kolmapäev, 30. juuni 2010

Kas Freedom House on avaldanud tendentslikke seisukohti?


Õiguskantsler on öelnud, et majanduskriis on toonud kaasa suurema hulga põhiseaduse ja muude seaduste rikkumisi.

Kindlasti on Eesti valitsemine viimastel aastatel muutunud läbipaistmatumaks ning keskkond ebastabiilsemaks.

Tuletame meelde, kuidas tõsteti vaid mõnepäevase etteteatamisajaga käibemaksu. Kuidas mitmel korral on eelarveotsuseid tehes mindud mööda Riigikogus välja kujunenud protseduuridest, vältimaks avalikku diskussiooni. Kuidas riik on petnud inimeste õigustatud ootusi, näiteks pensionisamba maksete lõpetamisel või õppelaenu kompenseerimisel.

Väga ilmekas näide ebademokraatlikust valitsemisest oli valimisseaduse muutmine, mida tehes Reformierakond ja IRL lootsid Eesti suurimat opositsioonierakonda valijate tahet moonutades tasalülitada. Seda tehti erakordselt räpakal viisil, lisades valimissüsteemi muutvad seadusemuudatused asjasse hoopis mitte puutuva soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõusse.

See, et see katse ei õnnestunud, ei tee teda veel olematuks. Freedom House langetas oma raportis hinnangut Eesti valimiskorrale, kuid mitte valimisseaduse susserduste, vaid valimislubaduste tühisuse pärast. Mis jätab mulje, et analüüs on enam kui pealiskaudne.

Ka meedia on juhtinud tähelepanu, et Andrus Ansipi valitsus püüab igal võimalusel avalikke diskussioone vältida – mille eest Ansip on koguni saanud pressivaenlase tiitli.

Samuti on tõsiseid kahtlusi, et töötuse ja väljarände tegelik suurus erineb märkimisväärselt riigi ametlikust statistikast.

Freedom House jättis samaks reitingu kohalike omavalitsuste suhtes, kuigi valitsus on võtnud selge suuna omavalitsuste autonoomia vähendamiseks, mille ilmekaks näiteks on linnadelt ja valdadelt esimese negatiivse eelarvega äravõetud tulubaas keset 2009. aasta eelarveaastat.

Raha soovitakse jagada tsentraliseeritult, vaid neile, kes on praegusele võimukoalitsioonile lähedased, või kellelt soovitakse teatud poliitilisi vastuteeneid.

Freedom House'i poolt märkimisväärseks peetud vähemusvalitsus ei ole ju kogu kriisi ajal suutnud algatada ühtegi põhimõttelist reformi ning see on jäänud püsima vaid tänu üsna räpastele tehingutele Riigikogus Roheliste erakonna essindajatega.

Samuti on Ansipi valitsusele omane otsuste langetamine tagatubades ja üleolev suhtumine avalikkuse õigustatud huvile teada, kuidas ja milleks maksumaksjate raha kasutatakse. Avalikkus ei tea kindlasti kogu tõde Eesti Energia müügikavade ega ka Estonian Airi tehingute tagamaad.

Freedom House'i objektiivsuses võib samuti kahelda. Kuigi organisatsioon väidab, et on sõltumatu USA suurtest erakondadest, on selle tööd aastate jooksul suunanud sellised vabariiklaste korüfeed nagu Donald Rumsfeld ja Paul Wolfowitz.

Võib-olla on palju väita, et Bushile lähedastel USA poliitikutel on põhjust Ansipit toetada, kuid peaministri ultraparempoolne maailmavaade on vabariiklastele kindlasti sümpaatne. Võimalik on ka see, et nii nagu mitmel korra varem, pole rahvusvaheline institutsioon oma seisukohtade kujundamiseks saanud Eestist just kõige usaldusväärsemaid andmeid.

teisipäev, 29. juuni 2010

Pikas perspektiivis oleme kõik surnud


Viimaste nädalate pessimistlikumad majandusuudised on tekitanud maailmas taas arutelu, kas majandus on ikka ohutsoonist väljas. KUI majandus on kindlalt tõusuteel, siis võiks ju majanduse elavdamise paketid lõpetada ning asuda eelarvete tasakaalustamise kallale.

Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman arvab, et kriis pole möödas. Ta kurdab, et kiputakse eirama jätkuva kõrge tööpuuduse ning deflatsiooni ohte. Selle asemel eelistatakse tegeleda hoopis pikas perspektiivis paistavate rahvastiku vananemise ja pensionide kulukusega.

Krugman teatab otsekoheselt, et püüe viia diskussioon pikaajalistele reformidele ei ole riigimehelik, vaid vastupidi argpükslik viis kõrvale hoida vastutusest tänaste probleemide osas.

Täna on olemas suurel hulgal töösooviga inimesi, kes on töötud kuna puudub nõudlus. Jättes nad pikaajaliselt töötuks, saab ka neist inimestest pikaajaline probleem sarnaselt vananemisest tuleneva tööl käivate ja pensionit saavate inimeste suhtarvu halvenemisega.
Eirata suurimat tööpuudust üle aastakümnete ning selle asemel tegeleda pensioniea tõstmisega pole tarkus vaid rumalus, lõpetab Krugman.

Kas ta kirjutab Eestist?
Ei. Kuigi kriitika on kohasem meie valitsusele kui Saksamaa omale, keda ta tegelikult eelarve kärpimise plaanide pärast nuhtleb. Tänases Eesti Päevalehes on karikatuur paksust sakslasest, kes veidi vööd pingutab. Kuid on oluline teada ka seda, et Saksamaa esialgsed kärped on tagasihoidlikud. Saksa riigieelarve on tänavu 319.5 miljardi euro kandis. 2011. aastaks vähendadakse seda 11,2 miljardi võrra, kuid miinusesse jääb see kuni aastateni 2014-2015.

Defitsiiti on eelkõige mindud majanduse elavdamise pakettide pärast. Nii investeeris riik teedesse ja koolidesse. Kuulus on ka autovahetusprogramm, üle 9-aasta vanuse auto romulasse andmisel sai uue auto hinnast 2500 eurot hinnasoodustust. See aitas Saksa autotööstust, mida muidu oleks tabanud krahh. Töökohtade säilitamise osas on oluline olnud nn kurzarbeit programm, mis võimaldas tööandjatel säilitada väljaõppinud töölised ka juhul kui tellimused langesid, appi tuli riik. Majanduse elavdamise paketid on aidanud hoida Saksamaal tööpuudust suhteliselt madalana. Eurostati hinnangu oli see möödunud aastal 7,5% ning tõuseb tänavu 7,8 protsendile (Eestis I kvartalil 19,8%).

Seega, mujal Euroopas säästeti oma inimesi suure tööpuuduse eest riiklike meetmetega ning alles ajal, kui majanduskasv on juba 2,5% asub riik kokku hoidma. Eestis on eelarvenumbreid inimestest olulisemaks peetud. Käisin paar nädalat tagasi Saksamaal ning sealsed otsustajad vaatasid meid kui imeloomi: kuidas te seda teete? Meie oma inimestega küll nii käituda ei saaks – oli sõnum, mis pigem muserdas kui tekitas uhkustunnet.

Suvine sissekanne

Tervitusega sõpradele, kes soovivad suvel lugeda pigem merepäevadest või kartulimardikatest, mitte aga majandusest või poliitikast. Olgu see väike vahepala meenutuseks möödunud jaanipäevast. Kvaliteet on kehv, kui see-eest oli meeleolu väga hea. Jaanipäevast ja sellest, milline on hilisem mälestus noore aja jaanist laulab Kihnu Virve, kelle seltsis möödus meeleolukas reis Kihnust Pärnusse.

esmaspäev, 14. juuni 2010

Astmeline tulumaks

Täna sai Riigikogule üle antud põhjalikult täiustatud astmelise tulumaksu eelnõu. Eelnõul on rohkete tabelitega akadeemiline seletuskiri, mida aitas koostada Tartu Ülikooli majandusõppejõud Viktor Trasberg.

Astmeline tulumaks on euroopalik. Mitte ainult sellepärast, et aitab ära hoida sissetulekute suurt erinevust nii inimeste kui regioonide vahel. Vaid ka seetõttu, et toimib naturaalse regulaatorina suurte majanduskõikumiste vastu. Eesti kiire kasv ja veel kiirem majanduslangus on Euroopas ainulaadne. Enamus riikide valitsusi püüab majanduses selliseid "ameerika mägesid" vältida. Astmeline tulumaks hoiab kiire palkade tõusu faasis maksustamisega hoogu all ning kriisi ajal, mil palku langetatakse annab jälle leevendust.

Oluline erinevus võrreldes eelmiste astmelise tulumaksu eelnõudega on maksustatava tulu mõiste sissetoomine. Seega lahutatakse maksumaksja sissetulekust maha maksuvaba miinimum ning tema maksuvabastused (lapsed, kodulaenu intressid, hariduskulud, kohustuslikud pensionimaksed jne) ja saadakse tema maksustatav aastatulu, millest esimesed 70000 krooni maksustatakse 18%. Seega väiksema sissetulekuga inimesed saavad maksuleevendust.

Muudatusest võidaksid otseselt inimesed, kelle sissetulekud ei ületa 12.000 krooni kuus. Arvestades kehtivaid mahaarvamisi tuludest, toimub üleminek esimesest maksuastmest teise umbes 11.000 ja teisest kolmandasse astmesse 25.000 krooni suuruse kuusissetuleku juures.

Eelnõu kehtestab praeguse ühtlase 21% maksumäära asemel kolme astmelise üksikisiku tulumaksusüsteemi maksumääradega 18%, 26% ja 33%. Lisaks säilib senine tulumaksuvaba aste. Nimetatud maksuastmete puhul on tegemist liitprogressiooniga, mille puhul maksustatakse kõrgema maksumääraga vaid tuluastme piiri ületav tuluosa.

Maksustatava tulu osa, mis on väiksem või võrdne 70000 krooniga aastas (ehk kõigepealt maksuvabad summad maha 2250 krooni tulumaksuvaba + teised maksuvabastused ja sealt järgmised 5833 krooni kuus), maksustatakse 18%-ga.
Maksustatava tulu osa, mis algab 70001 kroonist kuni 250000 kroonini maksustatakse 26%-ga(St. maksuvaba osa 0 kr, järgmised 5833 krooni 18%, järgmised 20833 krooni kuus 26%).

Maksustatava tulu osa, mis on üle 250001 krooni (alates 20833 kroonist kuus), maksustatakse 33%-ga.

Tundub esmapilgul keeruline? 1990. aastate alguses tundus taastatud Eesti riigile ka, et lihtsa maksu kehtestamine on otstarbekas. Kuid tänaseks E-tiigrina, kus enamik inimesi deklareerib tulusid internetis, on riik võimeline kokku korjama ka astmelist tulumaksu.

kolmapäev, 9. juuni 2010

Tausta töökohtade loomise seaduse aruteludest


Täna hääletati siis Riigikogus Töökohtade loomise seadust. Ega tõsiseltvõetavaid vastuargumente olnudki. Valitsus on lihtsalt vastu mõttele, et töökohtade loomisega peab tänase rekordilise tööpuuduse olukorras tõsiselt tegelema. Vastuolu on mõttemallis. Meie leiame, et töötav inimene on riigile võit isegi siis, kui töökoht luuakse riigi toel. Eesti suurim defitsiit on inimressurss ja inimeste heitumine või väljaränne on kordades kallim kui teadlik tööpoliitika eales olla saab.

Või otsustage ise:
Esiteks valitsuse väide, et täna on juba töötavad meetmed, et tööpuudust vähendada.
Miks ma nõus pole – aasta algusest on palgatoetusega, ettevõtluse alustamise toetusega, tööpraktika ning tööharjutuse ja tööalase koolitusega saanud rakendust vähem inimesi, kui aasta algusest on sanktsioonidega kustutatuid. Aastaks eraldatud rahad on aga juba otsakorral.

Teiseks - toimetulekutoetuse määramisel ei ole põhjendatud avaliku töö eest saadava tasu
väljaarvamine taotleja sissetulekute hulgast.

Miks ma pole nõus – peab arvestama, et avalikku tööd ei ole töötu kohustatud tegema. Ta võib samahästi istuda kodus ja mitte midagi teha – ta ei pea tulema talvel lund rookima ega sügisel lehti riisuma, sest see on ainuke tööturu teenus, milles osalemine sõltub töötu soovist. Avaliku töö eest tasutakse 27 krooni tunnis, aga kui samal ajal võetakse see raha toimetulekutoetusest maha, siis on motivatsioon olematu.

Kolmandaks – riigil on olemasolevad meetmed, mis ennetavad pikaajalise töötuse teket.

Miks ma pole nõus – ligi pooled ametlikest töötutest kuuluvad juba pikaajaliste töötute riskirühma. Need on inimesed, kes ei saa Töötukassast enam ei töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust. Need on inimesed, kellest paljud võiksid tunda huvi kasvõi avalikus töös osalemise vastu, kuid väga vähesed omavalitsused suudavad neid korraldada.

Neljandaks – valitsuserakonnad heitsid ette, et puudub kulude mõjude analüüs, on hindamata lisanduvate kulude suurus ja võimalik tööhõive kasv.

Miks ma pole nõus – töötuna kodus olev inimene ei maksa makse, ei panusta Eesti majandusse ning vajab riigipoolset tuge. Andes ettevõtjale võimaluse palgata inimene, kes seni on olnud töötu ning toetades ettevõtjat aasta jooksul sellega, et riik maksab tööandja eest sotsiaalmaksu, vabaneb riik toetuse maksmisest ning saab selle tööle saanud inimese poolt makstuna ka tulumaksu. Ja siin on arvestuses kindlasti ka see, et tänasel päeval ametliku töötu pealt riik juba maksab nagunii 13% haiguskindlustuse osa. Kui me lööme kokku need kulutused, mis täna on ühele töötule inimesele riigi poolt, siis riik kohustub maksma töötu eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa ehk 6787 krooni aastas, lisaks maksab riik kolmandikule uutest töötutest töötutoetust. Ka pikaajalistel töötutel on õigus saada minimaalset toimetulekutoetust 1000 krooni kuus ehk siis 12 tuhat krooni aastas ja seega on riigi kulu ühele töötule praegu minimaalselt 18 787 krooni. Eelnõu kohaselt kataks riik tööd leidnud inimese kogu sotsiaalmaksu ehk lisaks 13%-le ravikindlustuse osale ka 20% pensionikindlustuse osa ja kui see on töötasu alammäära ulatuses, siis oleks see kulu riigile 17 226 krooni. Nii et täna töötuna olev inimene läheb riigile maksma 18 787 ja sellel juhul, kui inimene leiaks töö, läheks miinimumpalgaga tööle ja tema eest tasutakse täismahus sotsiaalmaks, oleks see 1500 krooni vähem. Seejuures inimene maksab oma palga pealt juba ka tulumaksu. Tõenäoliselt ei tee ta selle väikese palga pealt sääste, vaid kogu ülejäänud teenistuse paneb ta käibesse ehk selle pealt saab riik veel aktsiise ja käibemaksu.

Jutt läks pikaks, ent kokkuvõte on lihtne. Suurim raiskamine on jätta kümned tuhanded inimesed pikaaegsesse töötusesse.

laupäev, 5. juuni 2010

Küsitlesin blogi külalisi


Esimeses blogisse pandud küsitluses uurisin, et millised on minu blogisse sattunud inimeste kokkupuude tööpuudusega.


Vastuseks sain, et iga viies ei tea ühtegi inimest, kes oleks töö kaotanud. Aga paraku oli samapalju ka inimesi, kelle tööl on toimunud koondamised ja mõni endine töökaaslane otsib siiani tööd.


Kõige rohkem oli aga neid vastajaid, kellel mõni sõber või tuttav tööotsijate ridades.


Vastanutest kuus olid aga ise ilma tööta.


Nii et ei midagi rõõmustavat. Tänases Õhtulehes on ka üks kirjatükk inimeselt, kes ei saa aru Sotsiaalministeeriumi rõõmusõnumitest, et töötus muudkui väheneb, samas kui tuttavad inimesed mitte tööd ei leia või veel hullem, käega löövad ja enam Töötukassasse ei lähegi.


Uuel nädalal kaitsen Riigikogus kahte seaduseelnõu. Esimene ja lihtsam seisneb selles, et maakohtadest töötud saaksid kohustuslikuks igakuiseks Töötukassasse sõiduks kompensatsiooni. Kuna üle 9-kuu töötu olnud inimene elab vaid 1000-kroonisest toimetulekutoetusest, siis on ka mõnekümnekroonine edasi-tagasi sõit, mis pole ka ju kuid juba mingit kasu andnud, liiga kallis.


Kui me selle seaduseelnõu neli ja pool kuud tagasi Riigikogus algatasime, oli suhtumine positiivne. Siis aga tõmmati kuskil pidurit. Pole päris normaalne, et üks seaduse muutmine ei jõua Riigikogu saali esimesele lugemiselegi nelja kuu jooksul. Ilmselt oli suhtumise muutus seotud just sellega, et statistiliselt ihaldatakse töötute arvu järjest väiksemana näidata. Meie ettepanek, et ametliku töötuna arvelpüsimise nõude täitmiseks tuleb inimesi aidata, ei aita aga statistikat moonutada ja seetõttu IRL ja reformistid seda ei toeta.


Teine seadus - töökohtade loomise seadus - oli arutusel majanduskomisjonis. Aga sealne arutelu väärib selgelt omaette sissekannet.

neljapäev, 3. juuni 2010

Eesti eugeenikud


Täna peeti riigikogus kõnekoosolekut laste õiguste teemal. Üks riigikogu liikmest emakuju musternäidis teatas muuhulgas, et Kui naine teeb teoks oma Issandast määratud ülesande, siis tähendab see ühtaegu ka palju suuremat vaesusriski, võrreldes niisama nautlevate sookaaslastega.

Hm(!?) Peale sellist retoorika kõrgkunsti sain kõnetooli minekuks tuge teadmisest, et enamiku Riigikogu juhatusest moodustavad minusugused, kes pole veel „Issandast määratud ülesannet täitma asunud”.

Tegelikult mind lausa häirib see, et poliitikud peavad ainsaks oluliseks verstapostiks lapse sündi. Lapse õigus ei ole ainult sündida. Eestis on täiesti tasakaalust välja läinud vaid sündide toetamine ja unarusse jäetud lapse edaspidise arengu toetamiseks vajalikud sammud.

Selle jaoks läks vaja soovi OECD-ga liituda, et meie teadvusesse jõuaks väändunud tõsiasi -- kogu peretoetusteks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkamale inimeste grupile tervelt 59%. Kui vanemahüvitis kehtestati, siis kulus riigieelarvest selleks 400 miljonit, tänavu aga juba 2,4 miljardit. Sündivus pole aga kordades kasvanud. Küll aga on vanemahüvitise ülempiir kerkinud 35 tuhandele kroonile kuus.

Täna rääkisid paremerakonnad riigikogus kauneid sõnu, aga eile hääletasid maha Keskerakonna ettepanekud Põhikooli ja Gümnaasiumiseadusesse.

Maha hääletati pikapäevakoolid, sooja koolitoidu kindlustamine edasiste kärbete vastu, laste huviringide ja huvitegevuse rahastamine.

Suhtumine, et lapsed, kelle vanemad seda kõike lubada ei saa, peaksid selliseid elementaarseid asju paluma läbi sotsiaalabi, see ongi solidaarsuse puudumine.

Kui oli kaaluda, kas kaotada iga-aastane ranitsatoetus 190 tuhandele koolilapsele või jätta vanemapalga ülempiir 35 tuhandele kroonile kuus tõstmata, valiti väheste hüve.

Keskerakonna algatatud koolkodude projekt on hinge vaakumas ning pikapäevarühmi, kus õpilasel oleks mõtestatud tegevus kuni vanemate tööpäeva lõpuni ei toetata enam.

Igal aastal langeb Eestis koolist välja mitusada last, kes ei jõua isegi saada põhiharidust. Enam kui 13%-l 18–24-aastastest noortest ei ole rohkem haridust kui 9 klassi. Samas iga laps sünnib täis arengupotentsiaali, aga täiskasvanute kohustus on võtta vastutus selle eest, et see potentsiaal saaks võimalikult hästi välja arendatud ja et lapsel oleks hea selles ühiskonnas elada.

Ma olen varem kirjutanud, et meie tänane valitsus teeb majandusvaldkonnas inimkatseid. Kuid sama toimub lapsi puudutavas. Mõni võib öelda, et nad lihtsalt ei hooli, sest lastel pole valimisõigust. Kuid nad hoolivad vähestest ja see viib mõtted hoopis 30ndatel levinud eugeenikale.

teisipäev, 1. juuni 2010

IRLi tekitatud jama


Täna oli Riigikogus arutlusel väga populistliku pealkirjaga „Monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu”. Teksti autoriteks on kunagised „äraostmatud” ja tegelikult koosnes eelnõu tekst mõnest muudatusest Kaugkütteseadusesse ja Ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadusesse.

Kogu seda arutelu oli päris masendav vaadata. Sest tegelikult jäi eelnõust alles vaid pealkiri, positiivne mõju oli aga Reformierakonna poolt tehtud muudatusettepanekuga kärbitud (aga see pole üllatav, vaid kõigi IRLi trummipõrina saatel alanud algatustega juhtub ikka nii).


Tegelikult võime täna nentida, et monopolide ohjamise seadus kukkus Riigikogus läbi, ta ei ohja enam kedagi. Vastupidi -- väiksemates asulates olevatele vee-ettevõttetele, mille üle hakkab teostama kontrolli Konkurentsiamet, tähendab see hinnatõusu.

Selline teadlik valesuunamine ja uute probleemide tekitamine, et neid siis samuti kampaania korras lahendama asuda, ongi IRLi kaubamärgiks saamas.

Kusjuures mure on olemas. Vaatan oma talviseid küttearveid ja need on üüratud – toasooja eest 1762 krooni ja vesi-kanalisatsioon 340 krooni. Seejuures on veehinna puhul tõusnud just sooja vee ehk „vee soojendamise” koefitsent.

Aga neil kasvanud kommunaalarvetel on ka üks väga selge põhjus. Nii on näiteks toasoojale viimastel aastatel lisatud käibemaksu kunagiselt 5% tänaseks 20 %. Rääkimata aktsiisilisast.

Maagaasi puhul on Euroopa Liidus kehtestatud miinimum aktsiisimäär 157 krooni 1000 m3 kohta. Eesti kehtestas maagaasile aktsiisi 157 krooni 1000 m3 kohta 1. jaanuaril 2008, aga siis algasid need pidulikud negatiivsed lisaeelarved, kus tuli midagi kärpida ja kuskilt raha juurde saada ja leiti, et miks mitte soojaarvetelt saada riigieelarvesse tõhusat tuge. 1. juulist 2009 tõsteti maagaasi maksumäära Eestis 367 kroonile 1000 m3 kohta.

Sama juhtus elektrienergiaga. 1. jaanuarist 2008 kehtestati Eestis elektrienergiale aktsiis 50 krooni MWh kohta, Euroopa Liidu miinimum on 15,65. Ja siis, kui oli vaja jälle leida lisaressursse, tõsteti see 1. jaanuarist 2010 70-le.

Loosung , et Konkurentsiamet võtab hinnad kontrolli alla, on sama hea kui unustada, mis toimub Eesti Energias, mille hinnakujundust Konkurentsiamet kontrollib. Eesti Energiast võeti möödunud aastal välja ligi 1,4 miljardit dividende.

Ilmselt, kui IRLi ministril Juhan Partsil oleks õnnestunud Eesti Energia börsile viia, oleks elektrihinnale veel samasugune vint peale keeratud, kui tehti Tallinnas veefirma erastamisega.
10 aastat tagasi, mil Isamaaliit ja Reformierakond tegid koos mitme väikese vene parteiga Keskerakonna vastase linnavalitsuse, müüdigi ju Tallinna Vesi maha. Müügileping sõlmiti ettevõttega International Water United Utilities (Tallinn) B.V.

Samal päeval sõlmiti veel siduv teenuseleping. Vastavalt teenuslepingule moodustuvad uued kõrgemad hinnad skeemi alusel, kus tarbijahinnaindeksile lisatakse tariifid investeeringute kattekordaja näol. Isamaaliidu linnapea Jüri Mõisa sõlmitud lepingu kohaselt määrati AS-i Tallinna Vesi aasta kasumimarginaaliks 49% käibest. Kogu tulu ei pidanud firmale minema kasumi näol, vaid Tallinna Vee erastamise lepingus osteti samalt firmalt veel 10 000–20 000 tundi nõustamist, mille eest määrati tasu 125 dollarit tunnis.

Ka Eesti Energia börsile viimise reklaamikampaania ja nõustamine läks maksma suuri summasid. Kui suuri, pole mina veel avalikest allikatest lugenud.

Toasooja saaks aga märksa inimlikuma hinnaga kui langetada käibemaksu toasoojale - sellise ettepaneku ka Keskerakond tegi, aga siis hääletasid IRLi mehed üksmeelselt koos reformistidega selle vastu.