Sattusin Vikerraadio saatele, kus külaliseks oli Andrus Ansip. Vaid viie minuti jooksul, mil ma seda saadet jälgisin, suutis Ansip oma raiuval kõneviisil eetrisse lasta kolm valeväidet.
Seda on peaministri kohta liiga palju.
Esiteks kommenteeris Ansip statistikaameti poolt avaldatud numbrit, et Eestis on 137 000 töötut. Peaminister teatas, et tema usub pigem väiksemat numbrit, sest Statistikaameti 19,8% töötusenäitaja erineb liiga palju ametlikust töötute numbrist. Ja nüüd vale – peaminister ütles, et töötul on motivatsioon ametlikult töötu olla kasvõi sellepärast, et siis saab ta 1000 krooni töötutoetust.
Tegelikult aga töötutoetust ja töötuskindlustushüvitist makstakse töötule kokku kuni 270 päeva täitumiseni. Peale üheksat kuud töötuna on loota vaid oma kohaliku omavalitsuse peale.
51 000 töötut on tööd otsinud aasta või kauem.
Teiseks teatas peaminister, et Tallinna tööpuudus on ebaproportsionaalselt suur.
Fakt on aga see, et Töötukassa andmed ütlevad, et Tallinnas on ametlike töötute osakaal tööjõust 13,2%. Seda on vähem kui Harjumaal keskmiselt, vähem kui Hiiumaal, Ida- ja Lääne-Virumaa, Raplamaal, Pärnumaal, rääkimata Kagu-Eesti maakondadest.
Kolmandaks teatas peaminister, et töökohti on sama palju kui üheksakümnendatel aastatel. Statistikaameti 14. mail 2010 väljastatud töötust puudutav pressiteade annab aga selgelt teada: Tööga hõivatute hinnanguline arv oli tänavu I kvartalis 554 000, mis on Eesti taasiseseisvusaja väikseim hõivatute arv.
Vaatasin Statistikaameti detailsemat tabelit ja selle taustal on 554 tuhat hõivatut ikka trööstitult väike arv.
Teades peaminister Ansipit kui suure faktide päheõppimisvõimega poliitikut, ei saa sellist valet pidada juhuslikuks teadmatuseks. Pigem on ikka tegemist teadliku propagandaga, kus enam ei jäeta ebameeldivaid asju lihtsalt rääkimata, vaid selgelt moondatakse tegelikkust. Moonutatud tegelikkus annab aga taaskord vabanduse, miks töö kaotanud inimeste muret eirata.
Seda on peaministri kohta liiga palju.
Esiteks kommenteeris Ansip statistikaameti poolt avaldatud numbrit, et Eestis on 137 000 töötut. Peaminister teatas, et tema usub pigem väiksemat numbrit, sest Statistikaameti 19,8% töötusenäitaja erineb liiga palju ametlikust töötute numbrist. Ja nüüd vale – peaminister ütles, et töötul on motivatsioon ametlikult töötu olla kasvõi sellepärast, et siis saab ta 1000 krooni töötutoetust.
Tegelikult aga töötutoetust ja töötuskindlustushüvitist makstakse töötule kokku kuni 270 päeva täitumiseni. Peale üheksat kuud töötuna on loota vaid oma kohaliku omavalitsuse peale.
51 000 töötut on tööd otsinud aasta või kauem.
Teiseks teatas peaminister, et Tallinna tööpuudus on ebaproportsionaalselt suur.
Fakt on aga see, et Töötukassa andmed ütlevad, et Tallinnas on ametlike töötute osakaal tööjõust 13,2%. Seda on vähem kui Harjumaal keskmiselt, vähem kui Hiiumaal, Ida- ja Lääne-Virumaa, Raplamaal, Pärnumaal, rääkimata Kagu-Eesti maakondadest.
Kolmandaks teatas peaminister, et töökohti on sama palju kui üheksakümnendatel aastatel. Statistikaameti 14. mail 2010 väljastatud töötust puudutav pressiteade annab aga selgelt teada: Tööga hõivatute hinnanguline arv oli tänavu I kvartalis 554 000, mis on Eesti taasiseseisvusaja väikseim hõivatute arv.
Vaatasin Statistikaameti detailsemat tabelit ja selle taustal on 554 tuhat hõivatut ikka trööstitult väike arv.
Nii oli Eestis 1989. aastal 837 tuhat tööga hõivatut, see langes 2000. aastaks 572 tuhande peale. Siis taastus üle 656 tuhande ning nüüd olemegi siis taasiseseisvusaja madalaimal tasemel – vaid 554 tuhandel inimesel on Eestis töö.
Teades peaminister Ansipit kui suure faktide päheõppimisvõimega poliitikut, ei saa sellist valet pidada juhuslikuks teadmatuseks. Pigem on ikka tegemist teadliku propagandaga, kus enam ei jäeta ebameeldivaid asju lihtsalt rääkimata, vaid selgelt moondatakse tegelikkust. Moonutatud tegelikkus annab aga taaskord vabanduse, miks töö kaotanud inimeste muret eirata.
.JPG)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar