Kuidas on Riigikogus tekkinud tava, et opositsioon kasutab viimase vahendina oma arvamuse väljendamisel vaheaegade võtmist?
Esimese kuulsusrikka 10 minutilise vaheaja võttis Riigikogus Siim Kallas 1997. aasta 17. juunil kell 10.54. Hiljem tulid talle appi vaheaegu võtma ka Mihkel Pärnoja ja Heiki Kranich. Koos saavutati nende erakondade eesmärk, et Eesti põllumeeste kaitseks plaanitud tollitariifide seadus tuli katkestada.
Kallas kirjutas sellest uuest taktikast ka Eesti Päevalehes: „Oli nüansse, mis sundisid meid võtma varasemast agressiivsema hoiaku. Oleksime ehk piirdunud vastuhääletamisega, aga kuna valitsusliit üritas jõuda otsuse vastuvõtmiseni juurdunud demokraatlikke protseduure ignoreerides, siis võtsime kasutada vahendid, mis parlamentaarses tehnoloogias eksisteerivad ja avastasime, et see arsenal on õige rikkalik.“
Kallas on Eestist läinud ja Reformierakond ei pea tema seisukohti enam millekski. Ometi tuletan meelde ka Siim Kallase kokkuvõtet esimeste ööistungite tulemusele:
„Toompeal juhtunu on oluline õppetund meile kõigile, sest keegi ei saa loota, et ta rullib teisest üle ja viib oma tahtmise jõuga läbi. /…/ Suured otsused nõuavad kokkulepet valitsuse ja opositsiooni vahel. Meie üritame seda liini igati toetada."
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
.JPG)
2 kommentaari:
Lapsik "aga nemad kaa". Kui te lõpuks teete kõike nii nagu nemad kaa, siis mis vahet enam üldse on.
Selles postituses pole küll mingit "nemad ka" argumenti. Selline õigustamine peaks olema vajalik siis, kui tehakse midagi õigustamist vajavat. Aga miks ma peaks õigustama seda, et me soovime alandada käibemaksu toasoojale ja aktsiise põllumeestele? Või seda, et soovime koolitoitu ka gümnasistidele? Või linnadele ja valdadele tulubaasi taastamist. Ma ei pea õigustama ka seda, et ootan eelarvelt uut lähenemist, mitte täpselt seda sama, mis meile kaks aastat juba kärpimist ja maksutõuse toonud on.
Postita kommentaar