pühapäev, 19. september 2010

Veider komme


Kevadel sain huvitava pakkumise läbi oma kunagise õpingukaaslase Londonis. Üks noor dokumentaalfilmide tegija soovis nõu Eesti seenemetsade osas. Nimelt on tal käsil projekt ida-eurooplaste veidrast kombest – seenelkäimisest.

Sellel filmil on väga lahe koduleht, kus ingliskeelsele ilmaruumile räägitakse, et seentes on midagi müstilist. Ja pakutakse, et see võib tulla kas sellest, et neis on enam sugulust loomse kui mis iganes taimega või siis sellest, et nad tekivad üleöö. Kuid et idaeurooplased hindavad enam maitseelamust kui narkootilisi omadusi. Veel jutustatakse lugu, et kui mets tundub paljudele juba lapsepõlvest saadik ohtlik paik, kus võib eksida ning hulguvad ringi hundid ja nõiad, siis seenekorjaja rahva jaoks sümboliseerib kõike seda ohtlikku nõid Baba Jaga. Nojah. Sealt lähebki film vist multikaks edasi. Paraku ei leidnud ka mina aega filmiinimestele oma absoluutselt mitte ohtlikku, pigem valget ja avarat kukeseenemetsa näidata.

Küll aga võtsin seenele kaasa neli ameeriklasest külalist. Nad olid vaimustuses seenemetsa katvast pehmest paksust samblast ja nautisid koriluse rõõme täiega. Veel koju tagasi jõudnuna saatsid kirja, et see oli kogu reisi üks kirkamaid kogemusi.

Ma loodan, et sellel sügisel on ees veel mitu kaunist sügisnädalat. Siis saab selle laheda veidruse pärast veel metsa minna.

Kommentaare ei ole: