Küsitlesin blogi külalisi

Esimeses blogisse pandud küsitluses uurisin, et millised on minu blogisse sattunud inimeste kokkupuude tööpuudusega.

Vastuseks sain, et iga viies ei tea ühtegi inimest, kes oleks töö kaotanud. Aga paraku oli samapalju ka inimesi, kelle tööl on toimunud koondamised ja mõni endine töökaaslane otsib siiani tööd.

Kõige rohkem oli aga neid vastajaid, kellel mõni sõber või tuttav tööotsijate ridades.

Vastanutest kuus olid aga ise ilma tööta.

Nii et ei midagi rõõmustavat. Tänases Õhtulehes on ka üks kirjatükk inimeselt, kes ei saa aru Sotsiaalministeeriumi rõõmusõnumitest, et töötus muudkui väheneb, samas kui tuttavad inimesed mitte tööd ei leia või veel hullem, käega löövad ja enam Töötukassasse ei lähegi.

Uuel nädalal kaitsen Riigikogus kahte seaduseelnõu. Esimene ja lihtsam seisneb selles, et maakohtadest töötud saaksid kohustuslikuks igakuiseks Töötukassasse sõiduks kompensatsiooni. Kuna üle 9-kuu töötu olnud inimene elab vaid 1000-kroonisest toimetulekutoetusest, siis on ka mõnekümnekroonine edasi-tagasi sõit, mis pole ka ju kuid juba mingit kasu andnud, liiga kallis.

Kui me selle seaduseelnõu neli ja pool kuud tagasi Riigikogus algatasime, oli suhtumine positiivne. Siis aga tõmmati kuskil pidurit. Pole päris normaalne, et üks seaduse muutmine ei jõua Riigikogu saali esimesele lugemiselegi nelja kuu jooksul. Ilmselt oli suhtumise muutus seotud just sellega, et statistiliselt ihaldatakse töötute arvu järjest väiksemana näidata. Meie ettepanek, et ametliku töötuna arvelpüsimise nõude täitmiseks tuleb inimesi aidata, ei aita aga statistikat moonutada ja seetõttu IRL ja reformistid seda ei toeta.

Teine seadus - töökohtade loomise seadus - oli arutusel majanduskomisjonis. Aga sealne arutelu väärib selgelt omaette sissekannet.