reede, 22. aprill 2011

Julge olemisest ja ellujäämisest


Eile tähistas Jaan Tõnissoni Instituut oma kahekümnendat aastapäeva konverentsiga kodanikujulgusest. Esinejateks olid nii president kui Riigikogu esimees, aga ilmselt poliitilise tasakaalustatuse huvides ka Kaja Kallas ja mina. Jaan Tõnissoni Instituut on huvitav kogu, mis seob IRLis vähemusse jäänud kampsuneid. Nii keskendus ka Andres Herkel oma ettekandes kodanikujulgusest suuresti õigusele fraktsiooni sees teistsuguseid mõtteid esindada. Kaja Kallase nägemuses oli aga kodanikujulguse näiteks tema ise valimiskampaanias, kui ta julges valijatele rääkida oma mõtteid ning eirata kampaaniajuhi suuniseid, mis käskisid rääkida mitte seda, mida valituks osutudes teha kavatsetakse, vaid ainult seda, mis rahvale meeldib.

Minu mõtted julge olemisest ja ellujäämisest olid järgmised:

Eestis käibib kaks vastukäivat ütlemist julguse kohta. Esimene, julgustav ütlemine, et julge hundi rind on rasvane. Ja teine, heidutav arvamus, et julge hundi rind on haavleid täis. Oma elus järeleproovitud tõde on ilmselt mõlemas. Ja see, et mõlemad versioonid käibivad, näitab, kuidas julge olemine võib tuua nii tulu kui ka valu, võib anda elule tõelise sisu, aga võib ellujäämise ka ohtu seada.

Ei ole mingi kunst olla julge, kui julge olemine on kergeks tehtud ja selle eest ei tule maksta lõivu. Pole julgust tarviski, kui olla nii nagu mass ja võimalikult keskmise nägu. Mitte astuda vastu tugevamale, olgu ta siseriiklik rõhuja või välismaine võim. Julgus kodanikuna tähendab teadlikku julgust olla erinev ja valmidust saada väljatõugatud. Julgus rahvana võib tähendada ka võimalust saada hävitatud. Jüriöö, millest sel nädalavahetusel möödub 668 aasta, oli eestlaste julguse manifestatsioon. Kuid sellele järgnes eestlaste õiguste veelgi suurem mahasurumine ja on arvatud, et orjus õigupoolest selle järel algaski. Julguse tagajärjed pole kunagi kindlad ja see teebki julguse hinnatavaks.

Kuid sellele süngele pärandile vaatamata oleme rahvas, kelle esivanemad võtsid julguse kokku ja hakkasid eestlasteks. Just nimelt hakkasid, sest nii Koidula kui Jakobson rohkem tahtsid olla kui olid eestlased. Nende eesti keel kannatas saksa mõju all ja nemad ise olid kahe tule vahel. Ühelt poolt vene ja saksa mõjude määratu ülemvõim, teisalt aga hirm, kas nende oma ärkav rahvas neid omaks võtab ja neile vajaliku koha annab. Neil isiklikult olnuks lihtsam saada sakslaseks nagu paljud ülemklasside eestlased enne neid. Aga rahvuslike äratajate risk õigustas end ja täna on eestlased rahvana olemas.

Kuid ka äratajate tee oli pidev tasakaalumäng julgemise ja enesesäilitamise vahel. Papa Jannsen, kes alguses tundus julgeja moodi, sai lõpuks ikkagi külge argpüksi ja kollaboratsionisti sildi. Eestlaste tollased liidrid polnud kaugeltki nii heroilised kui mõne muu Vene tsaaririigi alla painutatud väikerahva liidrid samal ajal, võrdleme kasvõi Põhja-Kaukasuse rahvastega, kuid sellel vaatamata olid nad oma eesmärkide saavutamisel edukamad.

Samamoodi juhtus aastatel 1987-1991. Eestlastele tagas omariikluse mitte üksnes julgus. Liigne julgus valel hetkel oleks iseseisvusliikumise ilmselt üle piiride ajanud ja oli arvestatav šanss, et see surutakse maha nii, et positsioonide taastamine osutub võimatuks. Pigem tõi eestlastele edu julguse ja enesesäilitamise oskuslik vaheldamine. Hetkel, mil tekkis võimalus, oldi kiired, hetkel, mil võimalused ammendusid ja soodsaid arenguid nappis, tegeleti saavutatu konsolideerimisega.

Läheme nüüd rohkem tänapäeva. Täna on eestlaste julgus üha vähem tänavail ja lauluväljakul, meil suisa kiidetakse seda, kui keset töötust ja vaesust tänavaile ei tulda. Üha rohkem on aga netis anonüümset lahmimist ja viha õhutamist. Avaldada arvamust tähendab seada ennast sihtmärgiks. Üha rohkem läheb vaja julguse kõrval ka lihtsalt ignoreerimise võimet, kui inimene soovib säilitada enamvähem positiivset enesekuvandit. Ignoreerimise võime on samas ka ohtlik. Tekib häireväsimus. Pideva süüdistuste ja laimamise koori taustal muutub julgejatel üha raskemaks eristada, millist kriitikat võtta tõsiselt ja millist oleks mõistlikum eirata. Ja selline müra häirib normaalset dialoogi. Tekib kiusatus rehmata kõigi kriitikute peale käega. Mänguväljal on aga päris palju neid, kelle eesmärgiks ongi just taolist müra tekitada.

On ka neid, kes süüdistusi ja sopapangesid eirata ei suuda. Tõnu Trubetsky julgus astuda Keskerakonda eelmisel suvel tõi kaasa hüsteeriliste isiklike süüdistuste laine. Ometi on õigus kuuluda erakonda üks põhilisi kodanikuõigusi. Ma ei mäleta, et tema kaitseks välja astunuid oleks olnud kuigi palju. Trubetsky juhtum ajas Eesti sallimatuse mõõdiku punasesse. Ometi oli selge, et teda koheldakse ilmselgelt ebavõrdselt. Millegi pärast ei mäleta ma ka, et keegi oleks hakanud põlastavaid T-särke trükkima, kui muusik Jaak Ahelik astus ühte teise parteisse. Miks peakski - erakonda astumine on vaba valik, mida tuleb austada.

Millist julgust on meil praegu vaja? Meil on vaja julgust astuda välja rünnatu kaitseks. Praegu me ei näe seda Eesti arvamusruumis kuigi sageli. Lärmakas vaenlane võib lühikese ajaga tekitada mulje, et tema moodi arvavad paljud. Keda asi ei puuduta, see on aga vaikiv enamus. Me peame endas tugevdama sekkumisvalmidust, sest hirm on see, mis röövib vabadust. Kartus selle ees, et sind lehtedes ja teles saastaga üle valatakse. Hirmu tõrjuda saame me siis, kui me ei jäta üksi inimest, keda hirmutada püütakse.

Kommentaare ei ole: