Tänavustel presidendi kärajatel tekkis esmamulje, et olen sattunud hoopis IRLi poolt korraldatavale koolilaste koolitustele. Teate ju küll, paar nädalat tagasi lahvatas uudispomm, et isamaalased treenivad koolilapsi ukselt uksele käima ja rääkima, mida head on oodata, kui Mart Laar peaministriks valitaks.
Aga olgu pealegi, Laari juttu oleme ennegi kuulnud. Veel enam hämmastas mind avatud mikrofoni puhul esimene kõneleja – reformierakonna hall kardinal Rain Rosimannus. Tõele au andes, pole ma teda Riigikogu saalis kunagi kõnelemas kuulnud. Nüüd aga kargas krapsti püsti ja kallistas Laari poolsurnuks, kiites, et mees esitas nii tublisti valitsuskoalitsiooni seisukohta. Ainult et … reformierakond on veelgi optimistlikum.
Tükk aega käis mikrofon käest-kätte valitsusliitlaste vahel, kes kõik tegid suuri sõnu soodsast keskkonnast. Üks roheline skeemidega tuntuks saanud poliitik arvas lausa, et puhta keskkonna nimel polegi üldse oluline, palju meid siia Eestimaa peale elama jääb.
Enne kui asi päris metsa läks tõi professor Margit Sutrop siiski sisse mõiste INIMENE. Ka mina leian, et arutades Eesti ees olevaid väljakutseid eesootaval kümnel aastal, ei saa kuidagi mööda minna meist, kes me siin elame. Jutt uute ajude meelitamisest on põnev, kuid miks on viimasel aastal nii priiskavalt suhtutud meie endi kaasmaalastesse, kes koos kõigi oma ajude ja oskustega lahkuvad? Kuskil mujal tunnevad nad end enam hinnatuna. Kuskil mujal eelistavad nad kasvatada oma lapsi. Kuskil mujal ei karda nad oma tervise pärast, pensioni pärast, vananemise pärast. Miks see koht ei võiks olla Eesti? Minu meelest see parim koht peaks just olema Eesti.
Juttu tuli sellest, kas me jääme kestma. Paljud kõnelejad olid uhked kolme lapse isad. President Ilves, Mikko Fritze, Jüri Ratas, Margus Punab ja mitmed ärimehed. Tõsi, president Ilves oma lõpusõnades poetas, et tähtis pole, mitu last on mehel. Kolme lapse emad rääkisid aga, et nende laste tuleviku sidumiseks Eestiga ei piisa vaid sellest, et Eesti jääb püsima. Vaja on tunnet, et siin saab areneda.
Ott Pärna Arengufondist jätkas seda mõtet pannes lauale erinevad arengusuunad. Meie ühiskond võib jätkata salliva ja segregeerivana, kuid märksa tõhusamalt saame oma inimressursse kasutada, kui oleme sidusad ja kaasavad. Suhtumise küsimus? Õnneks saab suhtumist hea tahtmise korral muuta.
Täna aga oleme olukorras, kus Eesti ekspordist 80% on välisinvestorite tehtud ning ärimehed ütlevad presidendi ees kõneledes, et valitsus pole mitte lahendus vaid probleem. Oleme olukorras, kus laste pealt hoitakse kokku, et püüda maailmameistri tiitlit kärpimises. Oleme olukorras, kus keskkonnast armastatakse rohkem rääkida kui inimestest. Kuid ka seda olukorda saab muuta ning presidendi kärajatel käranud inimesed andsid päris tõhusa suunamuutuse, mis IRLi slaididelt puudunud inimese siiski jutu keskmesse tõi.
Aga olgu pealegi, Laari juttu oleme ennegi kuulnud. Veel enam hämmastas mind avatud mikrofoni puhul esimene kõneleja – reformierakonna hall kardinal Rain Rosimannus. Tõele au andes, pole ma teda Riigikogu saalis kunagi kõnelemas kuulnud. Nüüd aga kargas krapsti püsti ja kallistas Laari poolsurnuks, kiites, et mees esitas nii tublisti valitsuskoalitsiooni seisukohta. Ainult et … reformierakond on veelgi optimistlikum.
Tükk aega käis mikrofon käest-kätte valitsusliitlaste vahel, kes kõik tegid suuri sõnu soodsast keskkonnast. Üks roheline skeemidega tuntuks saanud poliitik arvas lausa, et puhta keskkonna nimel polegi üldse oluline, palju meid siia Eestimaa peale elama jääb.
Enne kui asi päris metsa läks tõi professor Margit Sutrop siiski sisse mõiste INIMENE. Ka mina leian, et arutades Eesti ees olevaid väljakutseid eesootaval kümnel aastal, ei saa kuidagi mööda minna meist, kes me siin elame. Jutt uute ajude meelitamisest on põnev, kuid miks on viimasel aastal nii priiskavalt suhtutud meie endi kaasmaalastesse, kes koos kõigi oma ajude ja oskustega lahkuvad? Kuskil mujal tunnevad nad end enam hinnatuna. Kuskil mujal eelistavad nad kasvatada oma lapsi. Kuskil mujal ei karda nad oma tervise pärast, pensioni pärast, vananemise pärast. Miks see koht ei võiks olla Eesti? Minu meelest see parim koht peaks just olema Eesti.
Juttu tuli sellest, kas me jääme kestma. Paljud kõnelejad olid uhked kolme lapse isad. President Ilves, Mikko Fritze, Jüri Ratas, Margus Punab ja mitmed ärimehed. Tõsi, president Ilves oma lõpusõnades poetas, et tähtis pole, mitu last on mehel. Kolme lapse emad rääkisid aga, et nende laste tuleviku sidumiseks Eestiga ei piisa vaid sellest, et Eesti jääb püsima. Vaja on tunnet, et siin saab areneda.
Ott Pärna Arengufondist jätkas seda mõtet pannes lauale erinevad arengusuunad. Meie ühiskond võib jätkata salliva ja segregeerivana, kuid märksa tõhusamalt saame oma inimressursse kasutada, kui oleme sidusad ja kaasavad. Suhtumise küsimus? Õnneks saab suhtumist hea tahtmise korral muuta.
Täna aga oleme olukorras, kus Eesti ekspordist 80% on välisinvestorite tehtud ning ärimehed ütlevad presidendi ees kõneledes, et valitsus pole mitte lahendus vaid probleem. Oleme olukorras, kus laste pealt hoitakse kokku, et püüda maailmameistri tiitlit kärpimises. Oleme olukorras, kus keskkonnast armastatakse rohkem rääkida kui inimestest. Kuid ka seda olukorda saab muuta ning presidendi kärajatel käranud inimesed andsid päris tõhusa suunamuutuse, mis IRLi slaididelt puudunud inimese siiski jutu keskmesse tõi.
.JPG)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar