Mis olekus on hangunud aine? Aga riik??

See sissekanne on nüüd ajatu. Ajatu seetõttu, et uudsus on möödunud aasta Eesti Inimarengu Aruandest juba ammu kadunud. Isegi Riigikogu arutelu, mida saab lugeda siit, toimus juba nädalapäevad tagasi.

Sellele vaatamata ei aegu niipea selles tunnustatud Eesti ühiskonna- ja majandusteadlaste ning ekspertide koostatud analüüsis kõlavad hoiatused.

Inimarengu aruanne nimetab meie ohuna ühiskondlikku hangumist. Selles hangunud olekus välistatakse need muutused, mis ei lähe kokku valitsuse poliikaga. Välistatakse eksperdid, kes pakuvad kriisist väljumiseks teistsuguseid meetmeid. Selles hangumises välistatakse ühiskondlik dialoog kriisi ületamise teede üle.

Hangumise ohtu nimetas ka professor Marju Lauristin oma 70. juubeli/raamatuesitluse üritusel. Elegantses vihjes viimase aja moeürituse Ühtse Eesti ponnistustele ütles, Lauristin, et Eesti ei vaja mitte ühtsust vaid dialoogi.

Eestis on eesmärgiks võita kriis, kuid samas hoiduda kriisist õppimisest. Inimarengu aruanne väljendab muret meie nn eurojärgse perioodi arengu võimaluste ja majanduskasvu võimaluste üle. Inimarengu seisukohalt tähendab pikaaegse kõrge tööpuudusega leppimine sotsiaalse potentsiaali võimalikku hävingut.

Juba möödunud aasta Presidendi kärajatel kõlas hoiatus, et meie ees on oht, et kriisi hind kujuneb inimohvrites liiga kalliks. Silmas ei peetud otseselt suremust, vaid riigi jaoks kadunud aktiivseid inimesi. 2009. aasta inimarengu aruanne nimetab neid inimohvreid selgemalt: inimvara kadu. Need inimesed kaotatakse läbi töötuse, halva tervise, kvalifikatsiooni mittevastavuse majandusarengu vajadustele, heitumise või väljarände. Need inimkaotused pole paratamatud. Seda inimvara kadu on võimalik vähendada läbi avaliku sektori ja ettevõtjate sihikindla pingutuse, aga tänasel päeval me paraku näeme valitsusepoolset leigust, millega nenditakse, et 80 000 – 100 000 ilma tööta inimest järgneva kahe ja poole aasta jooksul on paratamatus, midagi pole teha.

Pange tähele inimarengu aruandes väljaöeldut: rahvusvahelisel tasandil on selgelt valdavaks saanud skeptitsism sellise neoliberaalse majanduspoliitika suhtes. Eestis on vastamata küsimus, miks ülemaailmne finantskriis, mille tagajärjed Eestis maksis kinni Rootsi maksumaksja, ähvardab Eestis kujuneda suure alglangusega ja pikaks, võib-olla isegi seitse aastat kestvaks kohalikuks depressiooniks, samal ajal kui maailmamajandus on suutnud pöörduda kasvule pärast üsna tagasihoidlikke kannatusi?
Ma usun, et see ekspertide poolt koostatud aruanne annab ühiskondlikule debatile, mis paneb kahtluse alla vaid ühe tõe olemasolu, siiski hoogu juurde.