neljapäev, 18. veebruar 2010

Kas Eestis on inimesi üle?


Selline küsimus tekkis mul vaadates reformierakondlaste reaktsioone tööd otsivatele inimestele. Täna arutab Riigikogu tööpuuduse sotsiaalset mõju.
Kui me tänase arutelu siin lõpetame, on Eestis lisandunud 250 uut töötut. Sellest ajast alates, kui me kaks päeva tagasi arutasime tööpuudust riiklikult tähtsa küsimusena, on Eesti saanud juurde 1000 uut töötut. Seda kõike võime me eeldada lisanduvate uute töötute tavapärase kasvu põhjal, sest nädalas registreerib ennast töötuks keskmiselt 2500 inimest. Veel aasta tagasi oli Eestis kõige ettevaatlikumatel hinnangutel töötuid poole vähem, kui seda täna on. Täna on meie töötuse näitajad ligi kaks korda kõrgemad kui Rumeenias ja pea kolmandik kõrgemad kui Bulgaarias või Tšehhis.

See on valus teadmine seisus, kus oleme end pidanud ikka paindlikumaks ja taibukamaks, kui Euroopa Liidu uued liikmesriigid keskmiselt. Võib-olla tõesti oleme me milleski Euroopa meistrid, nagu kaks päeva tagasi üks reformierakondlane Riigikogu saalis arvas. Kui probleemi eitamine valitsuspartei poolt on sport, siis selles võidaksime me kindlasti. Kuid nii, nagu sõltlane ei vabane oma hädadest, kui ta neid ei tunnista, venib ka Eesti toimetulek töötusega seda pikemaks, mida kauem kestab eitus. See ei ole üleskutse musta statistika aja pikendamiseks, need arvud illustreerivad vaid seda, kui pikki samme olukord täna Eesti poliitikas nõuab.

Inimene, kes püüab ära joosta rongi eest, mis liigub 100 km tunnis, väärib kaastunnet. Valitsus, kes püüab peatada paarisaja palgatoetuse ja mõnekümne ettevõtlustoetuse koha loomisega tööpuudust, mis kihutab 2500 inimest nädalas, väärib vahetust. Olukord nõuab meilt haaret ja tempot, sest sellest sõltub, kui suurel määral muutuvad töökohtade kaotused inimkaotusteks, olgu need siis inimeste väljarändamise, vaesuslõksu sattumise või pikaaegse heitumise läbi.


Kommentaare ei ole: