kolmapäev, 24. märts 2010

Saavutasime, et pensioniea tõstmist ei tehta kiirseadustamisega

Mõnikord on nii, et korrutad kui jutulind üht ja sama küsimust. Alguses ei reageeri keegi. Siis hakkavad esimesed mõtlema. Varsti murdub jää. Nii ka selle kiirkorras pensioniea kergitamisega. Miks seda on vaja kiirkorras, sellele vastust ei saanudki. Kuid eduks võib pidada ka seda, et lõpuks sellest loobuti.

Täna kell 14 olime sunnitud jätkama vaheaegade võtmisega, sest Riigikogu spiiker Ene Ergma andis iga oma vastusega märku, et on sel nädalal teist korda valmis kokku kutsuma täiendava istungi. Ei lugenud see, et kodukord näeb etteteatamisajaks kolm päeva. Nii kiire oli veel täna pärastlõunal ikka märtsikuus pensioniiga kergitada.

Mõned tunnid hiljem jää siiski murdus. Vaid sel põhjusel lõpetas opositsioon muudatusettepanekute hääletamise eel vaheaegade võtmise, et Reformierakonna ja Isamaa ja Res Publica fraktsioon andsid lubaduse täiendavat istungit mitte kokku kutsuda ja seega kiirustamisest loobuda.

Kui täna varahommikul Postimees mu käest küsis, kas tasus ööistungit pidada, siis kinnitasin, et asi oli seda väärt -- pensioniiga tõstvat seadust ei saa sel nädalal vastu võtta ning nüüd on käes aeg avalikeks debattideks.

Seaduse kohaselt oli see huba hommikul selge, kuid igasugused seadusega trikitamised on koalitsioonile nii omaseks saanud, et hinges oli siiski kahtlus. Ka Ene Ergma vastused, et meie võime kõike, sest meil on koos Tarmo Männiga 51 häält, panid muretsema.

Täna õhtuse seisuga siiski olen optimistlik. Seni kuni Eesti parlamendis õnnestub teerulli peatada, on veel lootust.

Üks palve veel! Nüüd on järg Riigikogu väliste jõudude käes. Siin on nimekiri inimestest, kes peavad oma hääle ja peale seda ei saa enam ükski alla 56 aastane Eesti inimene vanaduspensionile 63-aastaselt.

Saatke neile e-mail ja öelge, mis te sellest arvate. Inimeste arvamus loeb isegi koalitsioonisaadikutele:

Ene.Ergma@riigikogu.ee
Kaia.Iva@riigikogu.ee
Mari-Ann.Kelam@riigikogu.ee
Elle.Kull@riigikogu.ee
Tarmo.Kõuts@riigikogu.ee
Marko.Mihkelson@riigikogu.ee
Erki.Nool@riigikogu.ee
Mart.Nutt@riigikogu.ee
Liisa-Ly.Pakosta@riigikogu.ee
Urmas.Reinsalu@riigikogu.ee
Sven.Sester@riigikogu.ee
Margus.Tsahkna@riigikogu.ee
Peeter.Tulviste@riigikogu.ee
Ken-Marti.Vaher@riigikogu.ee
Lauri.Vahtre@riigikogu.ee
Trivimi.Velliste@riigikogu.ee
Robert.Antropov@riigikogu.ee
Hannes.Astok@riigikogu.ee
Ivi.Eenmaa@riigikogu.ee
Igor.Gräzin@riigikogu.ee
Tõnu.Juul@riigikogu.ee
Helmer.Jogi@riigikogu.ee
Raivo.Jarvi@riigikogu.ee
Katrin.Karisma-Krumm@riigikogu.ee
Ene.Kaups@riigikogu.ee
Urmas.Klaas@riigikogu.ee
Tonis.Koiv@riigikogu.ee
Margus.Lepik@riigikogu.ee
Vaino.Linde@riigikogu.ee
Lauri.Luik@riigikogu.ee
Maret.Maripuu@riigikogu.ee
Silver.Meikar@riigikogu.ee
Tatjana.Muravjova@riigikogu.ee
LeinoMagi@riigikogu.ee
Kalle.Palling@riigikogu.ee
Keit.Pentus@riigikogu.ee
Jaanus.Rahumagi@riigikogu.ee
Mati.Raidma@riigikogu.ee
Paul-Eerik.Rummo@riigikogu.ee
Taavi.Roivas@riigikogu.ee
Jaak.Salumets@riigikogu.ee
Erik.Salumae@riigikogu.ee
Imre.Sooaar@riigikogu.ee
Harri.ounapuu@riigikogu.ee
tarmo.mand@riigikogu.ee

mis aga põhiline, rohelised, kes hääletasid õppetoetuste vähendamise poolt on nüüd ka pensioniea suhtes varuhäälteks. Saatke ka neile üks südamlik kiri rohelisedfr@riigikogu.ee

Pensioniea tõstmise ööistung pildis




Nagu juba jutuks oli,koalitsioonierakondade read olid läbirääkimiste ajal päris tühjad. Kui aga öösel oli vaja istungit igal juhul jätkata, tuldi välja. Kaasa toodi ka rohelised, et ikka igal hetkel 51 häält jaguks. Nii istubki tekki mähkunud roheliste fraktsiooni esimees Valdur Lahtvee koos võimuliitlaste ja tarmo Männiga ja toetab oma häälega peansioniea tõstmist.

Pensioniea tõstmise ööistung 0.51

Esimene 10 minutiline vaheaeg sai võetud Eiki Nestori poolt. Ega vaheaegu niisama võeta. Eesmärk on selle valulise tegevuse läbi saada ühiskonna suurem kaasaelamine valdavat enamust tööinimesi puudutavale otsusele.

Muidu on taas nii, et mõne aja pärast tabab õndsas teadmatuses olevaid inimesi õudne üllatus.

Mind üllatas täna ebameeldivalt taas roheliste käitumine. Nii nagu nad suvel andsid oma teotushääled tudengite õppetoetuste vähendamiseks, nii on nad nüüd lisatuge andmas pensioniea kasvule. Muud moodi ma Marek Strandbergi sõnavõttu sisustada ei oska. Sellest toodeti ka pressiteade, mille üks 7-rea pikkune lause annab teada, et roheliste nõudmine on "võimalik rahvahääletuse korraldamine tervishoiukorralduse muutuste ja pensionireformi osas hiljemalt 2011. aasta alguseks".

Sellele reageeris kohe muidu päris arukas Anu Toots. EPLis teatab Toots "Tahaksin viidata ilmselgele populismile, millega Keskerakond vähemalt meedias esineb. Teha ettepanek, et pensioniea tõstmise küsimus tuleb panna rahvahääletusele…ükski kogenud poliitik ei tee tõsimeeli sellist ettepanekut. Selge on see, et rahvas hääletab niisugusel referendumil vastu." Nii et nüüd saab Keskerakonda, kes soovib sisukat debatti rünnata ka sellega, kui debatis kaasalöövad rohelised veidi veidraid ettepanekuid teevad.

teisipäev, 23. märts 2010

Pensionitõusu ööistung - Soome näide

Riigikogu saalis on valitsusliidu pingiread täitsa tühjad. Millest on kahju, sest nii mõnigi peetud kõne on väärt mitte ainult kuulamist, vaid ka mõtlemist. Näiteks kirjeldas Eesmaa Enn ära Soome case. Ka seal püüti aasta tagasi pensioniiga 65-aastale tõsta.

Sellise plaani vastu astus mitte ainult opositsioon, vaid koguti ka üle 100 000 allkirja ning ametiühingud ähvardasid üldstreigiga. Valitsus käitus Põhjamaale kohaselt, võttis aja maha, otsustas oma plaane veel kord kaaluda ning olukorda sisuliselt analüüsida koos asjakohaste uurimisasutustega.

Kogu Ennu kõne on leitav siit

Muide, soomlaste eluiga on võrreldes eestlastega pikem. Nad on aga mures tervisenäitajate pärast. Eesti valitsus aga ei muretse, kuigi tervisenäitajate poolest on Eesti taas tagantpoolt esimesele kohale pretendeeriv. Masendavat seisu illustreerib näiteks EHEMU uuring.

Pensioniea tõstmise ööistung. 21.38

Küsimused ettekandjale said küsitud. Võimuliitlasi huvitas eelkõige, kuidas saaks opositsiooni muudatusettepanekuid omavahel liita. Meid opositsioonist aga omakorda, miks komisjoni enamus sellise kiirustamisega nõustus.

Nüüd on kätte jõudnud kõnede aeg, kus pikemalt põhjendada, miks me sellisel kujul pensioniseaduse muutmise vastu oleme.

Lisan allpool enda põhjenduse:

Valitsuse plaan tõsta pensioniiga 65 aastani ei arvesta sellega, milline on Eesti inimeste tegelik töövõime ja tervislik seis.

Keskerakond soovib, et inimeste tervist ja toimetulekut otseselt mõjutavaid otsuseid ei võetaks vastu kiirkorras kahe riigikogu istungipäeva jooksul, vaid neile eelneks piisav analüüs ning laiapõhjaline arutelu.

Arutelu on vajalik, sest ka meie nõustume sellega, et küsimus, kuidas maksta pensione, kerkib nii Eestis kui Euroopas päevakorda üha teravamalt. Töötegijate ja pensionäride suhtarv tõesti aina halveneb. Kuid väita, nagu oleks pensioniea tõstmise ainus alternatiiv võõrtööjõu massiline sissevool, tähendab selget tõe mahavaikimist.

Mainitud raskustega silmitsi seisval riigil on mitu valikut ja neist esimene peaks olema toimiv tööpoliitika ning senisest suurema tööviljakus. Pensionide maksmine olukorras, kus tööta on üle 100 000 inimese, on sootuks midagi muud, kui tööta oleks näiteks 30 000 inimest. Toimiva tööpoliitika korral suudaks riik suurendada maksumaksjate hulka, kes pensionideks vajalikku raha teeniks. Just sellega tulekski praegu tegelda, sest Eesti tööpuudus on praegu kahjuks Euroopa kehvemate näidete hulgas.

Kuid otse vastupidiselt lähetab Eesti riik sisuliselt ise oma töökäsi välismaale, sest võõrsile tööleminekut soovitavad soojalt nii Isamaa ja Res Publica Liidu kui Reformierakonna ministrid (Juhan Parts, Hanno Pevkur), samuti töötukassa. Tartu ülikooli demograafide andmetel on meil juba 130 000 võõrsile läinud inimest. Pole vaja seletada, kuidas mõjutab see Eesti riigi pensionimaksmise võimet, kui nad jäävadki välismaale.

Teiseks, Eesti tööviljakus pole lääne tasemel, sest kõrgema hinnaga kaupa ja teenuseid toodavad meie ettevõtted vähe. Sedagi arengusuunda saavad riik ja omavalitsused senisest ulatuslikumate ettevõtlustoetuste ja muude sammudega toetada. Reaalsus on aga see, et Eesti tööpoliitika on Euroopas üks halvemini rahastatuid ja kui me midagi ei investeeri, ei saa ju midagi tagasi tulla. Samuti peab valitsus teistsuguse, kõrgema tööviljakusega majanduse loomist üldjuhul üksnes ettevõtjate asjaks. Kuid arenenud tööstusriikides pole see nii, riik sekkub viljaka majanduse arendamisse väga jõuliselt, seda Soomest Singapurini.

Võib-olla jõuab Eesti kunagi loomulikumal teel pensioniea tõstmiseni, kuid seda ei saa teha vajalike eeldusteta: tarvis on praegusest märksa tervemaid inimesi ja oluliselt kõrgemat keskmist eluiga. Neid meil veel pole ega teki üleöö.

ÜRO inimarengu aruanne hoiatab, et kõigist Euroopa Liidu riikidest on just Eestis inimestel kõige suurem tõenäosus surra enne 60. eluaastat. Euroopa Liit kogub oma liikmesriikide kohta eri statistikat, üks kujundlikumaid on 27 riigi elanike võrdlus selles suhtes, kui kaua inimesed elavad krooniliste tervisemuredeta. Vastavalt sellele uuringule on Eesti meeste tervelt elatud aastad ELi kõige lühemad – kõigest 49 aastat. Praegustel 50aastastel pole kuigi palju põhjust arvata, et nende tervis on keskmiselt oluliselt parem kuid ometi puudutab pensioniea tõstmise plaan just neid.

Pensioniea edasilükkamine kahe aasta võrra tähendab, et 24 kuu jooksul hoitakse inimese pealt riigieelarvele kokku ligi 100 000 krooni. Seda on niisama palju, kui kolme kuu jooksul makstakse riigikassast emapalka kõige rikkamatele.

Kui inimestelt võetakse kahe aasta pension ära, ei saa kuidagi väita, et nende heaolu pärast 63. eluaastat suureneb. Vastupidi, tegemist on järjekordse kärpega, mille eesmärgiks seaduse seletuskirjas on, et ”eelarvele tähendaks pensioniea tõstmine tasakaalu paranemist maksimaalselt u 0,6 protsenti SKPst”.

Jah, kauem töötamine on kindlasti soovitatav, sest need inimesed, kes pensioniealisena töötavad, aitavad ise makse makstes riigil oma pensioni väljamakseid sooritada. Ja seda, et pensionid pole ju kuigi suured, teab igaüks. Kuid kauem töötamine, arvestades inimeste tegelikku seisundit, ei saa olla sundus, vaid vabatahtlik valik.

Pensioniea mehaaniline tõstmine on ainult üks riskantne valik paljudest, osutasid novembris ETV “Foorumi” saates (11.11.2009) käinud sõltumatud majandus- ja sotsiaalsüsteemi eksperdidki. Tänu Riigikogus aset leidvale debatile on pensioniea tõstmine taas ka avalikkuses päevakorda tõusnud ning täna Vikerraadios hoiatas uuringukeskuse Praxis analüütik Andres Võrk, et pensioniea tõusu plaaniga kiirustatakse ilma, et selleks oleks ühiskonnas piisav konsensus. Konsensuseta aga nii laiaualtuslikke ja nii paljudele inimestele lisakoormat panevat seadust vastu võtta ei tohiks.

Andrus Ansipi valitsuse rutakad ja vajalike eeldusteta sammud pensioniea tõstmisel viitavad ainult sellele, et valitsusel pole korralikku plaani, kuidas Eesti tööjõud majanduse teenistusse rakendada ja tagada nii senisest parem pensionäride ja maksumaksjate suhe. Kuid just olemasoleva noore tööjõu rakendamisest (mitte vanemate inimeste lõputust töötama sundimisest) tuleks otsida lahendust.

Keskerakond on pensioniea kiirkorras tõstmise vastu, sest sellega tuuakse inimesed ohvriks eelarve tasukaalu nimel. Kui valitsus tegeleks pensioniea tõstmise läbisurumise asemel töökohtade loomisega, siis tähendaks see pensionikassa, haigekassa ja ka riigieelarve paremat toimetulekut.

Selle asemel, et ära võtta eakatelt pension, tuleks anda tööealistele tööd. Siin on valitsusel palju teha!

Pensioniea tõstmise ööistung

Plaanin järgmisel ööpäeval anda jooksvalt aru, mis toimub Riigikogus.


Riigikogu istub praegu koos IRLi, Reformierakonna ning roheliste initsieeritud täiendaval istungil. Eesmärgiks on veel sel nädalal seadustada see, et kõik Eesti inimesed, kes on nooremad kui 56 aastased ei saa seitsme aasta pärast enam 63-aastaselt pensionile.

Riigikogu kodukord ütleb, et täiendava istungi kutsub kokku Riigikogu esimees. Kokkukutsumisest teatab Riigikogu esimees Riigikogu liikmetele massiteabevahendite kaudu vähemalt kolm päeva enne täiendava istungi toimumist. Kaalukate põhjuste olemasolu korral võib etteteatamise aeg olla lühem.

Selle istungi puhul teatas Ene Ergma plaanist napp päev enne. Häbiväärne on see, et ühtegi kaalukat põhjust peale selle, et koalitsioon tahab seaduse veel sel nädalal vastu võtta, ta tuua ei osanud.

Praegu käib päevakorra kohaselt küsimuste esitamine sotsiaalkomisjoni esindajale. Küsisin just, et miks ka komisjonis kiirustati. Miks ei püütudki saada ekspertarvamusi? Näiteks digiretsepti seadustamise eel käis kolm korda enam eksperte, kellest paljud ka hoiatasid, et seadus ei hakka tööle. Ekspertidel oli õigus. Pensioniea tõstmise eksperdid juba eos välistati.

Täna Vikerraadios ütles ka Praxise analüütik Andres Võrk, et pensioniea tõstmisega kiirustamine on lubamatu ning vajalikku konsensust pole. Ehk jõuab see arusaamine tänase öö jooksul ka isamaalaste, reformistide, roheliste ning Tarmo Männini.

Fotol on ööistungi autorite kollektiivi kuuluvad Pentus ja Rosimannus.

laupäev, 20. märts 2010

Bye bye talv!

Neil minutitel saab talvest kevad. Ammu oodatud kevad! Siiski väärib lõppenud talv väikest järelohet. Ma ei mäletagi teist nii pikka, nii lumist ning nii postkaardilikku talve, kui tänavune. Ilus talv oli.
Kunagi kuulsin üht vanarahva tarkust, et Eestis on aasta keskmine temperatuur alati sama. Seega külma talve kompenseerib soe suvi. Ootan rõõmuga:)

reede, 19. märts 2010

Seaduseväänaja


Lugesin Kristeli Itaalia blogist täpsemalt Berlusconi seadustega susserdamisest ja reeglite omatahtsi väänamisest. Muuhulgas nentis Kristel Kaaber Itaalia omapära kommenteerides, et kui toimepandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”. Valitsus nimetas selle eufemistlikult “tõlgendavaks dekreediks”, sest seaduse muutmine valimisperioodil on põhiseadusevastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas.
Ja siis loen Eesti elu, kus Urmas Reinsalu ähvardab samasuguste väänamistega Eesti Vabariigi riigikogus: Reinsalu ütles BNS-ile, et kui opositsioon otsustab pensioniea tõstmise vastu venitamistaktikat kasutada ja hakata võtma muudatusettepanekute hääletamise eel vaheaegu, saavad fraktsioonid nõuda juba samal päeval täiendava istungi kokkukutsumist.

Riigikogu kodukorra paragrahv 49 ütleb selgelt, et täiendava istungi kutsub kokku Riigikogu esimees. Kokkukutsumisest teatab Riigikogu esimees Riigikogu liikmetele massiteabevahendite kaudu vähemalt kolm päeva enne täiendava istungi toimumist. Kaalukate põhjuste olemasolu korral võib etteteatamise aeg olla lühem.

Niisiis, mis saaksid olla need kaalukad põhjused? Esiteks avalikkuse huvi. Kuid kas see on avalikkuse huvides, et üks seadus kiirkorras ja ilma adekvaatse analüüsita vastu võetakse?
Huvitav on see, et pensioniea tõus hakkab kehtima inimestele, kes on täna 56-aastased või nooremad. Seda, et nad enam 63-aastaselt pensionile ei saa, avastab ilmselt enamus siiski alles 7-aasta pärast, mil seadus kehtima hakkab. See võib olla valitsuskoalitsiooni üheks eesmärgiks. Võtta seadus nii kiirelt vastu, et avalikkus ei märkagi.


Teine ringlev versioon on aga selle kohta, et järjekordset „maailmameistrile” kohast kärbet oma inimeste arvelt (mida see muud on, kui inimesed saavad oma elust kaks aastat vähem pensioni) nõuavad eurokriteeriumid ning selles küsimuses soodsa hinnangu saamiseks peab seadus pensioniea jõustumiseks olema vastu võetud veel märtsikuus. Seetõttu ongi Reinsalu oma riukaliku aju tööle pannud, kuidas kärpida opositsiooni õigust Eestile sobimatu ja ebaõiglase seaduse vastuvõtmise takistamiseks ning kuidas Tarmo Männi abil värskelt 51-hääleliseks kasvanud teerull taas veerema saada.

kolmapäev, 17. märts 2010

Demokraatia õppetunnid Itaalias

Kas te teate, mis toimub Itaalias? Pean tunnistama, et kuigi eesti keeles ilmub paar väga põhjalikku Itaalia elu teemasid lahkavat blogi, olin ma siiski vaid lehelugude tasemel informeeritud. Ja sellele vaatamata liikusin Roomas ringi tumelillade sõrmikutega, nagu oleksin üks neist sajast tuhandest, kes just Berlusconi vastaseks meeleavalduseks Rooma sel laupäeval kogunesid.

Itaaliat on märtsi lõpus ees ootamas kohalikud valimised kolmeteistkümnes regioonis. Täna on neist üheteistkümnes võimul Berlusconi vastane vasak-tsentristlik koalitsioon. Berlusconi vastasuse värviks on kuulutatud tumelilla ja tumelillat riietust ning erinevate Berlusconi vastaste parteide lippe ja loosungeid kandvad inimesed osalesidki 13. märtsil Rooma meeleavaldusel.

Itaallaste endi käest kuuldes, milliseid vahendeid on kasutusele võetud, et seadusi muutes saavutada meelepäraseid valimistulemusi, jätab meie riigikogu Reinsalu-Rosimannuse katsetustest veel päris lapsemängu mulje. Üks groteskne näide on praegu käimasolevast kohalike valimiste kampaaniast. Nimelt ei suutnud Berlusconi partei Il Popolo della Liberta esindaja Rooma piirkonnas valimiskomisjonile õigeks tähtajaks nimekirja esitada. Berlusconi reageeris sellele seaduse muutmisega, mis andis tema nimekirjale siiski kandideerimisõiguse ning president Giorgio Napolitano kuulutas selle seaduse ka välja.

Nii me siit kaugelt Eestist vaatame ja muigame. Meie ju tänavatele ei lähe. Kuigi põhjusi on olnud küll. Itaallased aga tulevad tänavatele. Muigame ka Kreeka üle, et nad ei kärbi ju üldse nii palju kui meie olles „maailmameistrid”. Kreeklased aga tulevad tänavale. Aga seda, et tegelikult on Eesti juba teist aastat järjest maailma tagantpoolt viies oma majanduslanguse poolest ning sellega on õigustatud mitmeid põhjendamatuid seadusemuudatusi ning ebaõiglasi kärpeid, püüame unustada ja sulguda veel tihedamalt oma kapslisse.

Itaalia kohta aga 2 sisukat kirjutist:

http://newsblaze.com/story/20100308000748adea.nb/topstory.html

http://kristeldaroma.blogspot.com/2010/03/kellelgi-on-korini.html

laupäev, 6. märts 2010

Mõjukaima majandusmehe tagasitulek


Pole võimalik tasakaalustada eelarvet meetmetega, mis vähendavad rahvuslikku sissetulekut. Hoolitse töötuse eest ja eelarve hoolitseb enda eest ise.

John Maynard Keynes (1933)

Detsembris tõin ma Ameerikast koju hunniku majandusalaseid raamatuid, neist enamik tegelesid kas käimasoleva kriisi või siis varasemate kriisidega, sekka veel käsitlusi hetke mõjukaimast majandusteoreetikust, John Maynard Keynesist. Pühendasin majandusraamatuile ka ühe blogipostituse ja andsin lubaduse neid 2010. aastal läbi töötama hakata. Nüüd on aeg neid lubadusi servast lunastama hakata ja loetut ka blogikülastajatega jagada.

Keynes on igati respektaabel mees suure osa maailma valitsuste jaoks, kui Eesti oma välja arvata. Peter Clarke’i raamat „Keynes. The return, fall, and return of the 20th century´s most influential economist“(2009), on väärt lugemine. Clarke nendib, et Keynesi saavad halvakspanuga suhtuda ning teda vaid eelarvedefitsiidiga siduda ainult need, kes pole tema töid lugenud.

Ennekõike on tema panus majandusteaduse vabastamine „kõva raha“ ja eelarvetasakaalu hoidmise dogmast iga hinna eest – ka majanduse ellujäämise hinna eest. See, mille vastu Keynes seisis, oli valitsuse püüd eelarvet kärpida, ohverdades võime kriisist kiiremini väljuda. Suur tööpuudus ja sellele mitte lahenduste otsimine on riigipoolne ebaefektiivsus, kus oma ressursse lastakse seista ning kõik senised investeeringud seisavad tühjalt.

1929. aastal pakkus Keynes Suurbritannia valitsusele välja ettepanekud majanduskriisist väljumiseks. Selleni jõudmiseks pidi ta üle saama sellest, mida tema klassikaline majandusharidus oli talle õpetanud, et üldiselt on parim jätta asjad vaba turu ja turuosaliste endi lahendada. Ent kui jõutud oli olukorda, kus turg enam ei toiminud nagu majandusõpikuis kirjas, mida siis teha? Ortodoksid soovitasid lihtsalt oodata. Keynesi lahendus oli vastupidine – tegutseda. 1929. aastal tuligi ta välja soovituste paketiga peaministrile, mis kandis nime„Kas Lloyd George suudab seda teha?“. Kriisiga silmitsi seistes tegi ta ettepaneku võtta laenu, mis oleks moodustanud 2,5 % GDP-st ehk umbes 12-13% eelarvest ja luua selle abil pool miljonit töökohta.

Keynes pakkus kriisist väljatulekuks seitse lahendusteed.
Esimeseks, naela vabastamine kullastandardist ehk devalveerimine.
Teiseks, palkade vähendamine.
Kolmandaks, eksportivate ettevõtete toetamine.
Neljandaks, pankrotistuvate ettevõtete riigistamine.
Viiendaks, kaitsetollid.
Kuuendaks, hädaabitööd – see peab olema valitsuse panus, mis purustab langustsükli.
Seitsmendaks, rahvusvaheline kokkulepe eesmärgiga langetada laenuintresse.

Majandusmees pidi esiotsa taluma ignoreerimist. Lloyd George valitsus ei läinud nii ulatusliku avalike tööde skeemiga esialgu kaasa ning hiljem on mitmed majandusteadlaste põlvkonnad debateerinud, kas kiire reageerimine Briti valitsuse poolt oleks võinud kriisi lõpetada või vähemalt Euroopa jaoks pehmendada.

Suurbritannias, Keynesi kodumaal oli 1929. aastaks tööpuudus 1,14 miljonit ehk 10%. See tõusis 1930. aastaks 16%, 1931 21% ning jaanuariks 1933 23%. Britid tulid kriisist välja küll suhteliselt varakult, kuid seda teistest riikidest varasema devalveerimise tõttu. Devalveerimine oli selles olukorras ka üks Keynesi soovitustest.

Richard Kahn arendas Keynesi avalike tööde teooriat edasi mõttega, et iga uus tööline tagab oma sissetulekute kasutuselevõtuga lisatöökohtade loomise. Tänapäeval kõlab see loogilise mõtlemisena, ent Kahni arvutus võttis kolmekümnendatel kriitikutelt riigipoolsete töökohtade vastase retoorika. Arvutus iseenesest oli lihtne: kui inimene hakkab töötutoetuse asemel palka saama ja seeläbi kasvab tema tarbimisvõime, siis elavneb ka turg. Kahn väitis, et kui tööline kulutab sissetulekust poole, siis sellest jõuab järgmiste palkadena tarbimisse omakorda pool (ehk veerand avalikele töödele kulutatust), millest omakorda järgmises astmes pool (kaheksandik algsest riigi toest). Lõpuks on tööde mõju majandusele kahekordne võrreldes esialgu riigi poolt lisatud summadega.

Seega on Keynesi vastus küsimusele, kuidas tasuda riigipoolsete majanduse elavdamise pakettide eest - need maksavad enda eest ise, tuues kaasa elavnenud ja maksevõimelise majanduse. Siit ka arusaamine, et majanduskriisi olukorras peab vajadusel ka laenama. Õigesti kasutatud laen ei ole mitte tulevaste põlvkondade arvelt elamine, vaid neile kõrgema stardiplatvormi loomine, järeldub raamatust. Jõhkrate kärbete ja eelarvetasakaalu püüdmise teed läksid lääne valitsused 1930. aastate kriisis, kuid mitte enam praegu.

Kolmekümnendate õppetunnid on pannud kogu läänemaailma käituma käimasolevas kriisis teisiti kui Eesti. Kindlasti ei rakendata tema retsepte üks-üheselt- pole ju ka olukorrad identsed ja tollased ning praegused riigid omavad erinevaid vahendeid majanduselu elavdamisel. Kuid Keynesi mõju eitavad vähesed. Selle tulemusel on tööpuudus neis märksa madalam, majanduskasv paljudes riikides taastunud – meenutagem kasvõi USA enam kui 5-protsendilist kasvu 2009. aasta viimases kvartalis aastases võrdluses. Tööpuudusega võideldakse seal sedapuhku mitte avalike töödega, kuid siiski üsna sarnase vahendi abil – riigitellimustega. Seega on ikkagi riik see, mis täidab tekkinud tühiku. Clarke rõhutab, et Keynes polnud mingil juhul sotsialist – tema õpetus polnud kapitalismi põhjav, vaid seda eluvõimeliseks kohandav.

Meie peaminister kiitleb, et Eestil on väike välisvõlg. See aga sarnaneb 20- aastase kiitlemisega, et ma ei läinud ülikooli ja seetõttu olen õppelaenuvaba. Oled jah, aga samas ka määratud kogu eluks tegema madalapalgalist ja vähest haridust nõudvat tööd.

Nii palju siis sedapuhku, kuid teiste raamatute kajastamise osas vajavad mu lubadused veel lunastamist.