Kuningas Richard Kolmas

Teater Vanemuine valmistas mulle ühe viimase aja suurema teatrielamuse etendusega „Kuningas Richard Kolmas“. Shakespeare tükk Yorki suguvõsa viimasest kuningast on teada tuntud klassika, kuid Sadamateatri blackboxis oli lugu väga ehe.

Kakskümmend näitlejat väikeses ruumis on tõeline rahvahulk. Seda nii lahingustseenis kui kroonimisel. Kuid veel mõjusamad olid monoloogid. Jüri Lumiste Richardina haaras kaasa ning tekst jäi kõlama. Kui kogu Shakespeare teksti oli värskelt tõlkinud Anu Lamp, siis Richardi osa tõlkis Lumiste veel omakorda. Nagu ta seda vaatajatele ka enne vaheajale minekut selgitas - et see mõjuks räigemalt.

Samas tuli omakorda Lumiste rollist välja, et nii väändunud, pahatahtlikku, salalikku ning deformeerunud kujuga inimest vaevalt tavaelus leidub. Richard III puhul on tegemist klassikalise juhtumiga, kus võitjad kirjutavad ajaloo ümber. Kui Shakespeare oma tüki 1600nda aasta paiku kirjutas, valitses Inglismaad kuninganna Elisabeth I. Richard III oli viimane Plantagenet ning peale tema kaotust Bosworthi lahingus sai kuningaks Elisabethi vanaisa Henry VII. Tudori soost valitsejannana soosis Elisabeth loomulikult troonipärimisõiguse ülemineku õigustamist ning heroiseerimist oma dünastiale ning seda ka näitekirjanik lahkelt pakkus.

Nii et kuigi keskaja viimase kuninga ning oma isa üheteistkümnenda lapse teekonda troonile saatsid rohked intriigid ning nii mõnedki mõrvad, on näidendis siiski nii mõnigi seik (näiteks abikaasa Anne surm) tehtud süngemaks, kui ajalooallikad tõendavad. Selles suhtes on lavastaja Barrie Rutter Vanemuises ka võitja osatäitjaks leidnud tõelise valguse printsi Tanel Jonase isikus.

„Kuningas Richard Kolmanda“ puhul paneb mind imestama teatrikriitikute lakkamatu ind tuua viieteistkümnendast sajandi at ajaloolise intriigi vägivaldsed paralleelid tänapäeva. Ekspressi teatrikriitik sõnastas lausa, et tellitud mõrvad on asendunud avaliku arvamusega manipuleerimise ning info lekitamise ja ettesöötmisega. Eks ta ole, nii mõnigi kord on sulge peetud vahedamaks terariistaks kui pussnuga.

Kuid Vanemuise tükis olid mõrvad ja hukkamised elegantselt lahendatud. Kuidas, seda on võimalik ise vaatama minna. Kahjuks (tegelikult küll õigustatult) on tükk nii populaarne, et lähima kuu jooksul mitte väljamüüdud etendusi ei olegi.

Mida ma siis sünnipäevakingiks sain

Mulle kallid inimesed aitasid mul uude eluaastasse astuda rõõmsal meelel ning andsid algavaks aastaks ka toreda tõuke kaasa. Olgu selleks heade teatrite pääsmed või väärt kirjavara. Aga ka tarkuseallikad, mis aitavad seni elus omandatud värskendada.

Erilise tähelepanuga sirvisin läbi kingiks saadud söögiseente välimääraja. Olen ikka olnud kukeseene-riisika-pilviku-puravikuusku. Nüüd aga võta näpust!, sooriisikas kuulutatud lausa mürgiseks.

Täpsemal uurimisel sattusin intervjuule Kuulo Kalamehega, endise Tartu Ülikooli mükoloogia õppetooli juhatajaga, kus ta pajatab, et kui räägib maal inimestele, et sooriisikat ei tohi ka kupatatult süüa, siis öeldakse, et mis jutt see on, oleme seda ju elu aeg söönud ja midagi pole juhtunud. Ma pole päris kindel, et ka minu korvi pole neid seeni sattunud. Ikkagi vanarahvatarkus ju, et kui riisikas mahla välja annab, siis on söödav. Edaspidi enam ei korja, sest tark raamat kohe paneb kahtlema kumb see minu korvi tee on leidnud kas Lactarius helvus või Lactarius mammosus.

Sain kingituseks ka maailma riikide lauamängu. See mäng oleks mulle meeldinud ka veerand sajandit tagasi, sest viieaastasena teadsin peast kõigi Euroopa riikide pealinnu ja riigipäid. Sellest teadmisest on ümber lükkamata veel vaid pealinnad ning riigipeadest monarhid. Täna, aastakümneid hiljem, on aga Aafrika pealinnade ning Kariibi mere riikidega mängulisust veel küll.

Üks kingitus on mind veel lummanud. See on Evelin Pange CD ja sellelt lugu „Mind veel ei ole“.
Lihtsalt lummutav:

Mind veel ei ole

Aarne Oit/Heldur Karmo

Igalt poolt mind otsi sa,
läbi käi kasvõi kogu maa,
üle mäe, mis püsti meie ees on teel,
üle jõe, mis meie vahel voolab veel.

Igalt poolt mind kutsu sa,
lõpuks siis tõesti tulen ma.
Läbi öö ja valge udu mind sa näed
läbi tuulte tõstan sinu poole käed.

Mind veel ei ole,
kuid sa leiad mind
Leiad ka siis,
kui peaks viima ka
aastaid see...
Mind veel ei ole,
kuid sa leiad mind.
Sina jääd õnnest ilma,
kui ei jää seisma poolel teel.

Igalt poolt mind küsi sa,
sinu jaoks ammu elan ma.
Tahan olla laul, mis sind mu juurde toob...
Tahan olla läte, millest rõõmu jood....

Kuulasin seda laulu kordi ja kordi ning tõepoolest, vastupidiselt Marju Kuudi originaalile laulab Evelin "sina jääd õnnest ilma,kui ei jää seisma poolel teel". See poolel teel seisatumine on tänases rallis ka kuidagi arusaadav, ilma et tähendaks käegalöömist.

Iluuisutamine Tallinnas

Iluuisutamine on üks kaunimaid spordialasid. Juba lapsena meeldis mulle talvealadest just uisutamine kõige enam, isegi must-valge teleka vahendusel. Eile alanud Euroopa Meistrivõistlused iluuisutamises annavad võrratu võimaluse seda kaunist spordiala oma silmaga näha.

Edgar Savisaar korralduskomitee esimehena on oma blogis korralduspoolest pikalt kirjutanud, mina lihtsalt vaimustunud pealtvaatajana soovitan sel nädalal kõigil kasutada erakordset võimalust!

Maksuvabastus tööandjale. Keskerakond poolt, Reformierakond vastu.

Täna arutati Riigikogu rahanduskomisjonis Keskerakonna ettepanekut töökohtade loomise kergendamiseks. meie ettepanek on, et motiveerimaks ettevõtjaid ja kohalikke omavalitsusi looma raskel ajal uusi töökohti, annaks riik neile aastaks sotsiaalmaksuvabastuse (tingimusel, et palgatakse seni töötu olnud inimene ning vabastus on kuni kahe miinimumpalga ulatuses). Selleks, et töötajal oleks ravikindlustus ning töö eest arvestataks ka pensioniaasta, tasub sotsiaalmaksu riik. Nii võidab inimene, võidavad nii Haigekassa kui Pensionikassa, mis kõige olulisem – võidab ka riik.

Võit on väga lihtne. Kui täna on inimene töötuna registreeritud, siis riik tasub tema eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa 13 % miinimumpalga osas.
See on aastas 6 787 krooni (12 x 565,6).

Lisaks saab töötu kas töötuskindlustushüvitist või pikaajalise töötuse korral vähemalt toimetulekutoetust 1000 krooni kuus ehk 12 000 aastas.

Seega inimene, kellel pole tööd ja kes sõltub toetustest vajab riigi poolset rahastust minimaalselt 18 787 krooni aastas.

Keskerakonna ettepanekul tasub töötaja eest sotsiaalmaksu 33% (nii tervise- kui pensioniosa) riik.

Kui inimene teenib miinumumpalka, siis maksaks see riigile aastas 17 226 krooni (12x1435,5 kr).

Ehk selge võit nii inimesele, Haigekassale ja Pensionikassale kui ka riigile. Rääkimata tööandja olukorra leevendamisest, kus pole mõtet enam ümbrikupalgaga riskida. Inimene tasub omalt poolt ka tulumaksu.

Kahjuks ei saanud eelnõu toetust. Vastu olid valitsusparteide esindajad, kes ütlesid, et töötuse vähendamisele lahenduste leidmine pole mureks. Neil on juba palgatoetust, mida Töötukassa andmetel sai möödunud aastal 189 inimest.

Lubades seda suurendada, ei räägita ikka enamast kui 5000 töökohast. Seda on aga vähem, kui jaanuari esimese kahe nädalaga on end registreerinud uusi töötuid.

Kahjuks jätsid oma hääle andmata ka roheline ja rahvaliitlane. Siiski on neil võimalik oma toetus töökohtadele anda 26. jaanuaril, mil seadusemuudatus sotsiaalmaksu leevendamiseks jõuab Riigikogu täiskogu saali hääletamisele.

Kas reformisti ülbus on kaitsereaktsioon?

Eestis on ametlike andmete põhjal 102 tuhat inimest, kes sooviks töötada kuid tööd ei ole. Küsisin täna peaministrilt, et mis on tema nõuanne neile, et lootus ei kaoks. Ansip vastas, et tema soovitus nendele inimestele on eelkõige hinnata ära oma tugevused, oma nõrkused, töötada tugevuste arendamise ja nõrkuste minimeerimise kallal. Hinnata ära ka see, kas majandusstruktuuri muutused jätavad üleüldse alles võimaluse nende töökohtade taastekkeks või on see täiesti lootusetu, et need töökohad uuesti tekiks ja vastavalt sellele, kui see tõepoolest on lootusetu, tuleks omandada uus elukutse.

Poolteist tundi hiljem avaldas Postimees uudise, et töötute koolitusvõimalused vähenevad järsult, sest Töötute koolitamisele on tänavu ette nähtud ligi kaks korda vähem raha kui eelmisel aastal, samas lisandub igal nädalal üle kahe tuhande uue töötu. Nii et peaministri uusaastasoov ümberõppeks oli pea sama tühi kui aasta tagasi ta koalitsioonipartneri Mart Laari lubadus luua 50 000 uut töökohta.

Kui Mart Laar koalitsioonierakonna esimehena annab lubaduse, siis on see omakorda kohustuse võtmine valitsusele. Kuid valitsus ei teinud möödunud aastal tööpuuduse vähendamiseks midagi ning nii tekkis 50 000 uue töökoha asemel hoopis 50 000 uut töötut.

Ansipil ülbust jätkus, ta ainus vastus oli, et olge õnnelikud, et töötuid pole 204 tuhat ning selle õnne üle tuleb tänulik olla vaid tema targale valitsemisele.

Ülbus töö kaotanute suunas on valitsuses juba valdav, sest ka Juhan Partsi väljaütlemised, et kui siin ei meeldi, siis ära oota oma riigilt midagi, emigreeru! on sellest kantud.

Keskerakonna poolt algatatud seadusmuudatus, mis võimaldaks töötuna registreeritud inimesele töökoha luues esimese 12 kuu jooksul sotsiaalmaksuvabastust, on seni silmapaistvaim algatus töökohtade loomiseks. Sest palgatoetusest, mida makstakse Euroopa rahadest, jätkub vaid 2000 töökohale, seda on aga vähem, kui jaanuari esimesel nädalal uusi töötuid juurde tekkis.

Kirjutasin täna ka Pärnu Postimehes arvamusloo töökohtade loomise võimaluste kohta. Kel huvi, leiab selle siit: http://www.parnupostimees.ee/?id=211160

Uisutamine tuleb tagasi

Suusarahva suurte tegemiste kõrvalt ajab ka Eesti uisurahvas vaikselt oma asja ja nüüd on ka uisusõprade jaoks tekkinud hulk võimalusi end talvel proovile panna. Viljandi järvel toimus täna esimene Mulgi uisumaraton. „Katja”-kirja kandvad valged iluuisud jalas, söandasin ka mina end kümnekilomeetrisele rahvadistantsile kirja panna. Ettevalmistus koosnes küll ainult kahest varasemast rahumeelsest liuglemisest Harju tänava uisuplatsil.

Korraldajad olid teinud tõeliselt tasemel loodusliku jääraja, millel kaks viiekilomeetrist ringi möödus kiirelt. Osalejaid oli ka üsna palju, esimesel ringil meenutas üritus pigem linna uisuplatsi meeleolu, kuhu terved pered olid tulnud kaunist talvist pühapäeva sportlikult veetma. Finišis ootas spordiürituste üks lemmiktoite – korralik kuum hernesupp.

Viimasel ajal on uisutamine toreda come backi teinud. Kui varem oli kuulda vaid Kalevipoja uisumaratonist Peipsil, siis nüüd toimub sarnaseid üritusi mitmel pool. Oma lapsepõlvest mäletan, kuidas kõigil talvedel sai just uisutamas käidud ja sageli oodatud platsi ääres, kuni hokimeeskond oma treeningu lõpetab, et siis ka uisukaared sooritada. Vahepeal oli minu jaoks uisutamine ligi paarikümneks aastaks unustatud, alles paar aastat tagasi panin uisud uuesti alla.

Korralikke trennipaiku, kus pikemat maad sõita, on uisurahva jaoks veel siiski vähevõitu. Mulgi uisumaraton võiks igas järvega linnas innustada inimesi lumiseid välju puhtaks lükkama ja radu kastma. Ilma sellise uisurajata nagu Viljandi järvel ei oskaks õieti aimatagi, kui palju uisusõpru on. Rohkem selliseid üritusi!

Lumest

Seoses suure lumeuputusega on mitmelt poolt kostnud arvamust, et miks ei võiks lund koristama kutsuda töö kaotanud inimesi.

Tallinnas seda juba ka tehakse nn avaliku tööna, mida võib töötuna registreeritud inimene ühes kuus teha maksimaalselt 50 tundi, nii ei kaota ta 1000 kroonist toimetulekutoetust.

Eestis pakuvad sellist töövõimalust väga vähesed omavalitsused, peale Tallinna ja Tartu vaid kolmes maakonnas. Samas on tööde populaarsus kiirelt kasvanud. Vastavalt Töötukassa andmetele aasta tagasi jaanuaris vaid 26 inimest, veebruaris 50, märtsis 92, aprillis 305, mais 275, juunis 127, juulis 111, augustis 54, septembris 93. Valdav enamus neist töökohtadest olid Tallinnas (2009. aastal anti enam kui 700 töötule võimalus töötada ajutiselt linna heakorra töödel ning selleks kulus ligikaudu 2,4 miljonit krooni).

Tallinna algatusel tegime Keskerakonna poolt möödunud aasta septembris seadusemuudatuse, et ajapiirangut 50 tundi kuus laiendataks, nii et töötul oleks õigus osaleda avalikus töös senilubatust suuremas mahus ehk 80 tundi kuus. Piirang 80 tundi kuus jätaks töötule piisavalt vaba aega töö otsimiseks ja ei õigustaks samas tähtajalise töölepingu sõlmimata jätmist, kui selline vajadus esineb. Avalikus töös suuremas mahus osalemine võimaldaks töötul teenida kuni 810 krooni lisaraha kuus (tunnitasu alammäär on 27 krooni).

Kuigi selline töövõimaluse laiendamine ei kahjusta riigi ega kolmandate isikute huve ning ka Valitsus nentis, et eelnõu vastuvõtmine muudaks kohalikul omavalitsusel tööde korraldamise lihtsamaks, hääletasid siiski IRL ja reformikad seaduse vastu. Nagu öeldud, täna suudavad neid töid pakkuda väga vähesed linnad, seega oleks avalike tööde pakkumisel seekord omavalitsustele ärategemise rõõmu asemel olnud vaja tulla töö kaotanute poolele.

Uue aasta soov

Ma soovin, et algaval aastal säiliks lootus. Raskeid aegu on lootusega võimalik üle elada, kuid lootust kaotades on isegi majandustõusu naastes kaotatud ka usu kaotanud inimene.

Mitmed aasta alguse küsitlused näitavad, et veerand inimestest astub uude aastasse pessimistlikult ja pooled loodavad, et ehk tuleb tänavune aasta mitte halvem kui möödunud.

Lisaks lootusele on aga võimalik ka päris palju ära teha meie riigil. Maailmas on kriise olnud ennegi. Suurim neist 1930ndate Suur Depressioon tõi kogu läänemaailmas ausse keinsianismi, ehk usu sellesse, et kui vaba turumajandus on jõudnud langusesse, peab appi asuma riik. Nii toimiti 1975, 1982 ning 1991 - langetati intresse, alandati makse ning suurendati valitsussektori kulutusi.

Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman kirjutab, et me kõik usume, et majanduskriisi ei saa lahendada USA äpardunud president Herbert Hooveri stiilis tõstes makse, kärpides riigi kulutusi ning tehes laenamise kallimaks. Ometi on just sellist stiili rakendamas Ansipi valitsus.

Mul on lootus, et sel aastal lõpetab ka Eesti inimeksperimendid ning asub teadlikult töökohti looma.

Head uut 2010 aastat ning tänu kõigile armsatele inimestele, kes mulle kaardi teel oma parimad soovid saatsid!