Mind üllatab Tartu Ülikooli diplomiga reformisti hariduslünk. See reformist on rahanduskomisjoni esimees. Aga ta ei saa aru majandusteaduse algterminitest.
Nii suudabki ta oma nime all levitada valet astmelise tulumaksu kohta, esitades meie poolt esitatud eelnõu nii, nagu võis kunagi toimida nõukogude ajal maksustamine. Eksitades aga selgelt inimesi tänapäevase astmelise maksusüsteemi osas.
Seetõttu toon lihtsa näite, mida tähendab astmeline tulumaks tavalisele palgasaajale. Iga inimene, kes teenib täna Eesti keskmist palka või sellest vähem, võidab. Silmas peab pidama seda, et maksuastmed ei vahetu mitte palgasumma, vaid maksustatava tulu põhjal. Seega kõigepealt arvutatakse maha tulumaksuvaba tulu. Kui peres on rohkem lapsi, siis on ka maksuvaba tulu suurem. Kui tehakse kulutusi kodulaenu maksmiseks või hariduskuludeks, lähevad ka need tulumaksuvabastuse alla.
Peale maksuvaba tulu on järgmiseks astmeks 18%. See on madalam kui tänane 21-protsendine maks, ning selle astme võrra on aastas maksuvõitu 2000 krooni. Oluline on silmas pidada ka seda, et kui maksustatav tulu aastas ületab 70 000 krooni, siis sellel, ületavale summale hakkab kehtima järgmine, 26-protsendine aste ning kui maksustatav tulu aastas ületab 50 tuhandet krooni, on sellest kõrgema sissetuleku maksuaste 33 protsenti.
Võtame näiteks kahe lapse ema Mari, kelle brutopalk kuus on 15 tuhat krooni. Esiteks arvutatakse maha maksuvabastused. Selleks on riiklik kogumispension 300, töötuskindlustusmakse 420, vabatahtlik pensionisammas 250, tulumaksuvaba miinimum 2250, tulumaksuvaba miinimum teise lapse eest 2250, hariduskulud 200, kodulaenu intress 500. Kokku maksuvaba tulu 6170 krooni. Järgmised 5833 krooni maksustatakse 18 protsendiga. Kuna see on 3% madalam maksumäär kui täna, on võit 175 krooni kuus. Kuid tema sissetuleku ülemised 2997 krooni on juba teises maksuastmes ja maksustatakse 26 protsendiga. Selle summa pealt tuleb maksu maksta 150 krooni enam, kui senise maksusüsteemi puhul. Seega võidab kahe lapse ema Mari, vaatamata sellele, et ta teenib Eesti keskmisest kõrgemat palka, ka astmelise tulumaksuga sümboolsed 300 krooni aastas.
Tõsi, veel suurema sissetulekuga inimesed peavad hakkama maksma märksa enam. Ja hirmutatakse, et nad hakkavad tulusid peitma. Samas on Eesti riik ja meie maksuamet iseseisvuse jooksul saanud piisavalt tugevaks, et olla võimeline koguma ka euroopalikke makse.
Lõppkokkuvõttes ei ole ju ka jõukate inimeste eesmärgiks elada riigis, kus haridus, turvalisus ja tervishoid on nõrgad ning kust noored inimesed kipuvad lahkuma. Lahkumise meelissihtpaikadeks on aga just needsamad riigid, kus kehtib astmeline tulumaks.
neljapäev, 28. oktoober 2010
kolmapäev, 27. oktoober 2010
Ei taha Eestit, kus valitsevad dogmad
Täna andis Riigikontrolör Mihkel Oviir aru oma tööst. Ta pidas pika ja põhjaliku kõne, mille lõpuosas rääkis ka oma murest, et Eestis on valitsema hakanud vaen inimeste vastu, kes ei arva nii nagu valitsus.
Oviir ütles: Olen kurb, et ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättimust tõrjuda alateadlikult, ükskõik millised mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega, olgu nad siis ühiskondlikud, parteipoliitilised või mis iganes. Kui julged öelda midagi, mis ei lähe kokku parteilise loosungi või analüüsioskuseta inimeste arusaamadega, võidakse küsida, kas sulle ei meeldi siis Eesti Vabariik? Jah, see on kahjuks üsna levinud diskussioonitase! On äärmiselt kahetsusväärne, et üha enam kohtame suhtumist, kus nähvatakse, et see ja see teine asi ei vääri arutamistki, kärts katki ja mürts prügikasti! Ma arvan, et see on tupiktee. Eesti ühiskond ei saa lähtuda oma tuleviku arengu aruteludes mõttepuuslikest või parteipoliitilistest dogmadest. Ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustada, lähtudes kõigekülgsest ratsionaalsest mõjuanalüüsist ja oma võimalustest. Suhtumine, et ei, seda või teist asja me ei kavatse küll arutada, ei vii edasi. Meil tuleks rahulikult, ilma hüsteeriata, arutada nii hariduse, meditsiini, maksude, sisserännu, sotsiaalhoolekande, riikluse korralduse ja paljude teiste küsimuste üle. Me peame olema vabad vanade jäikade seisukohtade taagast ja laskma mõtte vabaks.
Ma olen ka ise korduvalt kogenud, et tänane valitsev erakond tahab end samastada riigiga. Et kui kritiseerid valitsust ja tema valeotsuseid, siis justkui oled ka Eesti riigi vastu. Kui pole nõus valitsusega, siis soovitatakse üldse siit riigist lahkuda. Kui avaldad arvamust, mis ei ole valitsuse arvamus, siis peetakse õigustatuks sind vales süüdistada.
Väga kurb ja väga vale on selline areng. Ma kardan, et selline ühe tõe levitamine on ka väga ohtlik demokraatiale. Ja ma tõesti imestan selle üle, et kui leidub mõni kõrge riigiametnik, kes sama muret väljendada söandab, siis on see imestust vääriv. Miks? Miks me peame täna juba imestama sellise lihtsa asja üle, et ametnik ütleb valitseva erakonna kohta välja ka kriitilisi mõtteid. Mõtelge selle üle...
Oviir ütles: Olen kurb, et ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättimust tõrjuda alateadlikult, ükskõik millised mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega, olgu nad siis ühiskondlikud, parteipoliitilised või mis iganes. Kui julged öelda midagi, mis ei lähe kokku parteilise loosungi või analüüsioskuseta inimeste arusaamadega, võidakse küsida, kas sulle ei meeldi siis Eesti Vabariik? Jah, see on kahjuks üsna levinud diskussioonitase! On äärmiselt kahetsusväärne, et üha enam kohtame suhtumist, kus nähvatakse, et see ja see teine asi ei vääri arutamistki, kärts katki ja mürts prügikasti! Ma arvan, et see on tupiktee. Eesti ühiskond ei saa lähtuda oma tuleviku arengu aruteludes mõttepuuslikest või parteipoliitilistest dogmadest. Ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustada, lähtudes kõigekülgsest ratsionaalsest mõjuanalüüsist ja oma võimalustest. Suhtumine, et ei, seda või teist asja me ei kavatse küll arutada, ei vii edasi. Meil tuleks rahulikult, ilma hüsteeriata, arutada nii hariduse, meditsiini, maksude, sisserännu, sotsiaalhoolekande, riikluse korralduse ja paljude teiste küsimuste üle. Me peame olema vabad vanade jäikade seisukohtade taagast ja laskma mõtte vabaks.
Ma olen ka ise korduvalt kogenud, et tänane valitsev erakond tahab end samastada riigiga. Et kui kritiseerid valitsust ja tema valeotsuseid, siis justkui oled ka Eesti riigi vastu. Kui pole nõus valitsusega, siis soovitatakse üldse siit riigist lahkuda. Kui avaldad arvamust, mis ei ole valitsuse arvamus, siis peetakse õigustatuks sind vales süüdistada.
Väga kurb ja väga vale on selline areng. Ma kardan, et selline ühe tõe levitamine on ka väga ohtlik demokraatiale. Ja ma tõesti imestan selle üle, et kui leidub mõni kõrge riigiametnik, kes sama muret väljendada söandab, siis on see imestust vääriv. Miks? Miks me peame täna juba imestama sellise lihtsa asja üle, et ametnik ütleb valitseva erakonna kohta välja ka kriitilisi mõtteid. Mõtelge selle üle...
teisipäev, 26. oktoober 2010
Miks on aeg küps astmeliseks tulumaksuks
Rahanduskomisjon arutas täna astmelise tulumaksu eelnõu. Vastavalt sellele saaks maksude alandamine osaks kõigile, kelle sissetulek jääb alla keskmise palga. Riik saaks aga lisatulusid, mis võimaldab alandada kaudseid makse ning tagada vajalikud vahendid, et riik saaks riigina toimida.
Miks on aeg Eesti senine lihtsakoeline maksusüsteem muuta? Seda on muide soovitanud Eestile jaanuaris 2010 ka IMF Raport Eesti kohta.
Üldistatult on praeguse tulumaksusüsteemi negatiivsed aspektid järgmised:
1) tulumaksulaekumise maht kogu avaliku sektori maksutuludes on langenud ning on suurenenud riigieelarve sõltuvus tarbimismaksudest. (statistikaamet andis teada, et möödunud aastal tõstis maksukoormust kaudsed maksud, mille osakaal kasvas 3% SKPst, samas kui tulumaksu osakaal on poole väiksem kui Euroopas keskmiselt).
2) tulumaksude vähenev osakaal halvendab eelarvepositsiooni ning piirab Maastricht kriteeriumide ning Kasvu- ja Stabiilsuspakti nõuete täitmist;
3) proportsionaalne tulumaksusüsteem süvendab fiskaalpoliitika pro-tsüklilisust ja elimineerib tulumaksude kui võimaliku automaatse stabilisaatori mõju;
4) proportsionaalne tulumaksusüsteem soosib ebasoovitavate tuluerisuste kasvu nii individuaalsel kui regionaalsel tasandil.
Vastavalt astmelise tulumaksu eelnõule liiguks 360 tuhat palgasaajat esimesse maksuastmesse, kus tänase 21% maksu asemel hakkaks tasuma 18%. Kõige jõukam 10 protsenti ehk 80 tuhat inimest peaks aga oma maksustatavast tulust, mis ületab aastas 250 tuhat krooni tasuma 33% (maksuastmete puhul on tegemist liitprogressiooniga). Riigieelarvele tuleks sellest aastas kasu 3,5 miljardit krooni.
Miks on aeg Eesti senine lihtsakoeline maksusüsteem muuta? Seda on muide soovitanud Eestile jaanuaris 2010 ka IMF Raport Eesti kohta.
Üldistatult on praeguse tulumaksusüsteemi negatiivsed aspektid järgmised:
1) tulumaksulaekumise maht kogu avaliku sektori maksutuludes on langenud ning on suurenenud riigieelarve sõltuvus tarbimismaksudest. (statistikaamet andis teada, et möödunud aastal tõstis maksukoormust kaudsed maksud, mille osakaal kasvas 3% SKPst, samas kui tulumaksu osakaal on poole väiksem kui Euroopas keskmiselt).
2) tulumaksude vähenev osakaal halvendab eelarvepositsiooni ning piirab Maastricht kriteeriumide ning Kasvu- ja Stabiilsuspakti nõuete täitmist;
3) proportsionaalne tulumaksusüsteem süvendab fiskaalpoliitika pro-tsüklilisust ja elimineerib tulumaksude kui võimaliku automaatse stabilisaatori mõju;
4) proportsionaalne tulumaksusüsteem soosib ebasoovitavate tuluerisuste kasvu nii individuaalsel kui regionaalsel tasandil.
Vastavalt astmelise tulumaksu eelnõule liiguks 360 tuhat palgasaajat esimesse maksuastmesse, kus tänase 21% maksu asemel hakkaks tasuma 18%. Kõige jõukam 10 protsenti ehk 80 tuhat inimest peaks aga oma maksustatavast tulust, mis ületab aastas 250 tuhat krooni tasuma 33% (maksuastmete puhul on tegemist liitprogressiooniga). Riigieelarvele tuleks sellest aastas kasu 3,5 miljardit krooni.
Komisjonis jagunesid hääled 5 poolt, 6 vastu ja üks roheline erapooletu.
Fotol on Eesti koos teiste lihtsakoeliste riikidega, kes lepivad lihtsakoeline maksusüsteemiga.
SOOVITAN LUGEDA KA VIKTOR TRASBERGI ARTIKLIT ASTMELISEST TULUMAKSUST SIIT
neljapäev, 21. oktoober 2010
Miks hinnad tõusevad ja kas maksudel on sellele mõju?
Eile toimus ETV Foorumis arutelu tuleva aasta eelarve üle. Ainus asi, mille Postimehe võrguväljaanne sellest välja noppis, oli reformikate maksutõusu jutt.
Ma olen seisukohal, et kui aasta tagasi tehti mitmed maksutõusud, mis on üdini ebaõiglased, siis jäävad need ebaõiglaseks ka aasta möödudes.
Lihtne näide: selle valitsuse ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiise ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 367 krooni 1000m3 kohta – kaks pool korda enam kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiise, nüüd on 70 krooni MWh kohta ehk ligi viis korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste poolt kasutatavale diislile on lisatud aktsiisimäär 1,736 krooni, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda.
Kaheprotsendisest käibemaksutõusust saab riik iga kuu 150 miljonit lisatulu.
Miks need maksud ebaõiglased on? Sest maksukoormuse panemine käibemaksule ja aktsiisidele tähendab koormuse asetamist ka neile, kellel palka polegi – lapsed, eakad ja tööd otsivad inimesed. See on lihtsakoeline maksusüsteem, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi.
Riigi sõltumine tarbimismaksudest õhutab hinnatõuse. Eesti hinnatõus on Euroopa üks kiiremaid. Toiduainete hinnatõusu ennustatakse Eesti Panga poolt aasta lõpuks 6,6 protsendiseks, samal ajal kui Euroopas on keskmine 1,8%. See erinevus iseenesest näitab, et kõiges ei saa süüdistada maailmaturu kallinemist, mitmed hoovad on ka riigi enda maksupoliitikas peidus.
Seetõttu ongi imelik kuulata reformiste kinnitamas, et uusi maksutõuse ei tule. Tõepoolest, need on ennaktempos juba tehtud.
Ma olen seisukohal, et kui aasta tagasi tehti mitmed maksutõusud, mis on üdini ebaõiglased, siis jäävad need ebaõiglaseks ka aasta möödudes.
Lihtne näide: selle valitsuse ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiise ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 367 krooni 1000m3 kohta – kaks pool korda enam kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiise, nüüd on 70 krooni MWh kohta ehk ligi viis korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste poolt kasutatavale diislile on lisatud aktsiisimäär 1,736 krooni, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda.
Kaheprotsendisest käibemaksutõusust saab riik iga kuu 150 miljonit lisatulu.
Miks need maksud ebaõiglased on? Sest maksukoormuse panemine käibemaksule ja aktsiisidele tähendab koormuse asetamist ka neile, kellel palka polegi – lapsed, eakad ja tööd otsivad inimesed. See on lihtsakoeline maksusüsteem, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi.
Riigi sõltumine tarbimismaksudest õhutab hinnatõuse. Eesti hinnatõus on Euroopa üks kiiremaid. Toiduainete hinnatõusu ennustatakse Eesti Panga poolt aasta lõpuks 6,6 protsendiseks, samal ajal kui Euroopas on keskmine 1,8%. See erinevus iseenesest näitab, et kõiges ei saa süüdistada maailmaturu kallinemist, mitmed hoovad on ka riigi enda maksupoliitikas peidus.
Seetõttu ongi imelik kuulata reformiste kinnitamas, et uusi maksutõuse ei tule. Tõepoolest, need on ennaktempos juba tehtud.
kolmapäev, 20. oktoober 2010
Ebaõigluse põlistamise eelarve
Rahandusminister ja eelarve kokkupanemisel osalenud ametnikud väärivad tunnustust selle eest, et 2009. aasta tõmblemine on asendunud plaanipärasema tegevusega.
Eestil on seljataga rasked ajad. Raskemad, kui enamikel teistel Euroopa riikidel. Kolm aastat majanduslangust on nõudnud Eesti inimestelt erakordselt palju mõistvust, kannatlikkust ning valmisolekut loovutada osa oma senisest toimetulekust.
Vabariigi valitsusel on olnud julgust kriisisituatsioonis otsustada. Kuid vajaka on jäänud valmisolekust mõelda väljaspool oma kitsast maailmamulli. Sel ajal kui enamik Euroopa riike pidas kriisis esmatähtsaks inimesi, on meil esmatähtsad eelarvenumbrid. Puudu jääb ka arusaamisest, et mitte kõik Eesti inimesed ei teeni nelja keskmist eesti palka ja seetõttu puudub neil ka polster majandussurutise üleelamiseks. Arusaamine, et viimastel aastatel lisatud maksukoorem on paljudele peredele liiga raske kanda, aitaks seda eelarvet märksa inimnäoliseks muuta. Aga asi, mida siin saalis endale tõesti lubada ei tohiks on see, et puudu jääb lihtsalt huvist. Ja siin viitan ma selgelt esireas istuvale reformistile, kes eelarve üleandmise arutelude ajal lihtsalt arvutist BMW pilte vahtis.
See eelarve ei paku lahendust, kuidas kriisist välja tulla. Ta pakub selle sama jätkumist, mis meil sel aastal juba mureks on. See on seisaku eelarve ja ebaõiglaste valikute põlistamise eelarve. Riigieelarve puhul ei saa rahul olla sellega, et arvude taga ei nähta inimesi.
See eelarve ei anna Eesti inimestele võimalust tõusnud hindade, vähenenud sissetulekute ning kärbitud toetuste olukorras toime tulla. Me ei saa vaadata ükskõikselt pealt, et sellise paberil hea väljanägemisega eelarve saamiseks lükatakse määramatult edasi Eesti arengu jaoks olulised otsused.
Riik, mis oma inimestest lugu peab, ei saa rahulduda meie lihtsakoelise maksusüsteemiga, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi nii, et nad seda koormat kanda ei suuda ning jagab hüvesid kõige jõukamatele.
Peaminister ironiseeris eelarvet üle andes, et loomulikult tulevad eelarve tulud kodanike taskust. Kuid olukorras, kus viimase aasta eelarveotsused on väiksema sissetulekuga inimeste isiklikud eelarved viinud defitsiiti, ei saa hoobelda maailmameistri tiitli püüdmisega eelarve tasakaalu osas.
Me ei ole rahul sellega, et kaudsete maksude ränk tõus möödunud aastal, mis asetab maksukoormuse ka nende õlgadele, kes palka ei saa, nüüd põlistatakse. See on koormus eelkõige lastega peredele ja pensionäridele.
See eelarve ei paku lahendusi meie ees seisvatele kõige valusamatele küsimustele. Tööpuudus säilib kõrgena, samas kui lisatud aktsiisid ja käibemaks tekitavad surve hinnatõusudeks.
Riik, mis oma enda tulevikust hoolib, ei saa ignoreerida tööpuudust – hoolitse inimeste hõive eest ja eelarve hoolitseb enda eest ise. Ka Eesti Pank teatas meile oma prognoosis, et majandusprognoosi optimistlikum pööre sõltub hõivest.
Eestis on sellel aastal tööga hõivatute tase taasiseseisvumise madalaim. Järgmisel aastal ennustatakse hõivatute arvu kasvu vaid 5 tuhande inimese võrra. Samas on Eesti tööturupoliitika Euroopa üks alafinantseeritumaid. Meie noorte tööpuudus ulatub 40 protsendini. Need on noored, kellest sõltub Eesti tulevik. Me ei ole nii suur riik, et me võiksime tööjõuga pillavalt ringi käia. Need inimesed on kasutamata ressurss. Riigipoolne panus töökohtade loomisse aitaks paljud neist inimestest abivajaja staatusest maksumaksjaks.
Täna vajavad nad aga abi ja 1000 krooniga, millele jätab see eelarve toimetulekutoetuse ei ole neil võimalik ära elada juba sel aastal, rääkimata tuleva aasta eurohindadest.
Muidugi on oluliselt lihtsam öelda, et mitte midagi pole võimalik teisiti teha, kuid tegelikult on küsimus meie prioriteetides. Mis puudutab seda, et raha ei ole, siis ma tuletaksin meelde vana tarkust, et iga suur asi koosneb väikestest asjadest. MTÜ Eesti Omanike Keskliit on juba aastaid saanud riigieelarvest paar miljonit krooni, kahjuks teevad selle raha eest lihtsalt mõned jultunud riigikogu liikmed oma isiklikku valimiskampaaniat, ma ei ole rahul valimiskampaania kulutuste peitmisega riigieelarvesse.
Keskfraktsioon teeb riigieelarve seaduse eelnõusse muudatusettepanekuid. Meie jaoks on esmatähtis inimeste ja valdade eelarvete tasakaal. Meie jaoks on olulised lahendused, mis aitavad meil kriisist välja tulla ilma ülemääraste inimvarakaotusteta. Kui eelarve lõppversioon selle saavutab ja me näeme, et koalitsioon mõtleb meiega kaasa ja on avatud diskussioonile, on Keskfraktsioon valmis ka eelnõu toetama.
(TEGEMIST ON 20. OKTOOBRIL 2010 RIIGIKOGUS PEETUD KÕNEGA 2011. AASTA EELARVE ARUTELUL).
Eestil on seljataga rasked ajad. Raskemad, kui enamikel teistel Euroopa riikidel. Kolm aastat majanduslangust on nõudnud Eesti inimestelt erakordselt palju mõistvust, kannatlikkust ning valmisolekut loovutada osa oma senisest toimetulekust.
Vabariigi valitsusel on olnud julgust kriisisituatsioonis otsustada. Kuid vajaka on jäänud valmisolekust mõelda väljaspool oma kitsast maailmamulli. Sel ajal kui enamik Euroopa riike pidas kriisis esmatähtsaks inimesi, on meil esmatähtsad eelarvenumbrid. Puudu jääb ka arusaamisest, et mitte kõik Eesti inimesed ei teeni nelja keskmist eesti palka ja seetõttu puudub neil ka polster majandussurutise üleelamiseks. Arusaamine, et viimastel aastatel lisatud maksukoorem on paljudele peredele liiga raske kanda, aitaks seda eelarvet märksa inimnäoliseks muuta. Aga asi, mida siin saalis endale tõesti lubada ei tohiks on see, et puudu jääb lihtsalt huvist. Ja siin viitan ma selgelt esireas istuvale reformistile, kes eelarve üleandmise arutelude ajal lihtsalt arvutist BMW pilte vahtis.
See eelarve ei paku lahendust, kuidas kriisist välja tulla. Ta pakub selle sama jätkumist, mis meil sel aastal juba mureks on. See on seisaku eelarve ja ebaõiglaste valikute põlistamise eelarve. Riigieelarve puhul ei saa rahul olla sellega, et arvude taga ei nähta inimesi.
See eelarve ei anna Eesti inimestele võimalust tõusnud hindade, vähenenud sissetulekute ning kärbitud toetuste olukorras toime tulla. Me ei saa vaadata ükskõikselt pealt, et sellise paberil hea väljanägemisega eelarve saamiseks lükatakse määramatult edasi Eesti arengu jaoks olulised otsused.
Riik, mis oma inimestest lugu peab, ei saa rahulduda meie lihtsakoelise maksusüsteemiga, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi nii, et nad seda koormat kanda ei suuda ning jagab hüvesid kõige jõukamatele.
Peaminister ironiseeris eelarvet üle andes, et loomulikult tulevad eelarve tulud kodanike taskust. Kuid olukorras, kus viimase aasta eelarveotsused on väiksema sissetulekuga inimeste isiklikud eelarved viinud defitsiiti, ei saa hoobelda maailmameistri tiitli püüdmisega eelarve tasakaalu osas.
Me ei ole rahul sellega, et kaudsete maksude ränk tõus möödunud aastal, mis asetab maksukoormuse ka nende õlgadele, kes palka ei saa, nüüd põlistatakse. See on koormus eelkõige lastega peredele ja pensionäridele.
See eelarve ei paku lahendusi meie ees seisvatele kõige valusamatele küsimustele. Tööpuudus säilib kõrgena, samas kui lisatud aktsiisid ja käibemaks tekitavad surve hinnatõusudeks.
Riik, mis oma enda tulevikust hoolib, ei saa ignoreerida tööpuudust – hoolitse inimeste hõive eest ja eelarve hoolitseb enda eest ise. Ka Eesti Pank teatas meile oma prognoosis, et majandusprognoosi optimistlikum pööre sõltub hõivest.
Eestis on sellel aastal tööga hõivatute tase taasiseseisvumise madalaim. Järgmisel aastal ennustatakse hõivatute arvu kasvu vaid 5 tuhande inimese võrra. Samas on Eesti tööturupoliitika Euroopa üks alafinantseeritumaid. Meie noorte tööpuudus ulatub 40 protsendini. Need on noored, kellest sõltub Eesti tulevik. Me ei ole nii suur riik, et me võiksime tööjõuga pillavalt ringi käia. Need inimesed on kasutamata ressurss. Riigipoolne panus töökohtade loomisse aitaks paljud neist inimestest abivajaja staatusest maksumaksjaks.
Täna vajavad nad aga abi ja 1000 krooniga, millele jätab see eelarve toimetulekutoetuse ei ole neil võimalik ära elada juba sel aastal, rääkimata tuleva aasta eurohindadest.
Muidugi on oluliselt lihtsam öelda, et mitte midagi pole võimalik teisiti teha, kuid tegelikult on küsimus meie prioriteetides. Mis puudutab seda, et raha ei ole, siis ma tuletaksin meelde vana tarkust, et iga suur asi koosneb väikestest asjadest. MTÜ Eesti Omanike Keskliit on juba aastaid saanud riigieelarvest paar miljonit krooni, kahjuks teevad selle raha eest lihtsalt mõned jultunud riigikogu liikmed oma isiklikku valimiskampaaniat, ma ei ole rahul valimiskampaania kulutuste peitmisega riigieelarvesse.
Keskfraktsioon teeb riigieelarve seaduse eelnõusse muudatusettepanekuid. Meie jaoks on esmatähtis inimeste ja valdade eelarvete tasakaal. Meie jaoks on olulised lahendused, mis aitavad meil kriisist välja tulla ilma ülemääraste inimvarakaotusteta. Kui eelarve lõppversioon selle saavutab ja me näeme, et koalitsioon mõtleb meiega kaasa ja on avatud diskussioonile, on Keskfraktsioon valmis ka eelnõu toetama.
(TEGEMIST ON 20. OKTOOBRIL 2010 RIIGIKOGUS PEETUD KÕNEGA 2011. AASTA EELARVE ARUTELUL).
laupäev, 16. oktoober 2010
Presidendi kärajad
Tänavustel presidendi kärajatel tekkis esmamulje, et olen sattunud hoopis IRLi poolt korraldatavale koolilaste koolitustele. Teate ju küll, paar nädalat tagasi lahvatas uudispomm, et isamaalased treenivad koolilapsi ukselt uksele käima ja rääkima, mida head on oodata, kui Mart Laar peaministriks valitaks.
Aga olgu pealegi, Laari juttu oleme ennegi kuulnud. Veel enam hämmastas mind avatud mikrofoni puhul esimene kõneleja – reformierakonna hall kardinal Rain Rosimannus. Tõele au andes, pole ma teda Riigikogu saalis kunagi kõnelemas kuulnud. Nüüd aga kargas krapsti püsti ja kallistas Laari poolsurnuks, kiites, et mees esitas nii tublisti valitsuskoalitsiooni seisukohta. Ainult et … reformierakond on veelgi optimistlikum.
Tükk aega käis mikrofon käest-kätte valitsusliitlaste vahel, kes kõik tegid suuri sõnu soodsast keskkonnast. Üks roheline skeemidega tuntuks saanud poliitik arvas lausa, et puhta keskkonna nimel polegi üldse oluline, palju meid siia Eestimaa peale elama jääb.
Enne kui asi päris metsa läks tõi professor Margit Sutrop siiski sisse mõiste INIMENE. Ka mina leian, et arutades Eesti ees olevaid väljakutseid eesootaval kümnel aastal, ei saa kuidagi mööda minna meist, kes me siin elame. Jutt uute ajude meelitamisest on põnev, kuid miks on viimasel aastal nii priiskavalt suhtutud meie endi kaasmaalastesse, kes koos kõigi oma ajude ja oskustega lahkuvad? Kuskil mujal tunnevad nad end enam hinnatuna. Kuskil mujal eelistavad nad kasvatada oma lapsi. Kuskil mujal ei karda nad oma tervise pärast, pensioni pärast, vananemise pärast. Miks see koht ei võiks olla Eesti? Minu meelest see parim koht peaks just olema Eesti.
Juttu tuli sellest, kas me jääme kestma. Paljud kõnelejad olid uhked kolme lapse isad. President Ilves, Mikko Fritze, Jüri Ratas, Margus Punab ja mitmed ärimehed. Tõsi, president Ilves oma lõpusõnades poetas, et tähtis pole, mitu last on mehel. Kolme lapse emad rääkisid aga, et nende laste tuleviku sidumiseks Eestiga ei piisa vaid sellest, et Eesti jääb püsima. Vaja on tunnet, et siin saab areneda.
Ott Pärna Arengufondist jätkas seda mõtet pannes lauale erinevad arengusuunad. Meie ühiskond võib jätkata salliva ja segregeerivana, kuid märksa tõhusamalt saame oma inimressursse kasutada, kui oleme sidusad ja kaasavad. Suhtumise küsimus? Õnneks saab suhtumist hea tahtmise korral muuta.
Täna aga oleme olukorras, kus Eesti ekspordist 80% on välisinvestorite tehtud ning ärimehed ütlevad presidendi ees kõneledes, et valitsus pole mitte lahendus vaid probleem. Oleme olukorras, kus laste pealt hoitakse kokku, et püüda maailmameistri tiitlit kärpimises. Oleme olukorras, kus keskkonnast armastatakse rohkem rääkida kui inimestest. Kuid ka seda olukorda saab muuta ning presidendi kärajatel käranud inimesed andsid päris tõhusa suunamuutuse, mis IRLi slaididelt puudunud inimese siiski jutu keskmesse tõi.
Aga olgu pealegi, Laari juttu oleme ennegi kuulnud. Veel enam hämmastas mind avatud mikrofoni puhul esimene kõneleja – reformierakonna hall kardinal Rain Rosimannus. Tõele au andes, pole ma teda Riigikogu saalis kunagi kõnelemas kuulnud. Nüüd aga kargas krapsti püsti ja kallistas Laari poolsurnuks, kiites, et mees esitas nii tublisti valitsuskoalitsiooni seisukohta. Ainult et … reformierakond on veelgi optimistlikum.
Tükk aega käis mikrofon käest-kätte valitsusliitlaste vahel, kes kõik tegid suuri sõnu soodsast keskkonnast. Üks roheline skeemidega tuntuks saanud poliitik arvas lausa, et puhta keskkonna nimel polegi üldse oluline, palju meid siia Eestimaa peale elama jääb.
Enne kui asi päris metsa läks tõi professor Margit Sutrop siiski sisse mõiste INIMENE. Ka mina leian, et arutades Eesti ees olevaid väljakutseid eesootaval kümnel aastal, ei saa kuidagi mööda minna meist, kes me siin elame. Jutt uute ajude meelitamisest on põnev, kuid miks on viimasel aastal nii priiskavalt suhtutud meie endi kaasmaalastesse, kes koos kõigi oma ajude ja oskustega lahkuvad? Kuskil mujal tunnevad nad end enam hinnatuna. Kuskil mujal eelistavad nad kasvatada oma lapsi. Kuskil mujal ei karda nad oma tervise pärast, pensioni pärast, vananemise pärast. Miks see koht ei võiks olla Eesti? Minu meelest see parim koht peaks just olema Eesti.
Juttu tuli sellest, kas me jääme kestma. Paljud kõnelejad olid uhked kolme lapse isad. President Ilves, Mikko Fritze, Jüri Ratas, Margus Punab ja mitmed ärimehed. Tõsi, president Ilves oma lõpusõnades poetas, et tähtis pole, mitu last on mehel. Kolme lapse emad rääkisid aga, et nende laste tuleviku sidumiseks Eestiga ei piisa vaid sellest, et Eesti jääb püsima. Vaja on tunnet, et siin saab areneda.
Ott Pärna Arengufondist jätkas seda mõtet pannes lauale erinevad arengusuunad. Meie ühiskond võib jätkata salliva ja segregeerivana, kuid märksa tõhusamalt saame oma inimressursse kasutada, kui oleme sidusad ja kaasavad. Suhtumise küsimus? Õnneks saab suhtumist hea tahtmise korral muuta.
Täna aga oleme olukorras, kus Eesti ekspordist 80% on välisinvestorite tehtud ning ärimehed ütlevad presidendi ees kõneledes, et valitsus pole mitte lahendus vaid probleem. Oleme olukorras, kus laste pealt hoitakse kokku, et püüda maailmameistri tiitlit kärpimises. Oleme olukorras, kus keskkonnast armastatakse rohkem rääkida kui inimestest. Kuid ka seda olukorda saab muuta ning presidendi kärajatel käranud inimesed andsid päris tõhusa suunamuutuse, mis IRLi slaididelt puudunud inimese siiski jutu keskmesse tõi.
teisipäev, 12. oktoober 2010
Avaliku arvamuse uuringust
Vahe uuringutulemuste ja tegeliku elu vahel võib olla ootamatult suur. Kui möödunud aasta europarlamendi valimiste eel, mõõtis üks Eesti juhtivaid uuringufirmasid TNS Emor Reformierakonnale 25% toetust, siis Reformierakonna tegelik tulemus nendel valimistel jäi napilt üle 15 protsendipunkti (15.3%).
Kohalike valimiste eel mõõdeti Ansipi partei toetuseks Emori poolt 31%, samas kui tegelikult toetas Reformierakonda 16.7% valijatest.
Europarlamendi valimiste eel oli niisiis vahe uuringute mõõdetud ja tegeliku toetuse vahel 10%, kohalikel valimistel aga koguni kahekordne.
On keeruline ette kujutada, kuidas saab peaministri erakonna toetus aina kasvada, olukorras, kus pikaajaline töötus suureneb, Eesti töötute vaesusrisk on Euroopa suurimaid, esmatarbekaupade, toasooja ja elektri hinnad tõusevad.
Keskerakonna poolt möödunud nädalal korraldatud Maarahva kongress tõi selgelt välja ka selle, kuivõrd eluvõõras on Reformierakonna ja IRL-i poliitikute jutt sellest, kuidas Eestil läheb aina paremini. Maapiirkondade elanikud näevad, kuidas suletakse koolimaju, postkontoreid, kaotatakse bussiliine ning väikesed maapoed on sunnitud uksed sulgema. Nii maainimesi kui linnainimesi löövad tänase valitsuse maksutõusud ning kurvastab tegutsematus tööpuuduse osas.
Uuringutulemus, et töötute esimene valik on Reformierakond on sama hea kui loomaaia jänes nimetaks oma turvalisemaks sõbraks boamao. Jah, tema kõhus on soojalt pime ning kuna homset ei tule pole homse pärast vaja ka muretseda. Kuid nii saab mõelda küll vaid jänes, kes on leppinud olukorraga, et temal polegi eluõigust ning kogu eksistentsi mõte on teha kingitus tugevamale. Ma arvan, et valimissituatsioonis hääletab eesti valija siiski nii, et tema enda ja ta pere elu oleks parem. Ning märtsis tõdeme -- kaks ei jää kolmandata - taas on uuringufirma ülehinnanud oma lemmikpartei reitingut.
Kohalike valimiste eel mõõdeti Ansipi partei toetuseks Emori poolt 31%, samas kui tegelikult toetas Reformierakonda 16.7% valijatest.
Europarlamendi valimiste eel oli niisiis vahe uuringute mõõdetud ja tegeliku toetuse vahel 10%, kohalikel valimistel aga koguni kahekordne.
On keeruline ette kujutada, kuidas saab peaministri erakonna toetus aina kasvada, olukorras, kus pikaajaline töötus suureneb, Eesti töötute vaesusrisk on Euroopa suurimaid, esmatarbekaupade, toasooja ja elektri hinnad tõusevad.
Keskerakonna poolt möödunud nädalal korraldatud Maarahva kongress tõi selgelt välja ka selle, kuivõrd eluvõõras on Reformierakonna ja IRL-i poliitikute jutt sellest, kuidas Eestil läheb aina paremini. Maapiirkondade elanikud näevad, kuidas suletakse koolimaju, postkontoreid, kaotatakse bussiliine ning väikesed maapoed on sunnitud uksed sulgema. Nii maainimesi kui linnainimesi löövad tänase valitsuse maksutõusud ning kurvastab tegutsematus tööpuuduse osas.
Uuringutulemus, et töötute esimene valik on Reformierakond on sama hea kui loomaaia jänes nimetaks oma turvalisemaks sõbraks boamao. Jah, tema kõhus on soojalt pime ning kuna homset ei tule pole homse pärast vaja ka muretseda. Kuid nii saab mõelda küll vaid jänes, kes on leppinud olukorraga, et temal polegi eluõigust ning kogu eksistentsi mõte on teha kingitus tugevamale. Ma arvan, et valimissituatsioonis hääletab eesti valija siiski nii, et tema enda ja ta pere elu oleks parem. Ning märtsis tõdeme -- kaks ei jää kolmandata - taas on uuringufirma ülehinnanud oma lemmikpartei reitingut.
NB! Kuna keskpäevatunnis võtsid Hõbemägi/Ruussar kritiseerida, et EMORi numbreid kuidagi valesti kajastatakse, lisan selle postituse juurde ka tabeli EMORI tulemustega vastavalt siis juuni 2009 ja oktoober 2009. Pilt pärit EMORi kodulehelt.
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Tööpuudus tõi auhinna
See, mida Tallinna sotsiaalsete töökohtade kriitikud kiruvad, on nüüd Nobeli majanduspreemia pälvinud.
Intrigeeriv? Jah, tõesti. Kuid täna kuulutati välja selle aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid.
Peter Diamond USA Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist, Dale Mortensen USA Northwestern ülikoolist ning Christpher Pissarides London School of Economics’ist said selle tunnustuse osaliseks tänu oma uuringutele töötuse ning majanduspoliitika seoste üle.
Christopher A. Pissarides’it Londoni majandus- ja poliitikateaduste koolist tõi oma senisest uurimustööst välja ühe eriti olulise punkti: “täna tuleks eriti silmas pidada seda, et töötud ei jääks tööta liiga kauaks. Neile tuleb anda otsene töökogemus, nii et nad ei kaotaks sidet tööturuga ega töötahet. Abi ei pea seisnema kallis koolituses, aitab nii lihtsast asjast nagu toetatud töökohalt saadud töökogemusest.“
Põnevat lugemist pakub oma blogis ka üle-eelmine Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman, kes muuhulgas peatub imelikul seaduspärasusel -- Beveridge kurvil, kus korraga kasvava tööpuuduse olukorras ei täitu enam ka pakutavad töökohad. Täpsemalt loe siit: http://krugman.blogs.nytimes.com/2010/10/11/what-we-learn-from-search-models/
Intrigeeriv? Jah, tõesti. Kuid täna kuulutati välja selle aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid.
Peter Diamond USA Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist, Dale Mortensen USA Northwestern ülikoolist ning Christpher Pissarides London School of Economics’ist said selle tunnustuse osaliseks tänu oma uuringutele töötuse ning majanduspoliitika seoste üle.
Christopher A. Pissarides’it Londoni majandus- ja poliitikateaduste koolist tõi oma senisest uurimustööst välja ühe eriti olulise punkti: “täna tuleks eriti silmas pidada seda, et töötud ei jääks tööta liiga kauaks. Neile tuleb anda otsene töökogemus, nii et nad ei kaotaks sidet tööturuga ega töötahet. Abi ei pea seisnema kallis koolituses, aitab nii lihtsast asjast nagu toetatud töökohalt saadud töökogemusest.“
Põnevat lugemist pakub oma blogis ka üle-eelmine Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman, kes muuhulgas peatub imelikul seaduspärasusel -- Beveridge kurvil, kus korraga kasvava tööpuuduse olukorras ei täitu enam ka pakutavad töökohad. Täpsemalt loe siit: http://krugman.blogs.nytimes.com/2010/10/11/what-we-learn-from-search-models/
neljapäev, 7. oktoober 2010
Haigus läheb kalliks maksma
Kindlasti on teil mõni tuttav, kes on jätnud enda haiguse välja ravimata, sest rohud on tema jaoks olnud liiga kallid. Võibolla see inimene polegi vaid tuttav, vaid olete sedasi ka ise pidanud tervise arvelt kokku hoidma. Üks korralik viiruslik kopsupõletik või tõsisem gripp võib väga kalliks minna. Ja mitte ainult kallima vara – tervise seisukohalt, vaid puhtalt rahaliselt. Kuid krooniline haigus võib terve pere vaesusesse paisata.
Mul on üks hea sõber, kes ameti poolest on arst. Ta on aina tihedamini hakanud rääkima oma murest, et nemad haiglas üritavad anda endast parima, aga kulude kokkuhoiu surve on ka neil suur. Seega tuleb sageli inimene välja kirjutada enne tema täielikku paranemist. Probleemiks on see, et ravi peab jätkuma kodus. Selleks vajalikud ravimid peab inimene aga ise ostma. Ja kui raha pole kojusõidukski, siis on naiivne loota, et ravi lõpule jõuab. Mis omakorda tähendab seda, et millalgi mitte väga kauges tulevikus on sama patsient tagasi, olukord on tõsisem ning uus ravi kallim.
Eesti patsiendi omaosalus ravimite eest tasumisel on ligi 50 %, ületades Euroopa keskmist üle seitsme korra (Euroopas on see näitaja keskmiselt 7%, Prantsusmaal isegi 4%). Me ei ole veel poolel teelgi viie rikkama riigi hulka, kuid inimeste tervise pealt teenib riik nii nagu oleksime.
2008. aastal otsustas reformierakonna ja IRLi liit tõsta ravimite käibemaksu 5protsendilt 9% protsendile. See peaaegu kahekordne maksulisamine tõi riigile ainuüksi möödunud aastaks elanike tervise arvelt ligi 135 miljonit krooni lisaraha.
Nüüd kiitleb peaminister sellega, et eelarve tasakaalu poolest püüdleb ta Euroopa meistriks. Selline meistritiitel pole aga midagi väärt, kui inimesed selles riigis kaotavad tervise ja vaevlevad võlgades. Seetõttu tegimegi ettepaneku karmidel aegadel tõstetud makse leevendada.
Paraku täna otsustas valitsus, et ravimeid kallimalt maksustades soovivad nad riigieelarve tulu saada. Eriti arusaamatult kõlab põhjendus, et ravimite käibemaksu ei saagi kahe aasta tagusele tasemele langetada, sest see „moonutaks konkurentsi ja oleks kellegi suhtes ebaõiglane ega omaks soovitud mõju“. Seda ütleb rahandusminister Jürgen Ligi, kelle nägemuses kümnekordse erinevusega emapalk on õiglus ise. Aga ravimi maksumäära puhul saaks korraga soodustusi ka need, kes „tegelikult riigi tuge ei vaja“.
Tegelikult saaks meie ettepaneku kohaselt kõige enam maksuvabastust Haigekassa. Tema on täna suurim ravimite ja meditsiinitehnika ostja. Ja sellest rahast, mis on mõeldud inimeste ravimiseks, peab Haigekassa maksma kümneid miljoneid riigieelarve käibemaksulahtrisse. Sealt see raha aga enam inimeste terviseparanduseks tagasi ei jõua. Kui Haigekassa saaks aga säästa kümned miljonid aastas käibemaksutõusule kuluvaid kroone, siis saaks selle eest näiteks laste ja eakate ravimeid enam soodustada. Nii nagu Euroopas kombeks on.
Mul on üks hea sõber, kes ameti poolest on arst. Ta on aina tihedamini hakanud rääkima oma murest, et nemad haiglas üritavad anda endast parima, aga kulude kokkuhoiu surve on ka neil suur. Seega tuleb sageli inimene välja kirjutada enne tema täielikku paranemist. Probleemiks on see, et ravi peab jätkuma kodus. Selleks vajalikud ravimid peab inimene aga ise ostma. Ja kui raha pole kojusõidukski, siis on naiivne loota, et ravi lõpule jõuab. Mis omakorda tähendab seda, et millalgi mitte väga kauges tulevikus on sama patsient tagasi, olukord on tõsisem ning uus ravi kallim.
Eesti patsiendi omaosalus ravimite eest tasumisel on ligi 50 %, ületades Euroopa keskmist üle seitsme korra (Euroopas on see näitaja keskmiselt 7%, Prantsusmaal isegi 4%). Me ei ole veel poolel teelgi viie rikkama riigi hulka, kuid inimeste tervise pealt teenib riik nii nagu oleksime.
2008. aastal otsustas reformierakonna ja IRLi liit tõsta ravimite käibemaksu 5protsendilt 9% protsendile. See peaaegu kahekordne maksulisamine tõi riigile ainuüksi möödunud aastaks elanike tervise arvelt ligi 135 miljonit krooni lisaraha.
Nüüd kiitleb peaminister sellega, et eelarve tasakaalu poolest püüdleb ta Euroopa meistriks. Selline meistritiitel pole aga midagi väärt, kui inimesed selles riigis kaotavad tervise ja vaevlevad võlgades. Seetõttu tegimegi ettepaneku karmidel aegadel tõstetud makse leevendada.
Paraku täna otsustas valitsus, et ravimeid kallimalt maksustades soovivad nad riigieelarve tulu saada. Eriti arusaamatult kõlab põhjendus, et ravimite käibemaksu ei saagi kahe aasta tagusele tasemele langetada, sest see „moonutaks konkurentsi ja oleks kellegi suhtes ebaõiglane ega omaks soovitud mõju“. Seda ütleb rahandusminister Jürgen Ligi, kelle nägemuses kümnekordse erinevusega emapalk on õiglus ise. Aga ravimi maksumäära puhul saaks korraga soodustusi ka need, kes „tegelikult riigi tuge ei vaja“.
Tegelikult saaks meie ettepaneku kohaselt kõige enam maksuvabastust Haigekassa. Tema on täna suurim ravimite ja meditsiinitehnika ostja. Ja sellest rahast, mis on mõeldud inimeste ravimiseks, peab Haigekassa maksma kümneid miljoneid riigieelarve käibemaksulahtrisse. Sealt see raha aga enam inimeste terviseparanduseks tagasi ei jõua. Kui Haigekassa saaks aga säästa kümned miljonid aastas käibemaksutõusule kuluvaid kroone, siis saaks selle eest näiteks laste ja eakate ravimeid enam soodustada. Nii nagu Euroopas kombeks on.
Tellimine:
Postitused (Atom)
.JPG)
