Naised poliitikas

10 aastat tagasi valmis Aapo Pukil portree minust. See oli üks kaheteistkümnest Keskerakonna kangest naisest tehtud pastellist. Mäletan, et jaanuaris toimunud maalide avanäitusel Rahvusraamatukogus oli hirmus suur ajakirjanike ja fotograafide tung, sest see langes kokku meie valitsusse minekuga ja kõik tahtsid teada, milline vastne haridusminister Mailis Rand välja näeb. Aga Mailisi toona veel kaheteistkümne tuntuma hulgas polnudki. Ta oli liitunud erakonnaga juba 1998 „Tark naine poliitikasse!“ kampaania mõjul, aga ministriks tuli otse doktorantuuriõpingutelt.

Selle nädala enim jagatud kirjatöö autor Raul Rebane nendib naiste alaesindatusest kirjutades, et väikeriik, kes jätab teadlikult kasutamata suure osa oma vaimsest potentsiaalist, on kas loll või tal peab olema naftat. Naftat meil ei ole.

Maailma Majandusfoorumi uuring teatab kuivades arvudes, et Eesti on uuritud 135 riigi seas tagumises otsas ehk 87. Kohal poliitiliste võimaluste kategoorias. Selleks, et poliitikas oleks naised paremini esindatud peab olema nõudlus ja pakkumine.

Nõudluse pool ehk valijate valmisolek anda naistele hääli -- kui kandidaat on sama hea kui tema konkurent meespoolelt – on olemas.

Mirjam Allik on Riigikogu Toimetiste artikli tarvis läbi analüüsinud viimaste Riigikogu valimiste tulemused soo ja häälte arvu põhjal. Selle analüüsi kokkuvõttes saab öelda, et mõlemast soost kandidaatide seas on samas proportsioonis nii väikese, suure kui ka keskmise häältesaagiga inimesi. Ehk naiste võime saada hääli pole sugugi kehvem meestest.

Teine küsimus on pakkumine. Valijad on valmis andma hääli heale kandidaadile, aga naisi on kandidaatide seas lihtsalt vähe. Lihtne põhjendus on see, et naised kaaluvad kandideerimist või poliitikasse minemist palju harvem kui mehed. Näiteks on tänases Riigikogus koguni 18 liiget alla 35-aastased, aga neist lausa 16 on noored mehed.

Neljapäeval nentis Mihkel Raud, et tema muljet Keskerakonnast on kujundanud arusaamine, et siin on külluses tarku ja kenasid naisi. Eile osalesin Vikerraadio reporteritunnis ja seal tõi ka ajakirjanik Tiina Jaakson Keskerakonna esile kui ainsa, kes valimisnimekirjades kasutab tõmbluku printsiipi.

See on Põhjamaades levinud nimekirja moodustamise viis, kus antakse meestele ja naistele võrdsed võimalused nimekirja eesotsas. Kuna Keskerakond on ainus erakond Eestis, kes seda põhimõtet järgib, siis teiste erakondade nimekirjades olev meeste ülekaal ongi teadlaste arvates üheks põhjuseks naiste alaesindatuse seletamisel Riigikogus.

Politoloog Margit Tavits, keda lääne teadusringkondades teatakse ja laialdaselt tsiteeritakse, on järeldanud, et naiskandidaat paikneb Eesti valimistel riiklikus nimekirjas keskmiselt ligi neli kohta tagapool kui samade omadustega mees.

Mirjam Allik, Dublini Ülikooli Trinity kolledži doktorant nendib põhjalikus analüüsis, et kuigi naiseks olemine ei mõjuta Eestis häältesaaki või valituks osutumist otse, võib sugu mõjutada valituks osutumist kaudselt, riiklike nimekirjade kaudu. Mehi on ringkonna esinumbrite ja riikliku nimekirja kahe esimese kümne seas ebaproportsionaalselt rohkem kui naisi.

Mirjam Alliku sõnul seletavad kõige paremini Riigikokku pääsemist varasem kogemus poliitikas (kas kandidaat on minister, Riigikogu või Euroopa Parlamendi liige), vanus ning järjekord piirkondlikus nimekirjas. Kasuks tuleb ka kõrgharidus. Samas, kuna naisi on ametisolijate seas alati vähem kui mehi, võib sugu mõjutada valituks osutumist kaudselt poliitilise kogemuse kaudu. Seega juba tõsiasi, et teist koosseisu järjest on valitsuses vaid üks naisminister vähendab ilmselgelt Reformierakonna ja IRLi naispoliitikute võimalust saada sama stardipositsiooni oma meeskolleegidega võrreldes.