjepidevust, sest sinna on kaasatud laiem ring – nii opositsiooni kui koalitsiooni.

Suuri sessioone, kuhu kohale tulevad kõik 257 NATO riikide parlamendisaadikut, kellele lisandub partnerriikide poolt veel 66 hääleõiguseta saadikut assotsieerunud riikidest ning üheteistkümne riigi parlamendiliikmed vaatlejatena, toimub kaks korda aastas. Kevadassamblee on töisem, siis valmistatakse ette ühiseid seisukohti ning sügisel võetakse need vastu.

Suhe NATO ja NATO peasekretäriga on mitteametlik, kuid tihe. Tavaliselt püüab peasekretär alati mõlemal sessioonil osaleda ja lisaks kõnele vastata ka päevakohastele küsimustele. Kahjuks on kuulda, et sel kevadel Tallinnas toimuvale istungile ta ei jõua. Kuid tõenäoliselt on oodata siiski palju sisukaid julgeolekuvaldkonna esinejaid.

Me ei kavatse vaikida

Täna kell 13.20 saatis riigiprokuratuur suurele ringile pressiteate, millega süüdistas mõjuvõimuga kauplemises kahte riigikogulast, kes kuuluvad Keskerakonda.

Riigikogu keskfraktsioonis on 26 liiget, kes prokuratuuri teatega sisuliselt süüpinki pandi, andes erinevates portaalides võimaluse spekuleerida, kes kõige vähem meeldib. Loomulikult tuli reageerida. Priit Toobal ja Ester Tuiksoo andsid teada, et nad ei ole mõjutanud Kultuuripealinna sihtasutuse tegelasi.

Järgnes prokuratuuri vastulöök, kus anti laupäeva teine pressiteade, milles süüdistati Keskerakonda, et info jagamine - selgitus millega vabastati kakskümmend neli parlamendiliiget selle teemaga seostamisest, on ebaseadusliku tee valimine.

Huvitaval kombel ei kiirustanud prokuratuur reageerima online väljaannetes paljundatud spekulatsioonile, et uurimise aluseks on KAPO poolt korraldatud annetus. Kui prokuratuur juba laupäeva tööpäevaks otsustas teha, oleks võinud ka selgitada, mis annetus aluseks võeti, et erakonna kontorisse uurima tulla. Ilma Keskerakonna selgituseta, et jutt on Jüri Luige 300 eurose ja 200 eurose annetusega, oleks pikk nädalavahetus täidetud võrratute spekulatsioonidega.

Keskerakond kavatseb selles küsimuses mängida nii avatud kaartidega kui võimalik. Seda enam, et kaitsepolitsei ja prokuratuuri senine ametlik versioon - 18 kaitsepolitseinikku ja KAPO asejuht takkapihta tulid kontorisse kohale 500 eurose annetuse pärast võib nagunii avalikkuse silmis ebasiirana paista.

Mis Iowas praegu toimub ja miks see tähtis on?

Neil minutitel kogunevad aktiivsemad vabariiklaste toetajad Iowa osariigis, et anda avapauk presidendikandidaatide eelvalimistele. Kandidaatide pingeritta panemine toimub täna Iowas mõneti erinevamalt kui nädala pärast New Hampshires.

Vaadates energiat, aega ja raha, mida kandidaadid sellesse 3 miljoni elanikuga osariiki panustanud on, ei usukski, et tegelikult piisab sealse eelvalimise võiduks nii umbes 30 tuhande veendunud toetaja olemasolust.

Täna kell 19 kohaliku aja järgi ei kogunenud ju niinimetatud naabrite kokkusaamistele mitte terve osariik, vaid nii umbes viis protsenti kõige aktiivsemaid. Vabariiklaste caucuse-protseduur on mõneti lihtsam kui demokraatidel, kellel seekord on kõik selge, sest toetatakse ametisolevat presidenti.

Caucuse õhtul kogunetakse üle osariigi 1774s erinevas ruumis. Osa saavad võtta registreeritud vabariiklased, aga on võimalik end ka kohapeal registreerida ja see muudab ennustamise mõneti keerulisemaks. Hääleõigus on ka 17-aastastel noortel, kes enne 6. novembrit (siis valitakse Obama ja vabariiklase vahel president neljaks järgnevaks aastaks) saab valimisealiseks. Registreerimine omakorda tähendab, et edaspidi on parteil valija kontaktid ja ta on otse kaasatav ka teiste valimiste eel.
Enne salajasel hääletusel oma otsuse tegemist on iga kandidaadi kohta ühel esindajal võimalik teha kihutuskõne. See on oluline, sest vaid paar päeva tagasi ei olnud 40 protsendil tänastest valijatest kindlat favoriiti välja kujunenud.

Mõni kandidaat ei pea Iowat üldse pingutuse väärilisekski, sest sealne valijaskond on märksa teistsugusem kui USA valija keskmiselt. See aga eeldab lubaduste andmist, mis edasises kampaanias võib saada hoopis takistuseks. Selle osariigi elanikud on valdavas enamuses valgenahalised ning maal elab neist 40%, mis on üle kahe korra kõrgem USA keskmisest. Siiski ei takistanud demograafiline eripära neli aastat tagasi demokraatide eelvalimistel Obamal Iowas võita. Aga ei takistanud ka John McCainil saada vabariiklaste nominatsiooni, vaatamata sellele, et ta Iowas ei jõudnud kolme esimese hulka.

Iowa tähtsus pole selles, et ta saadab augusti lõpus toimuvale vabariiklaste konvendile 28 delegaati. See on napp protsent 2286 delegaadist, kellest võitjal on vaja saada vähemalt poolte toetus. Iowa tähtsus on hoopis selles, et tänaõhtune hea esinemine annab tuule tiibadesse ja kannab edulainel ka järgmistes osariikides. Edu Iowas aitab säästa miljoneid kampaaniadollareid.

Ja lõpetuseks – Fox News, selgelt vabariiklasi toetav meediakanal on ilmekalt kokku võtnud, mida nimekamad kandidaadi vajavad, et edukalt kampaaniat jätkata.

Ron Paul vajab võitu.
Mitt Romney vajab võitu VÕI seda, et võidaks kandidaat, kes on tast üleriigiliste näitajate poolest pikalt maas.
Rick Santorumil on vaja võita Ron Pauli.
Newt Gingrich peab lõpetama esikolmikus.
Rick Perryl tuleb võita Newt Gingrichi.
Michele Bachmann peab jätkamiseks jõudma Iowas esikolmikusse.

Hommik on õhtust targem...

Parempoolsed supernoovad

Viis aastat tagasi oli mul võimalik kaeda USA presidendivalimiste eelkampaaniat, kus demokraadid ja vabariiklased alles oma presidendikandidaati otsisid. Üks toonane reisikaaslane pakkus 2007. aasta keskel kihlvedu, et vabariiklased valivad lõpuks välja Mitt Romney, sest tal on parimad võimalused saada lõppvoorus ka sõltumatute hääled.

Läks aga teisiti ning ka tänavu, kui pingsalt otsitakse Obamale vastaskandidaati, soovib enamik tulihingelisi vabariiklasi keda iganes, aga mitte Romneyt.
Paraku pole suudetud üksmeelt leida, keda siis. Nii on vabariiklaste kampaaniakarusellis pea kõik olulisemad kandidaadid korraks supernoovana tõusnud, et siis taas põrmu langeda. Vaid Romney püsib visalt neljandiku toetuse peal.

Esimene tõusev täht oli Michele Bachmann, Teepartei asutaja ja suvise Iowa eelvalimiste peaproovi võitja. Kuid tema toetus langes kiirelt ja täna ei usuta tema erilisse edusse isegi mitte oma koduosariigi Iowa eelvalimisel.

Teisena tõusis Texase kuberner Rick Perry. Tema täht lõi särama augustis. Tal oli raha, tal oli šarmi. Tema vastu polnud Teepartei ja teda talus ka Washingtoni baas. Ning ta sai ette näidata Texase väga head töökohtade loomise numbrid.

Põhimõtteliselt on tal see kõik ikka veel olemas, raha eest on võtmeosariikide eetrid tema reklaame täis, staarigeeni tõttu soovivad inimesed temaga kokku saada. Kukkumine tuli aga valus, sest mees on debatikõlbmatu. Tema äpardusi on youtube vahendusel vaadatud rohkem kui tema presidendivalimiste kampaanialehte.

Nende valimiste eripära ongi ülitihe debattide koormus. Mis andis järgmiseks võimaluse tõusta kuldsuudele, kes sõltusid rohkem oma väljendusoskusest kui kampaaniakassa kopsakusest.

Nii tõusis sügise edenedes Herman Cain, kes küll langes ka peatselt üldse kampaaniast välja, sest koos populaarsusega kaevati välja ka tema rohke ahistamiste ajalugu. Caini langemine andis tuule tiibadesse võrratule debateerijale Newt Gingrichile, kellel omakorda on poliitilist taaka rohkem kui kõigil vastaskandidaatidel kokku.

Kokkuvõttes on aga pool aastat kampaaniakarusselli jõudnud sinna punkti, kus täna õhtul toimuva Iowa eelvalimise (caucuses) listis on vaid üks kandidaat, kes end tõsimeeli võib eksponeerida kui meest, kellel on mingigi võimalus sügisel Obamat võita. Kuigi neli-viis kuud on otsitud kedagi teist, pole siiski leitud kedagi peale Romney.