reede, 30. detsember 2011

Kus sa tänase öö veedad?

Aasta lõpuni on jäänud 1 päev. Tänane öö peaks olema see hetk, et kui oled Eestis, siis loetakse sind rahvaloendusel üle. Nii lihtne peaks see olema. Aga tegelikult pole tegemist enam vanaaegse rahvaloendusega, kus loendaja astub tuppa ja paneb kirja kõik elanikud. 2011. aasta rahvaloendusel pannakse suur lootus e-loendusele, kus iga inimene saab end ise kirja panna.

Lätis aitas just e-loendus ületada elanike 2 miljoni piiri. Ka Eestis võib e-loendus anda selle, et paljud, kes juba enamuse ajast mõnes teises riigis veedavad, saavad end ikka Eesti elanikuks loendada. Selleks annab õiguse klausel, et inimesed, kes on juba üle 12 kuu välismaal töötanud, aga puhkuse veedavad Eestis, saavad end elanike loendusel Eesti elanikuks panna. See on küll veidi veider, sest mõnes teises riigis on nad selle riigi elanikuks loetud punkti tõttu, et nad on seal elanud üle 12 kuu. Läbi huumori – nii see maakera rahvaarv 7 miljardini kasvaski.

Esialgse rahvaarvu saame juba 2012 aasta maiks teada. Kunagi hiljem kui Statistikaamet on jõudnud kõik andmed läbi analüüsida, saame ka teada meie inimeste teise elukoha.

laupäev, 24. detsember 2011

Häid jõule!



Häid pühi ja kui koduloomi pole, kellele pai teha, siis pange varblastele teri ja tihastele pekki :)

laupäev, 17. detsember 2011

Naised poliitikas


10 aastat tagasi valmis Aapo Pukil portree minust. See oli üks kaheteistkümnest Keskerakonna kangest naisest tehtud pastellist. Mäletan, et jaanuaris toimunud maalide avanäitusel Rahvusraamatukogus oli hirmus suur ajakirjanike ja fotograafide tung, sest see langes kokku meie valitsusse minekuga ja kõik tahtsid teada, milline vastne haridusminister Mailis Rand välja näeb. Aga Mailisi toona veel kaheteistkümne tuntuma hulgas polnudki. Ta oli liitunud erakonnaga juba 1998 „Tark naine poliitikasse!“ kampaania mõjul, aga ministriks tuli otse doktorantuuriõpingutelt.

Selle nädala enim jagatud kirjatöö autor Raul Rebane nendib naiste alaesindatusest kirjutades, et väikeriik, kes jätab teadlikult kasutamata suure osa oma vaimsest potentsiaalist, on kas loll või tal peab olema naftat. Naftat meil ei ole.

Maailma Majandusfoorumi uuring teatab kuivades arvudes, et Eesti on uuritud 135 riigi seas tagumises otsas ehk 87. Kohal poliitiliste võimaluste kategoorias. Selleks, et poliitikas oleks naised paremini esindatud peab olema nõudlus ja pakkumine.

Nõudluse pool ehk valijate valmisolek anda naistele hääli -- kui kandidaat on sama hea kui tema konkurent meespoolelt – on olemas.

Mirjam Allik on Riigikogu Toimetiste artikli tarvis läbi analüüsinud viimaste Riigikogu valimiste tulemused soo ja häälte arvu põhjal. Selle analüüsi kokkuvõttes saab öelda, et mõlemast soost kandidaatide seas on samas proportsioonis nii väikese, suure kui ka keskmise häältesaagiga inimesi. Ehk naiste võime saada hääli pole sugugi kehvem meestest.

Teine küsimus on pakkumine. Valijad on valmis andma hääli heale kandidaadile, aga naisi on kandidaatide seas lihtsalt vähe. Lihtne põhjendus on see, et naised kaaluvad kandideerimist või poliitikasse minemist palju harvem kui mehed. Näiteks on tänases Riigikogus koguni 18 liiget alla 35-aastased, aga neist lausa 16 on noored mehed.

Neljapäeval nentis Mihkel Raud, et tema muljet Keskerakonnast on kujundanud arusaamine, et siin on külluses tarku ja kenasid naisi. Eile osalesin Vikerraadio reporteritunnis ja seal tõi ka ajakirjanik Tiina Jaakson Keskerakonna esile kui ainsa, kes valimisnimekirjades kasutab tõmbluku printsiipi.

See on Põhjamaades levinud nimekirja moodustamise viis, kus antakse meestele ja naistele võrdsed võimalused nimekirja eesotsas. Kuna Keskerakond on ainus erakond Eestis, kes seda põhimõtet järgib, siis teiste erakondade nimekirjades olev meeste ülekaal ongi teadlaste arvates üheks põhjuseks naiste alaesindatuse seletamisel Riigikogus.

Politoloog Margit Tavits, keda lääne teadusringkondades teatakse ja laialdaselt tsiteeritakse, on järeldanud, et naiskandidaat paikneb Eesti valimistel riiklikus nimekirjas keskmiselt ligi neli kohta tagapool kui samade omadustega mees.

Mirjam Allik, Dublini Ülikooli Trinity kolledži doktorant nendib põhjalikus analüüsis, et kuigi naiseks olemine ei mõjuta Eestis häältesaaki või valituks osutumist otse, võib sugu mõjutada valituks osutumist kaudselt, riiklike nimekirjade kaudu. Mehi on ringkonna esinumbrite ja riikliku nimekirja kahe esimese kümne seas ebaproportsionaalselt rohkem kui naisi.

Mirjam Alliku sõnul seletavad kõige paremini Riigikokku pääsemist varasem kogemus poliitikas (kas kandidaat on minister, Riigikogu või Euroopa Parlamendi liige), vanus ning järjekord piirkondlikus nimekirjas. Kasuks tuleb ka kõrgharidus. Samas, kuna naisi on ametisolijate seas alati vähem kui mehi, võib sugu mõjutada valituks osutumist kaudselt poliitilise kogemuse kaudu. Seega juba tõsiasi, et teist koosseisu järjest on valitsuses vaid üks naisminister vähendab ilmselgelt Reformierakonna ja IRLi naispoliitikute võimalust saada sama stardipositsiooni oma meeskolleegidega võrreldes.

reede, 16. detsember 2011

Telekas netis



Eile oli eetris üldse viimane Kolmeraudne ja osa sellest aitasin täita ka mina. Superluks tehnika areng annab võimaluse telekat vaadata ilma telekata ja nii lisangi viite eilsele verbaalsele tulevärgile.

reede, 25. november 2011

Kadripäeval Kadri nimest



Üks läbi aegade popimaid tüdrukute raamatuid on olnud Silvia Rannamaa „Kadri“ ja selle järg „Kasuema“. Oleks päris lihtne arvata, et ilmselt on neil raamatutel oma süü, et kuuekümnendatel teismelise eas olnud tüdrukud panid seitsmekümnendatel oma tütardele massiliselt nimeks Kadri. Aga mingil põhjusel toimus ka üle ookeani USAs just samal ajal Katherine nime panemise sagenemine.

Siseministeeriumi kodulehel on põhjalik ülevaade neist nimedest, mida on lastele pandud peale taasiseseisvumist. Tüdrukute seas on vaieldamatud lemmikud Anna, Laura, Kristiina ja Maria. Kadri on alles 44ndal kohal. Kui aga liita kõik samast nimetüvest pärit Kadrid, Katid, Katrinid ning Katariinad, siis jõuavad tüdrukud, kelle nimepäev on kadripäeval menunimedele järele.

Hakkasin eesti.ee portaalist nimede esinemissagedust uurima seetõttu, et üks kadripäeva veidi irooniline tervitus kõlas nii, et Kadri on uue sajandi Salme ja Leida.

Nimedel on omad tõusud ja mõõnad. Näiteks on siseministeeriumi eesnimede statistikas 678 erinevat tüdrukunime, mida on aastatel 1992-2004 pandud vähemalt neljal korral. Aga nende nimede hulka ei kuulu enam Jutad, Ainod, Salmed, Aitad, Lained ega Maimud. Sellenimelisi on küll Eestis veel igat üle tuhande, aga vanaemade põlvkonnas veel nii menukaid nimesid tänastele lastele enam ei panda.

reede, 18. november 2011

Töövarjupäev


Tänasel töövarjupäeval ei oleks Riigikogu saanud arutada sobivamat teemat kui kõrgharidusreform. On ju tänased gümnaasiumi lõpetajad need, kes peaks olema esimesed uute reeglite järgi kõrgkooli astujad. Haridusminister Jaak Aaviksoo jutu järgi saab neile osaks tasuta õppekoht seni, kuni nad korralikult täiskoormusega õpivad. Väga õige eesmärk minu meelest. Aga skeptikud, nende seas ka paljud ülikoolide rektorid, väidavad et plaanil puudub rahaline tugi. Ülikoolidele tekib eelarveauk, kui tasuline õpe kaob. Aaviksoo kinnitas ise ka, et reformist ei saa asja seni kuni tudengitele ei ole õppetoetusi, mis kaotaks sundvajaduse töötamiseks ja võimaldaks sajaprotsendiliselt õpingutele pühenduda. Paraku puudub selleks koalitsioonis üksmeel. Mina olen alati seda meelt olnud, et tarkadele noortele peaks kõrgharidus olema tasuta. See ei saa aga olla loosung, kus vähema raha eest pole kuidagi võimalik pakkuda paremat haridust. Igatahes jäid arutelud selle üle täna pooleli ja jätkuvad uuel nädalal.

Päeva kokkuvõtteks tegime Atsiga, minu töövarjuga Pärnu Koidula gümnaasiumist, foto ka hämaras istungitesaalis. Vahepeale jäid aga Briti saatkonna aastapäev, üks esinemine, väliskomisjoni briifing Iraanis toimuvast ja kohtumine Afganistani diplomaatidega. Päris hariv oli kuulda näiteks nende nägemust Eesti ja USA sõdurite erinevast kuvandist.

Kuvandist rääkides, on minu silmis töövarjudel see küll lihtsalt super. Ei saa olla, et lihtsalt minul veab :)

reede, 28. oktoober 2011

Teadlased versus Ansip


Õudusfilmis on alati teada, mida oodata kui tegelane läheb õhtusel ajal pimedasse parki jalutama. Mis pöörde asi võtab, kui meie peaminister hakkab käisest numbreid pilduma, on umbes sama etteaimatav.

Peaminister Ansipil on selline veider komme, et kui ta kord ühe mõtte on välja mõelnud, siis kordab seda nädala jooksul lugematu arv kordi. Selle nädala juhtmõte on seotud õpetajate palganõudega.

Tsiteerides ühte teisipäevasel õpetajate meeleavaldusel sõna võtnud matemaatikaõpetajat – ega Ansipi rohkesõnalisuses õpetajatele midagi lootust andvat kostu. Laias laastus rääkis peaminister esmaspäeval Riigikogus arupärimisele vastates ning kordas reedel Vikerraadio peaministritunnis üle, et Eesti paneb haridusse niigi liiga palju raha ning on sellega Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Eesti õpetajad saavad oma palgatõusu siis, kui tänase 220 gümnaasiumist on alles jäänud 54. Siis saab suurest osast õpetajatest lahti ning ülejäänud oma kauaigatsetud palgatõusu.

Imelik on aga Ansipi jutus see koht, kus suurest rahast hariduses juttu. Nimelt on Eesti Inimarengu Aruande 2010/2011 koostajad hoopis teistsugusel arvamusel.

Kolme Balti riigi haridust analüüsivas peatükis järeldatakse järgmist: „Riiklikud kulutused haridusele on kõigis kolmes riigis olnud ligikaudu 5% piires SKT-st; viimastel aastatel on need pisut vähenenud. Seda on napimalt kui meie põhjanaabrid haridusse investeerivad, ja ühtlasi napimalt kui OECD riikide keskmine. Hiljutine majanduskriis muutis olukorda veelgi keerukamaks.“

Teades, et õpetajate palku kriisiaastatel kärbiti 8 protsenti, samas kui hinnatõusud vähendavad omalt poolt sissetulekuid niigi, on täiesti võimatu leppida peaministriga, kes õpetajatele palga ostujõu taastamist lähiaastateks ei luba. Seda enam, et palgatõusuks vajalik summa on samas suurusjärgus kui eurovõlakriisi paketi sissemakse, mille ennatlikuks käivitamiseks Eestipoolse raha leidmisel mingit probleemi ei pidavat olema.

teisipäev, 27. september 2011

Hoolimatu käendus

Riigikogus arutati täna ja arutatakse veel neljapäeval Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis (EFSF) osalemist, millega Eesti võtab kohustuse miljardite eurode eest laenu tagamiseks. Iga käendaja peab arvestama, et laen võib laenaja asemel hoopis garanteerija vastu pöörduda ning see seab tulevikus ohtu Eesti riigieelarve. Ikka veel on segased asjaolud, mil viisil mõni uus riik EFSFi kliendiks saab. Kindel on vaid see, et Eesti valitsus ei soovi "mingil juhul takistada otsuste langetamist".

Selline ülipüüdlikus võib meie jaoks tähendada, et heaks kiidetakse ka olukord, kus fondi raha läheb riikidele, keda ei usalda enam turud, keda ei usalda reitinguagentuurid, kellel pole enam mõtet tülitada IMFi ja kellel on vilets ajalugu laenude tagasimaksmisel.

Valitsust esindav rahandusminister Jürgen Ligi soovib kogu summas valitsusele blanko vekslit, nii et edaspidised üksikute riikide küsimused enam parlamenti ei jõuakski. Olen seda meelt, et me ei saa riskida sellises koguses Eesti maksumaksja rahaga sellistel tingimustel. Jah, me pooldame Euroopa Liidu liikmete solidaarsust rasketel hetkedel, kuid iga solidaarsus eeldab reeglite täitmist, ja praegu neid ei täideta.

Eesti meedia on otsinud erinevaid valitsuse kiirmeetodeid toetavaid kommentaatoreid, kes soovitavad lõhkilaenanud riike päästa, et rahustada turge. Samas kui oma enda raha ei investeeri Kreekasse juba ammu keegi peale liiga suure riskijulguse ja kasumiahnusega pankade. Eestis tegutsevad pangad nende hulka ei kuulu.

Eesti valitsus on püüdnud jätta muljet, nagu tähendaks käendamine ja garanteerimine midagi täiesti teoreetilist ja reaalset raha kindlasti mängu ei panda. See on eksitav. Üks laenu garanteerija põhitõdedest peaks olema, et käendust andes peab arvestama ka sellega, et tegelik laenuvõtja jääb maksetega hätta ja pank pöördub hoopis käendaja poole. Nii on ka selle laenuga. Kui laenaja oma kohustusi ei täida, on Eestil aega kaks pangapäeva, et tema asemel makse teha.

Kreekal juba pole raha, et tasuda järjekordset laenumakse 2010. aasta mais võetud laenu eest. Neid laene andsid IMF ning euroala riigid kahepoolsete lepingutega. Laenuandjad seadsid ka rea tingimusi, mida pole seni suurelt jaolt täidetud. Nüüd tõttame ka meie garanteerima lõhkilaenanud riiki.

Paistab, et valitsuse otsustajad on liiga palju viibinud Brüsselis ja võõrandunud elust Eestis. Kuidas muidu saab minna nii kahepalgelist teed. Samal ajal kui kodus pigistatakse kivist vett välja, ollakse valmis premeerima võõrsil vastutustundetut laristamist. Valitsuse soov tegutseda näiliselt jõuka riigina europoliitikas paneb meid andma garantiisid lõhkilaenanud riikidele, et nende jaoks laenamist endiselt odavana hoida. Isegi kui selle hinnaks on meie oma reservide käenduseks andmine ning halvimal juhul veel vajadus kiirlaenu võtmiseks, et käendaja kohustust täita.

Mis näoga me vaatame otsa Eesti kultuuritöötajatele, õpetajatele ja päästeametnikele, kes pidid palgakärpeid üle elama, kui me nüüd jagame nii kerge käega nii suuri laenukäendusi? Miks me peame oma tuleviku seisukohast otstarbekamaks kokkuhoidu Eesti laste arvelt täna ja nende õlule laenugaranteerimise võtmise tulevikuks?

Seega on garantiide andmisel palju vastuseta küsimusi. Kiirkorras otsustamisega võetakse Eesti riigile aga kohustusi, mis jäävad maksumaksjana koormama ka tänaseid lapsi. Kiirustamise tagant paistab aga välja valitsuserakondade soov teha otsused avalikkusega arutamata ja püüdega hoida kohustuste suurust võimalikult ebamäärase ja hoomamatuna. Siiski annab veel aru pidada. Tark ei torma ja seetõttu teeb Keskerakond ettepaneku, et otsusesse lisataks siiski kohustus kõik konkreetsed riikide abipaketid, millega Eesti liitub parlamendi ette tuua. On ju seekord elus näide võtta, et suvel kabinetivaikuses EFSFiga liitumine toimus ilma riskihinnangute ja aruteluta. Parlamendis pole selline vaikiv ajastu siiski võimalik.

pühapäev, 11. september 2011

Eesti ilmast ja autovabadusest



Tavaliselt ei meeldi mulle põrmugi kena päikeselist vananaistesuve pühapäeva linnas veeta. Aga täna oli teisiti. Nimelt sai vähemalt osa Tallinnast autovabaks ja asendus suurtel kiirustel suuremates või väiksemates gruppides liikuvate inimestega. Milline mõnus energia! Ja igaüks, kes suvatses mõnes kommentaariumis liikluse kinnipanemise üle nuriseda, oleks pidanud hommikul tulema Piritale ja maratoonaritele kaasa elama. Sealt saadav emotsioon oleks kindlasti pannud meelt muutma. Linn, kus on vähem autosid ja rohkem inimesi on nii lahe!

Täna jooksti ka Tallinna maratoni rajarekord 2 tundi 12 minutit ja 56 sekundit. Kuna üks liidergrupist pudenenud õblukestest jooksjatest meie imelisel päikeselisel päeval ilmselgelt külmetas ja püüdis end kaitsta külma eest kilekeebiga, siis äkki võitjadki andsid jalgadele tuld, et sooja saada :) Igatahes on Tallinna maraton tabanud takti, sest ka maailma kõvematel jooksudel on ikka keenialastel poodiumitele asja olnud.

neljapäev, 18. august 2011

Põnevamatest presidendivalimistest


USAs on täie hooga käima läinud presidendikampaania, mis kulmineerub 2012 6. novembril presidendivalmistega. President Obamale on sel nädalal osaks saanud tema ametiaja madalaimad toetusnumbrid. Sellele aitasid kaasa pingelised kõikumised Wall Streetil, USA riigireitingu langetamine ning aina ärevamaks muutuvad hääled, et majanduskriisil võib olla ees uus langus ehk nn double-dip recession.

Igatahes asus Obama kolmepäevasele bussituurile osariikides, mis eelmistel valimistel hääletasid tema poolt, aga võivad uuel aastal sama hästi ka vabariiklikuks muutuda.

Kui demokraatide kandidaadi suhtes on kõik selge -- Obama taotleb teist ametiaega, siis vabariiklaste seas toimub märksa põnevam siseheitlus.

Ametlikult valitakse vabariiklaste presidendikandidaat osariikide eelvalimistel. Neist esimene toimub Iowas oletatavalt 6. veebruaril 2012. Seda võidakse ka ettepoole liigutada, sest Iowale on väga oluline olla just esimesena valikut tegev osariik. See tagab tähelepanu ja kandidaatide kordades aktiivsema kampaania võrreldes mõne hilisema osariigiga.

Iowas kampaania sai avalöögi möödunud nädalavahetusel kui sel laupäeval oli võimalik kõigil aktiivsetel vabariiklastel endale 1000 dollari eest lunastada osalus poliitilisel kogunemisel, kus umbes 14000 osalejat tegid esimese (mittesiduva) valiku seni üles tulnud kandidaatide vahel. Selle tulemusena tõsistest pürgijatest üks on tõusuteel, üks on juba konkurentsist väljas, üks lisandus konkurentsi ning ühte nähakse endiselt kõige tõenäolisema vastaskandidaadina Obamale. (Loe: straw polli võitis Teepartei liider kongressis Michele Bachmann, presidendikampaaniast loobus endine Massachusettsi kuberner Tim Pawlenty, kuid tema toetust hakkavad püüdma kõik allesjäänud ja ilmselt pakub nii mõnigi talle kohta oma kõrval tulevase asepresidendikandidaadina. Konkurentsi lisandus Texase kuberner Rick Perry ja endiselt kardavad demokraadid kõige enam oma vastasena ka möödunud korral hea tulemuse teinud mõõdukat vabariiklast Mitt Romneyd.

Kõige karismaatilisem kandidaatidest - texaslane Rick Perry andis oma kandideerimisest teada samal ajal kui ülejäänud Iowas mõõtu võtsid. Sellega näppas ta suuresti ära meediatähelepanu ja oma kolmandal kandideerimispäeval on küsitlustes mööda läinud kõigist konkurentidest. Tegemist on mehega, kes on kõige kauem ametis olnud Texase kuberner. Viiendat põlve nägus texaslane, kes käib uhkelt kauboisaabastes ja on ametiaja jooksul andnud 224 korda heakskiidu surmanuhtluse täideviimiseks. Aga lisaks on tal ette näidata parimad töökohtade loomise numbrid kogu riigis ning kasuks tuleb ilmselt ka see, et kuigi ta päris oma ameti George W. Bushilt (kes suundus Texase kuberneri kohalt presidendiks), on "Bushi aju" Karl Rove teda praeguses kampaanias väga innukalt ründama hakanud.
USA poliitikas on kandidaadi edukuse üheks mõõdupuuks ka võime kampaaniamiljoneid koguda. On juhtunud, et rahakogujatest parimaid premeerib tulevane president mõne meeldiva riigi suursaadiku kohaga. Vabariiklaste rahastajaid on alati enam olnud kui demokraatidel. Need rahastajad olid valmis parima puudumisel minema Mitt Romney taha, aga ootasid. Nüüd siis ongi hetk, et kas nad näevad Perrys suuremat võitjapotentsiaali ja suunduvad tema taha või ootavad veel.

Sisudebattideks on veel aega küll, vabariiklik kandidaat peaks enam vähem selge olema nn Super-Tuesdayl, mil oma valiku teevad korraga neljateistkümne osariigi vabariiklased. Siis on võitja oma momentumi saanud ja ülejäänud osariikides liigutakse etteantud suunas.

esmaspäev, 27. juuni 2011

Tõlkes kaduma läinud


Jaanipäevaks maale sõites kuulsin igal täistunnil raadiouudistest, et samal päeval toimuv Euroopa ülemkogu arutab majanduse olukorda ja selle raames on üheks Eestile antud soovituseks vähendada madala ja keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormust. See uudis leidus ka onlinedes.

Ohoo! Igasuguseid totrusi seadustatakse, sest „Euroopa nõuab“. Nüüd siis selline tugi muutmaks ümber viimaste aastate maksutõuse, mis löövad eelkõige tavalist inimest. Seda napid paar nädalat peale järjekordseid otsuseid, kus maksualandusest saavad kõige suurema kingituse taas kõige suurema sissetulekuga inimesed.

Täna lehte lahti lüües saan aga Postimehest lugeda igasuguseid teisi soovitusi (vaata pilti), jaaninädalavahetusega on keskmise ja madalama sissetulekuga inimeste maksualandamise ettepanek justkui sõnajalaõieke närtsinud.

Kuhu ta kadus? Aga teadagi kuhu, jaanilaupäeva õhtul saatis peaminister Ansip laiali omapoolse pressiteate, kus annab teada, et Eestile tehtud konkreetseid soovitusi on neli. Need puudutavad eelarve tasakaalu saavutamist, tööturumeetmete tõhustamist, energia- ja ressursisäästule planeeritud algatuste elluviimist ning hariduse vastavusseviimist tööturu vajadustega.

Seega paberleht Postimees ei avalda enam algallikatele tuginevat uudist, vaid Stenbocki majas modereeritud ettepanekuid, kus keskmise- ja madalapalgaliste maksukoormus on justkui tõlkes kaduma läinud ja asendunud "tööturumeetmete tõhustamisega".

Otsisin siis 24. juuni kohtumise kokkuvõtted üles, kus seitsmenda punktina viidatakse igale riigile antavate soovituste originaaltekstile

HEREBY RECOMMENDS that Estonia should take action within the 2011-2012 period to:
(1) Achieve structural surplus by 2013 at the latest, while limiting deficit in 2012 to at most 2.1% of GDP in 2012, keeping tight control over expenditure and enhancing the efficiency of public spending.
(2) Take steps to support labour demand, by reducing the tax and social security burden in a budgetary neutral way, especially for low and medium-income earners. Improve the effectiveness of active labour market policies by targeting measures on young people and the long-term unemployed, especially in areas of high unemployment, in order to reduce the risk of poverty.
(3) Ensure implementation of planned incentives to reduce energy intensity and improve the energy efficiency of the economy, targeted on the buildings and transportation sectors, including by ensuring better market functioning.
(4) While implementing the education system reform, give priority to measures
improving the quality and availability of pre-school and professional education, and
strengthen the system of professional qualifications. Focus education outcomes more
on labour market needs, and provide opportunities for low-skilled workers to take part in life-long learning.

Jääb seega intellektuaalselt huvitav küsimus, mis on eelarve üldpilti mittemõjutav maksumuudatus, mis kergendab keskmise ja madala sissetulekuga inimeste maksukoormust?

pühapäev, 5. juuni 2011

Ood Põhuteatrile


Mõelda vaid, et Tallinnas on koht, kus haistmismeel ütleb – sa oled maal lakas, aga nägemismeel kinnitab – oled hoopis teatris. Olen nüüd kahel korral sealt hea emotsiooniga naasnud ja kipun väga tagasi. Kasvõi ainult kohvikusse, sest selliseid kohti peaaegu keset linna; mere ääres; keset rohelust polegi teab mis palju.

Kindlasti on Põhuteater üks kultuuripealinna pärleid. Sisu poolest ka. Eile nähtud Rasmus Kaljujärve aktsioon oli ühekordne sooritus. Mõelda vaid, näitleja oma parimais aastais, silmapaistvas trupis ning rohkete rollidega. Aga tema on masenduses. Või siis kriisis, kus miski ei lähe ja midagi ei muutu juba pikemat aega. Pole aimugi, kas see aktsioon ta jaoks midagi muutis. Mõnikord aitab mõista, mida tegelikult elult tahad põhjalik asjade läbimõtlemine. Paljude asjade mõistmine tuleb kaasa lapsepõlvest. Olgu selleks või ettekujutus üdini õnnelikust päevast.

Või suhtumisest keelatusse. Keelatud viljad võivad olla päris valusad. Päris armas, et paljud lasteaialapsed on selle just ühesuguse tegevusega selgeks saanud -- mul oli ka lasteaiakasvataja, kes hoiatas, et külma ilmaga ei tohi õues keelega metalli puudutada. Ise poleks iial ilma tema hoiatuseta sellise tegevuse peale tulnud, aga kui juba keelati, siis loomulikult pidi järgi proovima. Oli valus.

Paar nädalat tagasi vaatasin Põhuteatris tartlaste külalisetendust Ird, K. Seda on aasta mängitud, pärjatud teatriauhindadega nii Ivar Põllule algupärase dramaturgia eest kui Nero Urkele parima meespeaosa eest. Ma olen auhindajate otsusega täitsa nõus. Lugu Kaarel Irdist ei ole kellegi subjektiivne meenutus, vaid seda toestavad arhiivi jõudnud kirjad ja kõned. Hea stseen Irdi pealetükkivast lavastajamaneerist on töölisteatris ilmeka soorituse lihvimine lavastaja ja näitlejahakatise vahel, tekstiks „Jää kestma, Kalevite kange rahvas, ja seisa kaljuna, me kodumaa”. Veelgi parem Nero Urke kajamine tõelise Irdi helisalvestisele, intonatsioon on hämmastavalt tabatud!

Eluloo tükil on veel see küsimus, et kuidas edasi anda ajavoolu. Siin on see lahendatud Vanemuise koristajate vahetumisega – vabariigi ajal õrnas baleriiniseelikus hõljuv põhjalik preili, peale sõda koristaja harjaga vehkimas, 60ndatel juba esimese tolmuimejaga, 80ndatel aga sama tööd tegemas kaks koristajat. Neist teine ilmselgelt teeb tööluusi ja esitab töö tegemise asemel visuaalselt väga vaatemängulise estraadi karaoke.

Kaheksakümnendate alguse Vanemuiset ma juba mäletan – siis pidi vaheajal kas ringiratast jalutama või võis minna kohvikusse. Ringiratast käies oli peamiseks meelelahutuseks fuajees näitlejate fotode silmitsemine. Siiani on teatriga lepingus olevad näitlejad fotodel seintel. Tänasel päeval on aga aina enam suurepäraseid näitlejaid valinud vabakutselise tee. Tartu Uus Teater on sellise tee valinutest maksimumi võtnud. Ird, K. oli tõesti hea tükk. Kahjuks selle suve külalisetendused Põhuteatris on kõik juba ammu välja müüdud.

neljapäev, 28. aprill 2011

Soomaa


Kui me kaks nädalat tagasi Soomaa külastuskeskuse juures autost välja astusime, meenus kohe stseen filmist „Keskea rõõmud“. Autosid oli meeletult ja ka vee peal tekkis kitsamates kohtades pidevalt ummikuid. Eks Soomaa suurvesi oli ka kohaletulekut väärt. Minu eluajal on vesi nii kõrge olnud vaid kolmel aastal. Nii et kellel sel või eelmisel kevadel käimata jäi, võib uue võimaluse saamine aastaid võtta.

Minu vanaema lapsepõlvekodu asus Soomaa piiril. Aga minu ajaks oli vanaema nooruspõlve kodust ammu Pärnu jõe kaldale kolinud ja vanas talukohas elasid võõrad. Nii et selle kandiga mul otseseid mälestusi pole. Siiski üks kaudsem teadmine elust Soomaal mul on. Nimelt oli minu lapsepõlves tore talvise koolivaheaja traditsioon, kus me õhtupimeduses läksime maal metsa, tegime lõkke ning siis lõkke ääres isa jutustas lugusid. Need olid kõik ajaloolised ja üks neist rääkis talupojast, kes läks mõisnikuga vastuollu ja pidi karistuse hirmus põgenema. Pelgupaigaks valis ta aga soo saare ja edasi käis jutt nagu tänapäeva The age of empires arvutimängus, kus pandi samm sammu haaval alus talukohale kõigist ligipääsuteedest eemal.

Soomaal paiknevad talud nii, et liikuma pääseb vett mööda. Paarimeetrised kevadised üleujutused on tavalised, seda põhjustab Halliste jõe vastuvoolu suubumine Navestisse. Nii kõrgeid üleujutusi kui tänavu (või möödunud kevadel), kus vabalt paadiga kuusemetsas sõita saab, kohtab harva. Soomaal on tore koduleht ja aktiivsem inimesed Soomaa asja ajama, eks keskea rõõmude rahvamatk olegi suuresti hea valgustustöö tulemus.

reede, 22. aprill 2011

Julge olemisest ja ellujäämisest


Eile tähistas Jaan Tõnissoni Instituut oma kahekümnendat aastapäeva konverentsiga kodanikujulgusest. Esinejateks olid nii president kui Riigikogu esimees, aga ilmselt poliitilise tasakaalustatuse huvides ka Kaja Kallas ja mina. Jaan Tõnissoni Instituut on huvitav kogu, mis seob IRLis vähemusse jäänud kampsuneid. Nii keskendus ka Andres Herkel oma ettekandes kodanikujulgusest suuresti õigusele fraktsiooni sees teistsuguseid mõtteid esindada. Kaja Kallase nägemuses oli aga kodanikujulguse näiteks tema ise valimiskampaanias, kui ta julges valijatele rääkida oma mõtteid ning eirata kampaaniajuhi suuniseid, mis käskisid rääkida mitte seda, mida valituks osutudes teha kavatsetakse, vaid ainult seda, mis rahvale meeldib.

Minu mõtted julge olemisest ja ellujäämisest olid järgmised:

Eestis käibib kaks vastukäivat ütlemist julguse kohta. Esimene, julgustav ütlemine, et julge hundi rind on rasvane. Ja teine, heidutav arvamus, et julge hundi rind on haavleid täis. Oma elus järeleproovitud tõde on ilmselt mõlemas. Ja see, et mõlemad versioonid käibivad, näitab, kuidas julge olemine võib tuua nii tulu kui ka valu, võib anda elule tõelise sisu, aga võib ellujäämise ka ohtu seada.

Ei ole mingi kunst olla julge, kui julge olemine on kergeks tehtud ja selle eest ei tule maksta lõivu. Pole julgust tarviski, kui olla nii nagu mass ja võimalikult keskmise nägu. Mitte astuda vastu tugevamale, olgu ta siseriiklik rõhuja või välismaine võim. Julgus kodanikuna tähendab teadlikku julgust olla erinev ja valmidust saada väljatõugatud. Julgus rahvana võib tähendada ka võimalust saada hävitatud. Jüriöö, millest sel nädalavahetusel möödub 668 aasta, oli eestlaste julguse manifestatsioon. Kuid sellele järgnes eestlaste õiguste veelgi suurem mahasurumine ja on arvatud, et orjus õigupoolest selle järel algaski. Julguse tagajärjed pole kunagi kindlad ja see teebki julguse hinnatavaks.

Kuid sellele süngele pärandile vaatamata oleme rahvas, kelle esivanemad võtsid julguse kokku ja hakkasid eestlasteks. Just nimelt hakkasid, sest nii Koidula kui Jakobson rohkem tahtsid olla kui olid eestlased. Nende eesti keel kannatas saksa mõju all ja nemad ise olid kahe tule vahel. Ühelt poolt vene ja saksa mõjude määratu ülemvõim, teisalt aga hirm, kas nende oma ärkav rahvas neid omaks võtab ja neile vajaliku koha annab. Neil isiklikult olnuks lihtsam saada sakslaseks nagu paljud ülemklasside eestlased enne neid. Aga rahvuslike äratajate risk õigustas end ja täna on eestlased rahvana olemas.

Kuid ka äratajate tee oli pidev tasakaalumäng julgemise ja enesesäilitamise vahel. Papa Jannsen, kes alguses tundus julgeja moodi, sai lõpuks ikkagi külge argpüksi ja kollaboratsionisti sildi. Eestlaste tollased liidrid polnud kaugeltki nii heroilised kui mõne muu Vene tsaaririigi alla painutatud väikerahva liidrid samal ajal, võrdleme kasvõi Põhja-Kaukasuse rahvastega, kuid sellel vaatamata olid nad oma eesmärkide saavutamisel edukamad.

Samamoodi juhtus aastatel 1987-1991. Eestlastele tagas omariikluse mitte üksnes julgus. Liigne julgus valel hetkel oleks iseseisvusliikumise ilmselt üle piiride ajanud ja oli arvestatav šanss, et see surutakse maha nii, et positsioonide taastamine osutub võimatuks. Pigem tõi eestlastele edu julguse ja enesesäilitamise oskuslik vaheldamine. Hetkel, mil tekkis võimalus, oldi kiired, hetkel, mil võimalused ammendusid ja soodsaid arenguid nappis, tegeleti saavutatu konsolideerimisega.

Läheme nüüd rohkem tänapäeva. Täna on eestlaste julgus üha vähem tänavail ja lauluväljakul, meil suisa kiidetakse seda, kui keset töötust ja vaesust tänavaile ei tulda. Üha rohkem on aga netis anonüümset lahmimist ja viha õhutamist. Avaldada arvamust tähendab seada ennast sihtmärgiks. Üha rohkem läheb vaja julguse kõrval ka lihtsalt ignoreerimise võimet, kui inimene soovib säilitada enamvähem positiivset enesekuvandit. Ignoreerimise võime on samas ka ohtlik. Tekib häireväsimus. Pideva süüdistuste ja laimamise koori taustal muutub julgejatel üha raskemaks eristada, millist kriitikat võtta tõsiselt ja millist oleks mõistlikum eirata. Ja selline müra häirib normaalset dialoogi. Tekib kiusatus rehmata kõigi kriitikute peale käega. Mänguväljal on aga päris palju neid, kelle eesmärgiks ongi just taolist müra tekitada.

On ka neid, kes süüdistusi ja sopapangesid eirata ei suuda. Tõnu Trubetsky julgus astuda Keskerakonda eelmisel suvel tõi kaasa hüsteeriliste isiklike süüdistuste laine. Ometi on õigus kuuluda erakonda üks põhilisi kodanikuõigusi. Ma ei mäleta, et tema kaitseks välja astunuid oleks olnud kuigi palju. Trubetsky juhtum ajas Eesti sallimatuse mõõdiku punasesse. Ometi oli selge, et teda koheldakse ilmselgelt ebavõrdselt. Millegi pärast ei mäleta ma ka, et keegi oleks hakanud põlastavaid T-särke trükkima, kui muusik Jaak Ahelik astus ühte teise parteisse. Miks peakski - erakonda astumine on vaba valik, mida tuleb austada.

Millist julgust on meil praegu vaja? Meil on vaja julgust astuda välja rünnatu kaitseks. Praegu me ei näe seda Eesti arvamusruumis kuigi sageli. Lärmakas vaenlane võib lühikese ajaga tekitada mulje, et tema moodi arvavad paljud. Keda asi ei puuduta, see on aga vaikiv enamus. Me peame endas tugevdama sekkumisvalmidust, sest hirm on see, mis röövib vabadust. Kartus selle ees, et sind lehtedes ja teles saastaga üle valatakse. Hirmu tõrjuda saame me siis, kui me ei jäta üksi inimest, keda hirmutada püütakse.

kolmapäev, 13. aprill 2011

Pärnumaa saadikurühm


Täna taasloodi Riigikogus Pärnumaa saadikurühm. Kui neli aastat tagasi saatis Pärnumaa Riigikokku 7 saadikut, siis seekord läks 1 mandaat kaduma ja otseselt Pärnu valijate häältega on Riigikogus 6 saadikut. Kuid Pärnumaa saadikurühm jätkab tänu Jüri Jaansoni liitumisele siiski seitsmeliikmelisena.

Loodetavasti on meil ees palju sisukaid kohtumisi ning tummiseid arupidamisi. Kindlasti ka soovi vajadusel parteideüleselt Pärnumaa muredele lahendust leida. Neli eelmist aastat vedas rühma kihnutroid kanda armastav Mark Soosaar, nüüd nimetasime rühma juhtima end Kihnu kördis koduselt tundva Annely Akkermanni. Eks see ole maailmapoliitikaski sageli nii, et suured teineteise tasakaalustamiseks annavad juhtohjad väikesele.

reede, 25. märts 2011

The Rise & Fall of Estonia


Mis tunne oli kui sa said teada, et Eestit pole enam olemas? Sellise judinaid tekitava nendinguga lõppebki NO teatri Eesti-teemaliste tükkide tsükkel. Kavalehel sõnastatakse see veel pidulikumalt: jah, mu daamid ja härrad. Teater NO99 ja Eesti, mis tundusid paljude jaoks kokku käivat nagu näts ja samet, nagu Andrus ja Jaak, nagu liha ja kartul, ei ole enam koos. Vähemalt mõnda aega.

Käisin esietendusel ja lahkusin sealt hämmingus. Erinevatest ajastutest pärit lood olid kokku miksitud nii ühtlaseks joaks ning mängitud vahedalt ja kõhklusteta, et tõesti kippus meelest minema, et ma ei vaata kino vaid live-etendust. Kui Nokia kontserdimajja sisenedes tekib mingi muusikalistiilis vormi ootus, siis see, mida tegelikult anti, oli blackboxist veelgi intiimsem. See lugu oli mõjus ja seal oli äratundmist. Sõja-järgsed lood oma sünguses, nõuka aegsed seigad olmerõõmudega ning tänane päev vähemakstud töö ja väljarändeplaanidega. Kõik kokku päris sünge ja maine.

Esimese hetke emotsioon oli, et ma tean neid inimesi, kellest lugu on. Aga see lugu pole minust. Oli üks stseen, kus pruudiloori kandev neid läheb ebaõiglusest keema. Jutt käib madalast palgast ja rängast rühmamisest selle nimel. „Ma tean, mida sa tunned, kuigi teenin sust kolm korda enam,“ ajab pruudi eriti pöördesse. „Mis mõttes, teenid sama töö eest kolm korda enam?“ saab vastuseks meheliku patsutuse õlale ja selgituse, et mehed ju töötavad ka kõvemini. Ärritus ebaõigluse üle aina kerib ja kerib, kuni noorik tõmbab tükikese pulmatorti hingetorru ja sureb.

Kavalehel kirjutab Eero Epner, et "käimas on arutelud sellest, et tuleb leida pikk perspektiiv ning miski, mis annaks eestlaste elule mõtte ka järgmised sada aastat. Paraku – kõik faktid näitavad, et saja aasta pärast ei ole meid enam olemas – või mitte vähemalt enam sellisel kujul. Me peaksime seda teadvustama – seda, et lõpp on olemas ja väga reaalne."

Pagan, ma olen korduvalt ja korduvalt imestanud, miks ma lähen närvi kui kohtan ülbust, hoolimatust ja tegevusetust. Et kas ei saaks siis arnoldrüütellikult seista ja tormituultel lihtsalt mööda minna lasta. Peale selle etenduse äravaatamist olen kindel, et seni kuni on veel piisavalt inimesi, keda Eesti elu pahupool närvi ajab, on lootust.

esmaspäev, 21. märts 2011

Õhus on kevadet


See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.


Kevadine päike juba soojendab. Üks põnevamaid viise kevadpäikeses värsket õhku nuusutada paistab olevat Pärnu jõe jääl. Jääl oli mehi rohkem kui kala vees.

Naispere aga tassis poest istutuspotte ja seemneid. Isegi linnarahval tekib kevade saabumisega vastupandamatu soov näpud mullaseks teha.

Sellises korilaste-küttide ürginstinktide väljaelamises tekib paratamatult küsimus, et kuidas siis sel kevadel teisiti? Oh, see TEISITI pole tegu, vaid tunne.

laupäev, 12. märts 2011

Rõõm ilusatest kinnastest



Sain täna hommikul paki Kihnu saarelt. Selles olid Urga Elvi sõrmkindad.

Suvel, nädalake enne jaanipäeva käisin nimelt Kihnu saarel. Tulin sealt täis meeldivaid emotsioone, kõht suitsutatud tuulehaugi ja koduleiba täis ning kaasas kingiks saadud sõrmkindad.

Sügisel kui kindad kätte tõmbasin, et rõskete põhjatuulte eest kaitset saada, hakkasid tulema ka komplimendid. Minu Kihnu sõrmkindad olid vaieldamatult selle talve lemmikud. Ja kõik kiitjad pärisid, et kust selliseid kauneid mustrilisi ja värvirõõmsaid kindaid ka endale saaks? Kuni veebruarini teatasin, et selleks tuleb ette võtta merereis. Siis aga avati koos jääteega ka kihnu kauba kaubamaja internetis ja nüüd ei peagi muud tegema, kui vaid kõige meelepärasema kindapaari välja valima ja varsti saabubki Kihnu saarelt pakike.

Ma tean, et ühel armastatud näitlejannal on sellised kindad niinimetatud pühapäevakindad, mida vaid erilistel käikudel kätte tõmmatakse. Ja mis on pidanud vastu aastakümneid. Mul on nüüd mustakirjalised tavapäevaks ja sinisekirjalised pidupäevaks ning hea tuju igaks päevaks, kui neid südamega kootud kindaid kannan.

kolmapäev, 2. märts 2011

Mida on vaja Pärnumaale?



Mida on andnud Pärnumaa Eestile? Muidugi, Eesti rahvuse. Siin, Pärnu Postimehes kutsuti meid, Eesti rahvast esimest korda sel viisil, armsaks Eesti rahvaks. Siin hakkas ilmuma esimene püsiv eestikeelne ja eestimeelne ajaleht. Eestlaste oma leht. Mida veel on andnud Pärnumaa Eestile? Mõistagi, iseseisvuse. Siin, Pärnu Endla teatri rõdult kuulutati Eesti iseseisvus välja varem kui kusagil mujal. Iseseisvuse ja rahvuse - seda polegi nii vähe. Siin on Eesti sünnitunnistus. Kuid see on minevik. Helged minevikumälestused on armsad, aga neist ei piisa. Argipäev murrab sisse. Peame elama siin ja praegu, maksma arveid ja koolitama lapsi, toetama sõpru ja abistama vanemaid. On vaja minna edasi.

Tulekul on Riigikogu valimised. Tuleb küsida, mida saab Eesti anda Pärnumaale? Mida saavad anda need, kes lähevad Pärnumaalt juhtima Eestit, olgu siis Riigikokku või vabariigi valitsusse? Sinna, kus on seadused, sinna, kus on eelarve. Mida üldse on Pärnumaale vaja?

Number üks probleem on täna majandus, mille väiksemateks sugulasteks on tööpuudus ja hinnatõus. See puudutab Pärnumaad samamoodi kui kogu Eestit. Eesti hinnatõus tõusis vahepeal Euroopas Liidus kolmandaks, umbes sealkandis edetabelis oli ka meie tööpuudus. Pärnumaal oli ainuüksi registreeritud töötuid üle 6000. Olime jahmunud. Meie haritud, töökas rahvas oli edetabeli tagaotsas.

Meile lubati, et euro ravib kõik haavad. Paljud ei uskunud seda. Selle aasta alguses saabunud ühisraha oli oluline märk, aga neil skeptikutel oli ikkagi oma tõetera. Nüüd on euro käibinud kaks kuud, aga tööpuudus on sel ajal kasvanud. Eesti rahval on olnud talenti, eestlastel on jätkunud võimalusi, aga seda talenti on raisatud ja neid võimalusi on käest lastud. Peame hakkama riigina tegelema tööpuudusega, hinnatõusuga, majanduse kasvuga. Kui me seda ei suuda, ei suuda me varsti maksta ka pensione. Täna on viimane aeg. Ehkki aega on piisavalt palju, et tuua kaasa tõelist muutust.

Aktiivsem hoiak aitab


See muutus peab olema aktiivne tööpoliitika, tegus rahanduspoliitika ja jõuline majanduspoliitika. Oleme seni kuulnud, et sekkuda polegi mõtet. Meid on püütud veenda, et kõige parem on nii, kui majandus omapäi reguleerib ja turg ise korrigeerib, riik aga ignoreerib. Kuid igaüks, kes natuke ettevõtlust teinud, teab ka, et kriis alati ei vali välja halvimaid, vaid tapab sageli suvaliselt ka häid algatusi. Teised väikesed riigid, olgu siis kauge Singapur või lähedane Soome ongi just sellele turusuvale reageerinud. Lihtsustatult öeldes on nende majanduspoliitika töötanud nagu küttesüsteem, mis külmadel hetkedel soojendab ja ülearu kuumadel hetkedel jahutab konditsioneerina maha. Nad elavdasid jõuliselt kriisiajal ning seetõttu on sealne tööhõive suhteliselt heas seisus. Majanduskriis on terves maailmas tugevdanud riigi aktiivset rolli majanduses. Just sellist vajadusel sekkuvat poliitikat vajab ka Eesti, et meie areng oleks stabiilsem, mitte ei kulgeks hüplikus kriis-buum-kriis tsüklis.


Peame loobuma lähenemisest, et Eesti on nii väike majandus, et ega tema ei saagi midagi teha. On tõesti väike majandus, kuid toiduainete käibemaksu langetades suudaksime kindlasti hinnatõusule piduri peale panna. Ja hinnatõusu pidurdamine on praegu üks olulisemaid ülesandeid, sest sellest sõltub majanduse konkurentsivõime tervikuna ja paljude madalama sisetulekuga inimeste võime toime tulla. Riigieelarve tasakaalust on räägitud palju, kuid nüüd tuleks rääkida ka sellest, kuidas hoida tasakaalus inimeste eelarved. Hinnatõusu pidurdamine on siin üks osa lahendusest. Teine osa on tööpoliitika viimine uuele tasemele.

Töökohtade loomise seadus

Pärnumaa esindajate kohustus Riigikogus on vastu võtta töökohtade loomise seadus, mis annab nii riigile, omavalitsustele kui ka ettevõtjatele oluliselt paremad võimalused tööhõive kasvatamiseks. Praegu ei saa töötu inimene vastu võtta isegi lühiajalist ja väikesemahulist tööd, sest raha vastu võttes kaotab ta töötustaatuse ja hüvitise. Absurdne küll, aga töötamine on karistatav. Tänase valitsusliidu tähelepanu on sellele juhitud korduvalt, kuid reageeringut pole. Sellise olukorra lõpetamine on üks pakilisemaid küsimusi. On vaja ka avalikke töid, mille eest maksaks riik. 1930. aastate kriisist tuli Eesti Vabariik välja suuresti avalike tööde, tänapäeva mõistes sotsiaalsete töökohtade abil. Noor vabariik maksis nende korraldamise eest valdadele ja Pärnu linnale. Tegemata töid on ka tänases Eestis, eks mõelge kasvõi Riigimetsa Majandamise Keskusele, millel on ju omajagu koristamata tormimurdu ja muidki tegevusi. See on kiirem abi, mida on vaja ka inimeste kaasamise mõttes. Vanarahvas on ikka arvanud, et tööta läheb inimene hukka ja nii see ongi – sotsiaalseid töökohti on vaja ka tööharjumuse säilitamiseks.

On vaja ka keerukamaid töökohti ja nende loomiseks tuleb Arengufondile anda tagasi talle kuulunud vahendid. Just selle jaoks Arengufond omal ajal ellu kutsutigi. Selleks, et tugevneks Eesti eksporditööstus. Nende kõrgepalgaliste tuleviku töökohtade teke nõuab rohkem aega, aga ka pikk teekond algab esimesest sammust.

Pärnumaa vajab ka teadlikku turismiarendust. Pärnumaal on, mida näidata. Palju head tööd on selles vallas juba tehtud, kuid on vaja veel pingutada, et turistimassid tuleksid pealinnadest, Tallinnast ja Riiast pidevalt kaugemale. Siin on vaja riikide, omavalitsuste ja ettevõtjate koostööd, seda ka Läti poolega. Probleem on siin see, et omavalitsuste rahakotid on kõhnukesed ja nad vajaksid enese reklaamimiseks sihtturgudel paremaid võimalusi. Tarvis on trükiseid, ametisõite, messidel käimisi, et teha end nähtavaks. Kõik see tähendab kulu. Ja nüüd jõuamegi veel ühe olulise teemani, milleks on tugevad vallad ja linnad.

Raha valdadele tagasi

Tegelikult pole Pärnumaa valdade ja linnade tugevdamiseks vaja mingit kuldkalakest, vaid tuleb taastada need võimalused, mis neil kunagi olid. Lühidalt, linnadele ja valdadele peab riik tagasi andma selle tulumaksuosa, mis neilt 2009. aasta kevadtalvel Ansipi valitsuse otsusega ebaõiglaselt ära võeti. Sinnamaani olid omavalitsused enam-vähem talutavas seisus, kuid siis läks raskeks. Selle raha tagasitoomine peab olema iga Pärnumaa saadiku ülesanne, sest just sellest äravõetud rahast sõltub näiteks kohalike teede korrashoid ja noortespordi ning muu huvitegevuse arendamine.

Veelgi enam, tulumaksusüsteem ise peab muutuma õiglasemaks ja euroopalikumaks. See, et kõigile, sõltumata sissetulekust kehtib ühesugune tulumaks, soosib ühiskonnas rikkamaid, ent asetab raskema koorma madalapalgalistele. Pole mingit põhjust soosida eeskätt just rikkamaid, jättes samas madalapalgalised oma muredega üksi. Euroopa Liidu on tavaks saanud aga astmeline tulumaks, mille kohta majandusteadlased arvavad, et see avaldab kriisihetkedel majandust stabiliseerivat mõju. Olen veendunud, et ka Eesti peab üle minema astmelisele tulumaksule.

Oluline Pärnumaa arenguks on ka hariduse toetamine. Eriti just kõrgharidusest sõltub Eesti majanduse konkurentsivõime. Pärnule annab kaalu Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, mis peab alles jääma ka siis, kui tudengite arv Eestis tervikuna langeb ja sunnib ette võtma kokkutõmbamisi. Kolledž peab hoidma ja tugevdama oma taset ja muutuma enam rahvusvaheliseks. Oma eripära on suudetud hoida ja õige nišš leida, nüüd tuleb sealt edasi liikuda. Sellise kooli olemasolu aitab tugevdada ka Pärnumaa positsiooni turismisihtkohana – spetsialiseeritud tööjõud on kohe võtta. Pärnumaa saadikute roll on seista Tallinnas ja Tartus selle eest, et Pärnu kolledž tugevneks ja selle eest, et kõrghariduse saamine sõltuks tarkusest, mitte rahakotist. Seepärast olengi seda meelt, et kõrgharidus peab olema Eestis Põhjamaade eeskujul tasuta.

Viimasel ajal on korduvalt kurdetud, et Eestil justkui polegi enam üht selget ja suurt sihti, mille poole püüelda. NATOs oleme, Euroopa Liidus samuti, uut orientiiri justkui polegi. Ma pole nende väitjatega nõus. Sellised rahvusvahelised „klubid” saavad olla ennekõike vahendiks oma rahvuslike huvide teostamisel, mitte niivõrd eesmärgiks iseeneses. Kuid meie rahvuslik huvi saab olla ennekõike see, et Eestist saaks tõeline Põhjamaa riik – haritud, aus, jõukas ja turvaline. Oluline on ka see, et siin juurduksid ka ühiskondlikus elus põhjamaised väärtused, mis tähendab sallivust, ärakuulamist, töökust ja kõrget sisemist moraali. See tähendab ka suuremat tähelepanu ühiskonna nõrgematele osapooltele. Oleme kursilt Põhjamaa suunas hälbinud ja meil on sinna siiski omajagu maad minna. Kuid kui me tahame, et tänased Pärnumaa noored leiaksid oma rakenduse siin, mitte Soomes, siis peame me muutma oma riigi tõeliseks Põhjamaaks.

Valimisdebatt Vändras

Ma olen viimastel nädalatel osalenud igal nädalal viiel kuni seitsmel valimisdebatil. Mõnel juhul on koos minuga laua taga neli esinejat, aga on ka kümne osalejaga üritusi. Selliseid kohtumisi ei toimu tegelikult ainult napilt enne valimisi, aga võrreldes valimiste vahelise ajaga on inimeste poliitikahuvi suurem ja ka väikestes maakohtades on publikut alati olnud enam kui kandideerijaid.

Debattide puhul on väga suur erinevus, kas saalis viibib ka mõni kaamera ja ajakirjanik või mitte. Teisel juhul on õhkkond alati vabam ja naerupahvakaid rohkem.

Eile toimus nn oikumeeniline debatt Vändra alevis. Vändra on minu jaoks selline hariduse usku paik ja seda oli ka saalis olevatest kuulajatest näha. Saalis oli palju tarmukaid inimesi ja palju räägiti haridusest.

Selles hariduse arutelus oli üks eriti erk hetk. Selline, mille puhul haarad kahe käega peast kinni ja imestad, kuidas ise nii selgele loogikaveale pole tulnud. Nimelt võeti ette roheliste nimekirja Erik-Niiles Kross ja päriti ta lubaduse kohta Eestis kehtestada kohustuslik keskharidus. Täna kehtib Eestis kohustuslik põhiharidus, võid koolist lahkuda peale selle omandamist või ilma selleta, kui oled saanud täiskasvanuks. Kuidas peaks asi roheliste nägemuses välja nägema keskharidusega - kas inimene peab koolis aega veetma kuni surmani? pensionini? või on mõni madalam eapiir? Ja kuidas saab üldse täiskasvanud inimest kohustada? Kross vastas, et samamoodi nagu saab noort kohustada ajateenistusse. Mille peale hakkas kätega vehkima Rein Lang ja teatas, et tema küll haridustee pooleli jätnuid karistuseks enda hallatavatesse asutustesse ei oota!

Tegelikult on neil debattidel selgunud, et rohelistel polegi tegevusplaani. Nad müüvad kena nime, kuid nii kodanikupalk kui kohustuslik keskharidus on läbimõtlematud uitmõtted. Tegelik tegevusplaan on aga saada mingi punt Riigikokku ja siis samamoodi toimetada nagu Strandberg juba neljal aastal raja sisse kõndinud on.

Keskerakonna programmi puhul on kohtumistel suurimat toetust saanud meie töökohtade loomise seaduseelnõu, maksude vähendamine madalapalgalistele ning käibemaksu alandamine ravimitele ja toasoojale. Ka pole ma Pärnumaal kohanud ühtegi inimest, kes ei arvaks, et kõik lapsed väärivad koolitoitu. Keskerakonna programmi leiab siit.

kolmapäev, 23. veebruar 2011

Vabariik sündis Pärnumaal

Eesti Vabariik jõudis Pärnumaale varem kui kusagile mujale Eestis. Ehkki vabariigi aastapäevana tähistatakse uue riigi väljakuulutamist 24. veebruaril Tallinnas Eesti Panga ruumes, kuulutati see tegelikult esmakordselt välja 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult. Õigupoolest oleks pärnakatel täielik õigus nõuda, et vabariigi aastapäeva tähistataks just 23ndal, mitte 24. veebruaril. Kas vabariigi väljakuulutamine väiksemas linnas siis ei loegi? Teine meeldiv võimalus on aga tähistada seda kaks päeva järjest. Olgu öeldud ka, et manifesti üks autoritest oli pärit Pärnumaalt Tahkurannast.

On teisigi hetki eestluse sünniloos, mis Pärnumaale jõudsid varem kui ühtegi teise Eesti piirkonda. Siin pöörduti meie poole esimest korda sõnadega „armas Eesti rahvas“ ja pöördujaks oli eestlane. Varem olid meid eestlasteks kutsunud teised, kuid me ei olnud seda püsivalt omaks võtnud. Sellest hetkest alates aga võttis see nimi ka meie enda südames juured alla.

Siin sündis esimene pidevalt ilmuv eestikeelne ja eestimeelne ajaleht „Pärnu Postimees“, mis sai meie ärkamisaja üheks tähtsamaks veduriks. Pärnumaal tegutsesid Jannsen ja Jakobson, luuletas noor Koidula ja lõi laule Lüdig. Kogu selle patriotismipärandi juures oli aga pärnakate rahvuslus suuremeelne. Endla teatri ette kogunenud publikule ette loetud manifest oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

pühapäev, 20. veebruar 2011

Koonderakonna tagasitulek

Ma sain hääleõiguslikuks 1995. aastal. Poolteist kuud hiljem toimusid Riigikogu valimised. Tõtt öelda ei tulnud mul toona kordagi mõttesse variant, et oma elu esimese hääle võiks valimisel anda Koonderakonnale. See oli partei, mis koosnes valdavalt direktori suhtumisega keskealistest meestest. Need olid tegelased, kes arvasid, et neid peab valima, sest nad on tähtsad ja istunud olulistel positsioonidel. Koondudes KMÜ liiduks võideti need valimised, sest oli piisavalt inimesi, kes peale lapseohtu Laari esimest valitsust soovisid vanu ja kogenuid. KMÜ sai 32 protsenti häältest ja 41 kohta Riigikokku.

Eestile selline ühe partei ülekaal midagi head ei toonud.

Esiteks tehti valitsus koos Keskerakonnaga, siis kibeleti partnerit vahetama ja loodi liit Reformierakonnaga. Detsembris 1996 Reformierakond lahkus valitsusest, Kallase asemel tuli Tiit Vähi vähemusvalitsusse välisministriks Toomas Hendrik Ilves. Vähi ise pidas peaministrina vastu veel 4 kuud.

Edasi sai Koonderakonna vähemusvalitsuse etteotsa Mart Siimann. Seda aega võib julgelt nimetada seisakuks. Uusi lahendusi ei pakutud. Ka argisteks otsusteks puudus parlamendis jõud. See oli aeg, mil Siim Kallas mõtles välja ööistungid (kirjutasin sellest siin) ja aastake hiljem kirjutas Postimees oma juhtkirjas „Seda, et praegune valitsus ja valitsusliit on jõudnud stagnatsiooni, on ühtemoodi märkinud nii poolopositsiooni esindajad (Rahvaerakonna peasekretär Indrek Kannik) kui ka koonderakondlased (ekspeaminister Tiit Vähi)“.

Ma olen viimastel nädalatel kuulnud inimestest, kes arvavad, et äkki tuleb eelolevatel valimistel valida ikka Reformierakonda. Põhjusel et nad ju on seal valitsuses juba nii kaua olnud. Ka nii mõnigi avaliku arvamuse küsitlus viitab sellele, et Reformierakond sammub Koonderakonna jälgedes ja püüab 40+ kohta. Siiski tasub enne valimisotsuse tegemist rahulikult hinnata, kas viimase nelja aasta arengud Eestis on ikka seda väärt, et seni valitsusvastutust kandnud erakondade töölepingut pikendada. Vahest on kunagine Koonderakond (keda Wikipedia muide pidas paremtsentristlikuks liberaalseks parteiks) juba reinkarnatsiooni läbi elanud. Vaadates tänase peaministripartei rahulolu jääb paratamatult mulje, et seisaku põlistamine on ainus, milles nende puhul võib kindel olla.

neljapäev, 3. veebruar 2011

Jäneseaasta



Möödunud aasta jõuluturgude hitiks kujunesid valged karvased ja kõrvadega talvemütsid. Sellised nunnukesed, mis peaks iga väikese tüdruku unistuste garderoobi kuuluma. Täna on siis lõpuks jänesemütsi-menukite tegelik hooaeg kätte jõudnud – head valge jänese aastat!

Ma olen paaril eelneval aastal nalja pärast kokku kirjutanud horoskoobi ja uskuge või mitte – päris mitu asja on läinud täkkesse. No kasvõi eelmiseks aastaks rotile ennustatu: „Rott on 2010 aasta lõpuks väsinud ja annab ohjad nooremale“ Ja juhtuski nii, et Siim Kallas saatis poliitikasse tütar Kaja, Mart Laar läks aga seilama soojale merele ja jättis partei Res Publica poistele.

Pühvli saatuseks pidi saama, et aastas on palju kokkupõrkeid agressiivsete konkurentidega, kuid väike tagant utsitamine ja Pühvel saavutab tiigriaastal asju, mis aasta varem vaid unistusena paistsid. Nii oligi – väike tagant utsitamine ning Obama on taastanud populaarsuse, läbi viinud teise majanduse elavdamise paketi. Kuid enne seda olid vahevalimistel vabariiklased tõeliselt agressiivsed konkurendid. Teine pühvel Sven Mikser aga on utsitatud erakonna etteotsa.

Sellel aastal omaloomingulist horoskoopi aga ei tule. Kui midagi liiga massiliselt tehakse, siis pole see enam naljakas. Andku tõsiusklikud horoskoobisõbrad mulle andeks, aga minu sisetunne ütleb, et igas ajalehesabas leiab sama „teadusliku“ ennustuse.

Siiski, vanadel hiinlastel oli ka sajanditepikkuste tähelepanekute tulemusel teada, et jäneseaastal peaks tõmbama hinge ja puhkama närve. See on aasta, kus esmajoones hoida kodu ja peret ning pidada tähtsaks naisi ja lapsi. (Ja kui soovitust veidi tänapäevastada, siis võiks tähtsaks pidada ka mehi : )

pühapäev, 30. jaanuar 2011

Mõtteid valimisstuudiost


Piinlik vaikus – nii võttis tänases Raadio 2 saates olukorra kokku Kalle Muuli, kui Anvar Samost sai aru, et oli kolmapäevases valimisstuudios täiesti põhjuseta trampinud Urve Palo Tallinn-Tartu maantee küsimuses. Nimelt luges Samost sotside programmi liig hooletult ja püüdis Palo panna tunnistama, et sotsid lubavad neljarealist kiirteed kuni Luhamaani.

Uudne formaat, kus justkui erapooletud ajakirjanikud tegelikult ideoloogilistel alustel mängisid ühte väravasse, tekitas hämmastust ka hiljem saadet kommenteerinud inimestes.

Minu muljed ETV esimesest majanduse, tööpuuduse ja maksude teemalisest valimisdebatist on kahetised. Ma mõistan, et kui stuudios on kaheksa erakonna esindajad, kaks saatejuhti ning neli kommenteerivat ajakirjanikku, siis paratamatult jagub saateminuteid oma seisukohtade tutvustamiseks napilt.

Samas oli saade viisakas, sõna võeti siis kui selleks sõna anti ja sellest viisakusest tulenevalt ei soovinud keegi oma väärtuslikke sekundeid kulutada teistele reageerimiseks, vaid ainult oma mõtete edastamiseks. Mõni televaataja ütles hiljem, et see tegi saate igavaks. Kuskil saate keskel (peale pikka sõrmega viibutamist ja sõnajärje ootamist) avastasin, et olin endale märkinud pika rivi Partsi ja Ligi lausetest, millele oleks tahtnud vastata. Otsustasin, et teen seda hoopis hiljem ja siin blogis. (Lisaks on blogosfääris lüümikuid esitada palju mugavam kui telestuudios :-)

Vastasseis täna valitsuses istuvate meestega oli ju saateski väga selge. Mina leian, et peamine küsimus on see - kuidas kosuda tänasest kriisist ja kuidas saavutada seda, et taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus Eestis ei korduks? Näen siin peamise lahendusena mõtteviisi muutust. Me vajame arusaama, et valitsus saab majandust elavdada, me vajame arusaama, et riik suudab tööhõivet parandada ja me vajame arusaama, et valitsuse tegevusel on hindadele oma mõju. Kokkuvõttes, me vajame aktiivse majanduspoliitikaga valitsust, mitte sellist, kes saab 5000 eurot kuus palka ja ütleb, et süüdi on naftasheik, kes hakkas oma toodangut kallimalt müüma. Valitsus ei saa olla mingi sekkumatu pealtvaataja ega sõltumatu analüütik. Nende asi on tegutseda, kui tõuseb tööpuudus või kasvad hinnad - nii nagu Euroopa keskpangast öeldi - te peate hinnad kasvõi jõuga all hoidma. Ja ma ei mõtle siin, et valitsus läheb ise poes silte vahetama. Tal on selleks oma vahendid.

Vaatan oma märkmeid (ainus paber, mis mul stuudios kaasas oli, oli Ligi ja Lipstoki kiri Jean-Claude Junckerile ja Olli Rehnile, kus lubati 2011-2012 muuta sotsiaaltoetused vajaduspõhiseks ja jätkata kaudsete maksude tõstmist. Niisiis selle kirja vahele olen märkinud kolm lausungit, mida pean ümberlükkamist väärivaks).

Esiteks teatas Ligi, et Eesti on viimase kahe aasta jooksul olnud Euroopas üks kiiremini arenevatest riikidest. Lisan siia graafiku, kus viimase 4 aasta jooksul on võrdlusesse pandud Eesti ja Iiri SKP. Alguspunktiks on mõlema riigi tase aastal 2007.

Teiseks teatas Parts, et inflatsiooniga tegeleda ei ole võimalik. Seda, et kas hoo sisse saanud hinnatõus üldse maha rahuneb, sõltub vaid kellegi teise otsustest räägivad meile ka peaminister ja tema erakonnakaaslased.

Mõnikord ongi nii, leidub nähtusi, millest meie jõud üle ei käi. Väikeriigina peame tundma oma võimete piire. Kuid millegi pärast käivad sealtsamast Euroopast inimesed meile rääkimas, kuidas asjad meist endist sõltuvad. On käinud soomlane Euroopa Komisjonist, ja rääkinud, kuidas me peaksime hinnataset paigal hoidma. On käinud prantslane, Euroopa Keskpangast, ja kõnelenud, et hinnad tuleb all hoida kasvõi jõuga. Euroopas nähakse meie maksupoliitilisi võimalusi, aga siin eelistatakse käsi laiutada ja paratamatusele viidata.

Kolmandaks mainis Parts, et viimasel kahel aastal on tööpuudus vähenenud. Sellele vastuseks on Haigekassa statistika, mis näitab, et 2008. aasta lõpus oli Eestis 658000 inimest, kelle töötasu eest tasuti ka sotsiaalmaksu. Viimastel andmetel on selliseid inimesi 14% vähem ehk pea 100 000 töökohta vähem.

Last but not least – maksud. Poliitikauuringute keskus Praxis analüüsis erakondade valimisplatvorme maksude osas. Praxise põhijäreldus kõlas, et praeguse opositsiooni lubadused on majanduse stabiilsust suurendavad. Kui põhiküsimus on, kuidas saavutada, et Eestis ei korduks enam taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus, siis igasugune tulumaksusüsteemi progressiivsemaks tegemine aitab jahutada liiga kiiret majanduskasvu ja ergutada liiga aeglast majanduskasvu. Analüüsi täisteksti loe siit.

neljapäev, 20. jaanuar 2011

Hinnatõus sööb lapse eest koolitoidu ära


Esmaspäeval vastas haridusminister Tõnis Lukas Riigikogus meie arupärimisele koolitoidu osas. Nimelt on Statistikaameti hinnangul olnud toiduainete hinnatõus 2008. aastal 8%, 2009. aastal 14,7%. 2010. aasta andmeid veel pole, kuid novembris, võrreldes möödunud aasta sama kuuga, oli hinnatõus 10,4%. Samas pole koolitoidu maksumuseks leitud mingit lisaraha.

Minister vastas, et nüüd on siiski oodata põhikooliõpilastele 3 eurosenti juurde (praegu maksab riik 1 lõuna eest 75 senti ehk kasv 4% tegelikult ei korva inflatsiooni poolt ärasöödavat toiduosa).

Aga koolitoitu saavad ka kutsekooliõpilased. Pärisin, mis neist saab, sest 2010. aasta riigieelarvet tehes võeti riigieelarvest raha vähemaks kutsekoolide lõunatele ja see raha suunati haridusministeeriumis roheliste polaaruuringute jaoks. Paraku on kutsekooli koolilõuna maksumus vaid 72 euro senti ja selle eest saab sageli vaid kartulit soustiga ja mitte enamat.

Toon vastuse täies mahus:

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
Aitäh! Hakklihakaste võib ka olla väga maitsev ja küllap seda tehakse erinevates kohtades erinevalt. Ja jällegi, ka kutsekoolides on nii, et erineva raha eest – osas kohtades pisut sõltub see võib-olla kohalikust hinnatasemest, aga eriti ka sellest, kas kohapeal on oma õppeköök olemas või mitte – tehakse erineva maksumusega toitu. See diskussioon pallina hakkab meenutama jälle siis seda, et eelarves palju erinevaid kulusid. Võib ka ilmselt Tallinna eelarve kohta küsida, et miks vähenes see ja miks samal ajal ei vähenenud mingi teine asi. See meid eriti edasi ei vii.
Kutsekoolid oma õpilastele kindlustavad tasuta toidu võimaluse. Mõned kasutavad selleks niisugust süsteemi, mis tõepoolest arvab kohe maha ka need, kes antud päeval kohal ei ole ja teised saavad selle võrra rohkem. Mõned ei pea niisugust süsteemi kasutama või ei tee seda. Aga kutsekoolid suudavad oma õpilased ära toitlustada. Jah, osas kutsekoolides on koolisööklas ka teise ja kolmanda hinnataseme valiku võimalused. Aga kutsekoolide juhid kinnitavad, et õpilased saavad kõhu täis ka siis, kui nad ise juurde ei maksa

Lembit Kaljuvee
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma ei saanud kolleeg Kadri Simsonile antud vastusest aru, kas antakse siis kutsekoolidele toiduraha juurde või ei anta?

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
Kutsekoolidele arvestuslikult õpilase kohta mul seda numbrit siin ei ole, aga koolitoidu toetus sellel aastal minu teada ei suurene. Ma võin muidugi iseendale liiga teha praegu. Aga selge on see, et ka kutsekoolide rahastamist eelarves sai natukene tõsta ja kutsekoolides, kuna tegemist on riigikoolidega, seal ei pea kõik olema väljendatud väga selgelt rahalistes lepingutes ja partnersuhetes. Ühesõnaga, kutsekoolide juhid kinnitavad, et kas nad nagu lisaks sihtotstarbelisele riigitoetusele peavad omavahenditest juurde panema või toitlustamist paremini korraldama või midagi veel, aga et õpilased saavad toitlustatud. See kindlus on olemas.

Ilmselt veensime siiski ministrit, et ka kutsekooliõpilased ei saa sellise toiduaine hinnatõusu juures 72 sendi eest enam söönuks. Ju ta hakkas asja uurima ja juba homme annab siiski 3 senti ka nende lõunale juurde. Vähemalt nii väidab uudis siin:

Ja muide, Aino Järvesoo Mälestusfond on tõeliselt nutikatele välja kuulutanud retseptikonkursi, kus tuleb sada last toita 75 euro eest ja seejuures maitsvalt ja tervislikult.

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Soovitusi gripihooajaks



Taas on aeg, kus inimesi langeb loogu tõvevoodisse. Samas on olemas paar head nippi, mis aitasid mind terve eelmise seagripihirmu-talve tervena püsida. Midagi pole parata, tervena veedetud talv tegi veidi uljaks ja nii olen selleks korraks siiski pisiku kinni püüdnud. Aga endale meelespeaks ja teistele soojaks soovituseks annan nüüd teadmise edasi.

Minu hea arstist sõber on oma lapsi säästnud tablettide neelamisest ühe lihtsa asjaga. Kohe kui lapse pilgus on väiksemgi läige ja vihje võimalikule haigusealgele, keedetakse suur pott tulist vett ja tehakse sinepipulbriga jalavanne. Kõik mis sobib lastele, on ka vanainimestele ohutu. Nii on ka minu koduapteegis viimastel talvedel sinepipulber ootamas. Kui õiget aega mitte maha magada, siis aitab esimesel haiguse-eelsel õhtul kümneminutilisest tulisest jalavannist, seejärel villastest sokkidest ja pikast ööunest ning järgmisel päeval võib asuda taas töiste toimetuste juurde.

Teiseks talviseks abinõuks on emalt saadud ingverijoogi retsept:

Koorid ja riivid paraja pöidlapikkuse ingverijupi, kallad selle keeva veega üle. Minuti pärast kurnad, lisad poole sidruni mahla ja küllusliku lusikatäie mett. Vähe sellest, et jook on maitsev ja annab sisemiselt sooja, ingveris olevad aromaatsed õlid stimuleerivad ka kopsude tööd ja kergendavad köha.

Kolmandaks tervena püsimise nipiks on aga võimalikult sageli kopse ventileerida. Ehk inimkeeli – organismist peab läbi käima võimalikult suures koguses värsket õhku ja seda saab õues pikema aja jooksul intensiivselt liikudes. Suusa- ja uisufännid ilmselt teavad, millest ma räägin.

reede, 7. jaanuar 2011

Miks mulle aitab?


Suure kirikuskandaali varjus ilmus möödunud aasta lõpus üks tagasihoidlikult kajastatud uudis sellest, et Eesti Pank alandab 2011. aastaks majanduskasvu prognoosi ja kasvatab hinnatõusu ennustust.

Täna andis rahandusministeerium üle kinnituse, et nad peavad möödunud aasta hinnatõusu mõõdukaks. See peaks tekitama tunde, et kui 2011 inflatsioon tuleb veerandi võrra veel suurem, on see tänaste valitsejate hinnangul vaid natuke vähemmõõdukas. Oskuslikult manipuleeritakse ka arvudega, Eesti puhul räägitakse ennustatavast aastasest hinnatõusust 4% ja ei mainita detsembri ligi 11% toiduainete hinnatõusu, samas kui Euroopa Liidu hinnatõusust rääkides mainitakse vaid detsembri numbrit, mis on 2,2% (uudis siin).

Me loeme sellest, kuidas rahandusminister Jürgen Ligi on oma eelkäija Aivar Sõerdi „maailma parima rahandusministri“ sussidesse astunud, aga ei kuule piuksigi sellistest tunnustatud mõttekodade analüüsidest, kes muretsevad Eestis aset leidnud ränga majanduslanguse, pikaajalise tööpuuduse kestmajäämise ning hinnatõusude pärast (loe Center for Economic and Policy Research blogi)

Olgu, mõnikord pole vajagi lehest lugeda seda, mida me ise iga päev näeme. Seda, et toit on kallim kui aasta tagasi teab iga laps. Piima hinnaga on lood nagu kellaajaga, ei ole mõtet seda pähe õppida, sest ta muutub pidevalt.
Miks hinnad tõusevad Eestis kolm korda kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt? Tõusu mootoriks oli Statistikaameti hinnangul mootorikütuse 20,1%-line, elektri, soojusenergia ja kütte 6,9%-line ning toidu ja mittealkohoolsete jookide 3%-line kallinemine.

Kütus, soojus ja elekter on saanud tänase valitsuse poolt kordades makse juurde. Käibemaks ja aktsiisid on nähtavad hinnakruvijad. Aktsiisi tõstmine põllumeestele teeb nende jaoks kallimaks nii saagi külvamise kui koristamise, selle tasub aga toidu ostja. Kallim elekter viib üles toidu tootja kulud, selle tasub aga toidu ostja. Kallim aktsiis kergitab toidukaupade kohaleveo maksumust, ka selle tasub toidu ostja. Nii pole selles, et toolse leib maksis jaanuaris 2009 napilt alla 1 EURO ja täna juba veerandi võrra enam süüdi vaid põud Venemaal vaid ka meie oma valitsuse maksupoliitika.

Hea lugeja, kui sa oled siiamaani jõudnud, siis tahad kindlasti teada, mida ma teisiti teeks? Ajal, mil kärped lõid kõige valusamalt väikese sissetulekuga inimesi (tudengite stippide vähendamine, pensionide kojukande maksustamine, laste ranitsatoetuse kaotamine jne jne) ning juurde ei tulnud mitte ühtegi sotsiaaltoetust riigilt, panid valitud maksutõusud koormuse just väikesepalgalistele, lastega peredele ja eakatele. Sööma ja tuba soojana hoidma peavad kõik. Seega oleks vaid õiglane alandada käibemaksu toasoojale, ravimitele ning põllumeeste kütusele ning kehtestada euroopalik tulumaks.