Mida on vaja Pärnumaale?

Mida on andnud Pärnumaa Eestile? Muidugi, Eesti rahvuse. Siin, Pärnu Postimehes kutsuti meid, Eesti rahvast esimest korda sel viisil, armsaks Eesti rahvaks. Siin hakkas ilmuma esimene püsiv eestikeelne ja eestimeelne ajaleht. Eestlaste oma leht. Mida veel on andnud Pärnumaa Eestile? Mõistagi, iseseisvuse. Siin, Pärnu Endla teatri rõdult kuulutati Eesti iseseisvus välja varem kui kusagil mujal. Iseseisvuse ja rahvuse - seda polegi nii vähe. Siin on Eesti sünnitunnistus. Kuid see on minevik. Helged minevikumälestused on armsad, aga neist ei piisa. Argipäev murrab sisse. Peame elama siin ja praegu, maksma arveid ja koolitama lapsi, toetama sõpru ja abistama vanemaid. On vaja minna edasi.

Tulekul on Riigikogu valimised. Tuleb küsida, mida saab Eesti anda Pärnumaale? Mida saavad anda need, kes lähevad Pärnumaalt juhtima Eestit, olgu siis Riigikokku või vabariigi valitsusse? Sinna, kus on seadused, sinna, kus on eelarve. Mida üldse on Pärnumaale vaja?

Number üks probleem on täna majandus, mille väiksemateks sugulasteks on tööpuudus ja hinnatõus. See puudutab Pärnumaad samamoodi kui kogu Eestit. Eesti hinnatõus tõusis vahepeal Euroopas Liidus kolmandaks, umbes sealkandis edetabelis oli ka meie tööpuudus. Pärnumaal oli ainuüksi registreeritud töötuid üle 6000. Olime jahmunud. Meie haritud, töökas rahvas oli edetabeli tagaotsas.

Meile lubati, et euro ravib kõik haavad. Paljud ei uskunud seda. Selle aasta alguses saabunud ühisraha oli oluline märk, aga neil skeptikutel oli ikkagi oma tõetera. Nüüd on euro käibinud kaks kuud, aga tööpuudus on sel ajal kasvanud. Eesti rahval on olnud talenti, eestlastel on jätkunud võimalusi, aga seda talenti on raisatud ja neid võimalusi on käest lastud. Peame hakkama riigina tegelema tööpuudusega, hinnatõusuga, majanduse kasvuga. Kui me seda ei suuda, ei suuda me varsti maksta ka pensione. Täna on viimane aeg. Ehkki aega on piisavalt palju, et tuua kaasa tõelist muutust.

Aktiivsem hoiak aitab


See muutus peab olema aktiivne tööpoliitika, tegus rahanduspoliitika ja jõuline majanduspoliitika. Oleme seni kuulnud, et sekkuda polegi mõtet. Meid on püütud veenda, et kõige parem on nii, kui majandus omapäi reguleerib ja turg ise korrigeerib, riik aga ignoreerib. Kuid igaüks, kes natuke ettevõtlust teinud, teab ka, et kriis alati ei vali välja halvimaid, vaid tapab sageli suvaliselt ka häid algatusi. Teised väikesed riigid, olgu siis kauge Singapur või lähedane Soome ongi just sellele turusuvale reageerinud. Lihtsustatult öeldes on nende majanduspoliitika töötanud nagu küttesüsteem, mis külmadel hetkedel soojendab ja ülearu kuumadel hetkedel jahutab konditsioneerina maha. Nad elavdasid jõuliselt kriisiajal ning seetõttu on sealne tööhõive suhteliselt heas seisus. Majanduskriis on terves maailmas tugevdanud riigi aktiivset rolli majanduses. Just sellist vajadusel sekkuvat poliitikat vajab ka Eesti, et meie areng oleks stabiilsem, mitte ei kulgeks hüplikus kriis-buum-kriis tsüklis.


Peame loobuma lähenemisest, et Eesti on nii väike majandus, et ega tema ei saagi midagi teha. On tõesti väike majandus, kuid toiduainete käibemaksu langetades suudaksime kindlasti hinnatõusule piduri peale panna. Ja hinnatõusu pidurdamine on praegu üks olulisemaid ülesandeid, sest sellest sõltub majanduse konkurentsivõime tervikuna ja paljude madalama sisetulekuga inimeste võime toime tulla. Riigieelarve tasakaalust on räägitud palju, kuid nüüd tuleks rääkida ka sellest, kuidas hoida tasakaalus inimeste eelarved. Hinnatõusu pidurdamine on siin üks osa lahendusest. Teine osa on tööpoliitika viimine uuele tasemele.

Töökohtade loomise seadus

Pärnumaa esindajate kohustus Riigikogus on vastu võtta töökohtade loomise seadus, mis annab nii riigile, omavalitsustele kui ka ettevõtjatele oluliselt paremad võimalused tööhõive kasvatamiseks. Praegu ei saa töötu inimene vastu võtta isegi lühiajalist ja väikesemahulist tööd, sest raha vastu võttes kaotab ta töötustaatuse ja hüvitise. Absurdne küll, aga töötamine on karistatav. Tänase valitsusliidu tähelepanu on sellele juhitud korduvalt, kuid reageeringut pole. Sellise olukorra lõpetamine on üks pakilisemaid küsimusi. On vaja ka avalikke töid, mille eest maksaks riik. 1930. aastate kriisist tuli Eesti Vabariik välja suuresti avalike tööde, tänapäeva mõistes sotsiaalsete töökohtade abil. Noor vabariik maksis nende korraldamise eest valdadele ja Pärnu linnale. Tegemata töid on ka tänases Eestis, eks mõelge kasvõi Riigimetsa Majandamise Keskusele, millel on ju omajagu koristamata tormimurdu ja muidki tegevusi. See on kiirem abi, mida on vaja ka inimeste kaasamise mõttes. Vanarahvas on ikka arvanud, et tööta läheb inimene hukka ja nii see ongi – sotsiaalseid töökohti on vaja ka tööharjumuse säilitamiseks.

On vaja ka keerukamaid töökohti ja nende loomiseks tuleb Arengufondile anda tagasi talle kuulunud vahendid. Just selle jaoks Arengufond omal ajal ellu kutsutigi. Selleks, et tugevneks Eesti eksporditööstus. Nende kõrgepalgaliste tuleviku töökohtade teke nõuab rohkem aega, aga ka pikk teekond algab esimesest sammust.

Pärnumaa vajab ka teadlikku turismiarendust. Pärnumaal on, mida näidata. Palju head tööd on selles vallas juba tehtud, kuid on vaja veel pingutada, et turistimassid tuleksid pealinnadest, Tallinnast ja Riiast pidevalt kaugemale. Siin on vaja riikide, omavalitsuste ja ettevõtjate koostööd, seda ka Läti poolega. Probleem on siin see, et omavalitsuste rahakotid on kõhnukesed ja nad vajaksid enese reklaamimiseks sihtturgudel paremaid võimalusi. Tarvis on trükiseid, ametisõite, messidel käimisi, et teha end nähtavaks. Kõik see tähendab kulu. Ja nüüd jõuamegi veel ühe olulise teemani, milleks on tugevad vallad ja linnad.

Raha valdadele tagasi

Tegelikult pole Pärnumaa valdade ja linnade tugevdamiseks vaja mingit kuldkalakest, vaid tuleb taastada need võimalused, mis neil kunagi olid. Lühidalt, linnadele ja valdadele peab riik tagasi andma selle tulumaksuosa, mis neilt 2009. aasta kevadtalvel Ansipi valitsuse otsusega ebaõiglaselt ära võeti. Sinnamaani olid omavalitsused enam-vähem talutavas seisus, kuid siis läks raskeks. Selle raha tagasitoomine peab olema iga Pärnumaa saadiku ülesanne, sest just sellest äravõetud rahast sõltub näiteks kohalike teede korrashoid ja noortespordi ning muu huvitegevuse arendamine.

Veelgi enam, tulumaksusüsteem ise peab muutuma õiglasemaks ja euroopalikumaks. See, et kõigile, sõltumata sissetulekust kehtib ühesugune tulumaks, soosib ühiskonnas rikkamaid, ent asetab raskema koorma madalapalgalistele. Pole mingit põhjust soosida eeskätt just rikkamaid, jättes samas madalapalgalised oma muredega üksi. Euroopa Liidu on tavaks saanud aga astmeline tulumaks, mille kohta majandusteadlased arvavad, et see avaldab kriisihetkedel majandust stabiliseerivat mõju. Olen veendunud, et ka Eesti peab üle minema astmelisele tulumaksule.

Oluline Pärnumaa arenguks on ka hariduse toetamine. Eriti just kõrgharidusest sõltub Eesti majanduse konkurentsivõime. Pärnule annab kaalu Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, mis peab alles jääma ka siis, kui tudengite arv Eestis tervikuna langeb ja sunnib ette võtma kokkutõmbamisi. Kolledž peab hoidma ja tugevdama oma taset ja muutuma enam rahvusvaheliseks. Oma eripära on suudetud hoida ja õige nišš leida, nüüd tuleb sealt edasi liikuda. Sellise kooli olemasolu aitab tugevdada ka Pärnumaa positsiooni turismisihtkohana – spetsialiseeritud tööjõud on kohe võtta. Pärnumaa saadikute roll on seista Tallinnas ja Tartus selle eest, et Pärnu kolledž tugevneks ja selle eest, et kõrghariduse saamine sõltuks tarkusest, mitte rahakotist. Seepärast olengi seda meelt, et kõrgharidus peab olema Eestis Põhjamaade eeskujul tasuta.

Viimasel ajal on korduvalt kurdetud, et Eestil justkui polegi enam üht selget ja suurt sihti, mille poole püüelda. NATOs oleme, Euroopa Liidus samuti, uut orientiiri justkui polegi. Ma pole nende väitjatega nõus. Sellised rahvusvahelised „klubid” saavad olla ennekõike vahendiks oma rahvuslike huvide teostamisel, mitte niivõrd eesmärgiks iseeneses. Kuid meie rahvuslik huvi saab olla ennekõike see, et Eestist saaks tõeline Põhjamaa riik – haritud, aus, jõukas ja turvaline. Oluline on ka see, et siin juurduksid ka ühiskondlikus elus põhjamaised väärtused, mis tähendab sallivust, ärakuulamist, töökust ja kõrget sisemist moraali. See tähendab ka suuremat tähelepanu ühiskonna nõrgematele osapooltele. Oleme kursilt Põhjamaa suunas hälbinud ja meil on sinna siiski omajagu maad minna. Kuid kui me tahame, et tänased Pärnumaa noored leiaksid oma rakenduse siin, mitte Soomes, siis peame me muutma oma riigi tõeliseks Põhjamaaks.