Miks IRL Langi umbusalduse suhtes vaikib?

Ajal, mil õhus on umbusaldus justiitsminister Rein Langi vastu ning teadmine, et peale kohalikke valimisi selgub nii mõndagi kurvastavat 2010. aasta eelarve kohta, võiks kahelda vähemusliidu tervises.

Kui Riigikogu avas oma sügisistungjärgu ja kuulas president Toomas Hendrik Ilvese kõnet, istus valitsusloožis ka suur osa vähemusvalitsuse ministreid. Hiljem arutati sellest vaatepildist tulenevalt, et kas järgmine kord näeme neid ministreid sel puhul koos, kui valitsus tagasi astub.

Samas. Vaatamata halbadele eeldustele pole sel vähemusvalitsusel puudu soovist edaspidigi võimul püsida.

Ilma suurema kärata on Reformierakond lihtsalt endale meelepärase valitsusremondi juba ära teinud ja valmis jätkama vähemusliidus, mis tugineb roheliste häältele kuni aastani 2011. Seni kuni rohelised paari nõukogu liikme koha eest annavad toetuse ka ebaselgele riigieelarvele, võibki peaminister jätkata juttu, et hullu pole midagi, võib jätkata samas vaimus.

See muster on Reformierakonnale omane, viimased kümme aastat on nad pidevalt valitsuses püsinud, seejuures kuue erineva võimuliiduga:

1999 3-liit Isamaa, Reform ja sotsid
2002 2- liit Reform ja Keskerakond
2003 3- liit Reform, Res Publica ja Rahvaliit
2005 3-liit Reform, Keskerakond ja Rahvaliit
2007 3-liit Reform, IRL ja sotsid
2009 2-liit Reform ja IRL.

Tänast valitsusliitu tundub siduvat ühine tegevus riigiettevõtete müüki planeerides.

Valitsusliidu tervise kraadiklaasinäiduks on isamaaliitlaste reageering (õigemini reageeringu puudumine) Langi juhtumile, kus minister kasutas kevadise valitsuskriisi ajal 10-päevast võimuvahemikku siseministeeriumis.

2007. aasta küberrünnakud on andnud palju jutuainet välis- ja kaitsepoliitikaga tegelevatele eestlastele. Nii ministeeriumide tasemel kui parlamendiliikmete näol. Eriti on see teema meeldinud isamaalastele. Nüüd aga on isamaalased vait kui sukad. Olukorras, kus Lang läks teise ministri valitsemisalasse ja vabastas viisakeelu alt mehe, kes oli paar kuud varem rahvusvahelisel videokonverentsil võtnud endale vastutuse 2007. aasta küberrünnakutes.

Seega Reformierakond on teinud taas oma kübaratriki – kaubamärk on ümber pakitud.
Kuna tee uute koalitsioonipartnerite leidmiseks on kinni, siis käib ka vähemusliit. See on isegi mugav.
Vähemusvalitsuselt ei saagi ju oodata raskeid otsuseid ning toimivaid tegusid. Vähemusvalitsus on lihtsalt vaheperiood uute valimisteni. Seekord siis kestab see vaheperiood, mida valitsetakse ikka veel 2007. aasta buumi retoorikast ja koalitsioonileppest tulenevalt, järgmised poolteist aastat.

Selgeks lahenduseks ajaraiskamisest väljatulemiseks oleks erakorralised Riigikogu valimised. Aeglaseks aga väsimatu küsimine, mida Valitsus tegelikult teeb, et majandusolukorda parandada ning majanduslangust kõige haavatavamatele pehmendada.

Tasuta kinno

Homme ja ülehomme õhtul on võimalik kinos Sõprus vaadata tasuta filmi „Balti loorberid“. See on äsjavalminud film Balti ketist, millele seekordne Ärkamisaja Filmifestival ongi pühendatud.

Filmi autorid Mati Talvik ja Toomas Lepp on hankinud Balti ketist pildimaterjali, mida senini nähtud pole. Ma tean omast kogemusest, et iga seniteadmata killu leidmine on suur töövõit.

Kui ma 10 aastat tagasi kogusin materjale oma raamatu „Iseseisvuspäeva sünd” jaoks, siis suurimaks üllatuseks oli telearhiivi lünklikus. Näiteks 1991. aasta augustisündmuste puhul meenutatakse ikka, kuidas Toompeal toimuvale elati kaasa ETV vahendusel. Aga kuna ajad olid kitsad, siis otseülekandeid kas ei salvestatud või võeti lindid taaskasutusse. Igatahes on säilinud kaks päeva kestvast kriisiistungist vaid paariminutiline Aktuaalse Kaamera lõik lõpphääletusest 1991. aasta 20. augusti öötundidest.

„Balti loorberite“ filmis on uudse materjalina Viljandimaa Rahvarinde inimeste poolt filmitud videod. Üks mees filmis Balti ketti Viljandist põhja poole sõites ja teine lõunasse suundudes. Pilt on natuke hägune ja hüplik, aga seda enam emotsionaalne.

Emotsioone on selles filmis palju. Olen tähele pannud, et kui ma näen mõnda liigutavat hetke, siis jooksevad kinos külmavärinad mööda selgroogu. Selles filmis selline hetk oli.

Balti kett on sündmus, milles osalemist niisama ei unustata. Ka filmis on näha, et veel sel suvel laulupeol antud intervjuudes löövad inimeste näod seda inimketti meenutades särama. Ja see ei ole ainult nii siin Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus. Leedus on koguni iga paarikümne kilomeetri järelt mälestusmärk kirjadega, et siit läks läbi Balti kett. Leedus ja Lätis on rajatud ka Tautas Fronte ja Sajudise ehk Leedu ja Läti rahvarinnete muuseumid. Vaadates seda filmi tuleb meelde, et see oli aeg, mil kolm Balti rahvast olid ühtsemad täna.

Kahe miljoni osalejaga ketti läbi kolme maa ei saagi luua, kui ühtsust pole.

Filmi kandev motiiv oli inimeste kaasamine. Mitmed filmi osalised räägivad, kuidas läksid tegema vaid ühte asja, aga korraga olid kogu oma energia Rahvarindele pühendanud. See oli aeg, kui puudus ükskõiksus, sest kõigile läks toimuv korda.

Tänaste mugavustega harjunud inimesel on päris keeruline minna tagasi vaid 20-aasta tagusesse aega. Aega, mil organiseeruti ilma mobiilikõnede ja väga väheste isiklike autodega tervet Eestit läbivaks inimketiks. Seisti maanteel ja infot saadi kaasaskantavatest raadiotest. See külmavärina hetk tuli nähes kaadreid, mil inimesed seisid ketis ja kordasid raadiost ülekantavaid Heinz Valgu sõnu. Need kaadrid olid niivõrd lootust täis. Ja õnneks me täna teame, et eesmärgid said saavutatud ja Eestil õnnestus peaaegu ime, ehk veretu iseseisvumine. Tänasest vaatenurgast on aga liigutav ka see, et nii mõnedki loosungid on ikka olulised, näiteks Rein Taagepera poolt öeldu Lilli piiripunktis 1989. aasta 23. augusti õhtul.

Filmi näeb laupäeval ja pühapäeval kell 19 Ärkamisaja Filmifestivalil.

Keskerakonna meeleavaldus Toompeal

Tänasele meeleavaldusele Ansipi valitsuse tegevusetuse vastu oli tulnud oodatust märksa enam inimesi. Ja inimestel, kellega mina rääkisin, olid tõesti suured mured. Kui pole tööd, siis elada tuleb praktiliselt mitte millestki.

Sain sõna ka mina.

Siin minu sõnavõtu tekst:

Majanduskriisi ajal ei tohi riik lappida eelarveauke inimeste arvelt, kellel on niigi igapäevase toimetulekuga raskusi. Eesti valitsus on just nii käitunud. Tänane valitsus tõstis käibemaksu ravimitele. Tänane valitsus tõstis aktsiise toasoojale ja transpordile. Ning vaid kolm kuud tagasi tõstis valitsus veel kord käibemaksu, mis eelkõige lööb lapsi, kes veel ei tööta. Lööb eakaid, kes enam ei tööta. Ning tööinimesi, kes teenivad alla keskmise palga. Üks terve riik ei saa panna majanduslanguse koormat vaid kõige nõrgemate kanda.

On aeg, et oma panuse Eesti majanduse taastamisse saaksid anda ka inimesed, kes tulumaksu alandusega võitsid kümneid tuhandeid kroone. Selle võimaluse annab suure sissetulekuga inimestele astmeline tulumaks.

Keskerakond on algatanud seaduse, millega luuakse teine, kõrgem maksuaste sissetulekule, mis ületab 25 000 krooni kuus. Astmelise tulumaksu kehtestamisega võidaks Eesti riik ainuüksi järgmisel aastal 2,1 miljardit krooni.

See raha ei jääks niisama seisma. Seda raha saaks riik kasutada, et täita oma kohust ja asuda toetama uute töökohtade loomist. Sellest rahast oleks abi laste sooja koolilõuna säilitamiseks ja tudengite õppetoetusteks. Ja see raha annaks võimaluse hoiduda edaspidistest kaudsete maksude tõstmisest, mis lööb kõige nõrgemaid.

Riigid, kellel on astmeline tulumaks ei langenud nii sügavasse majanduskriisi, kui selles on täna Eesti. Riigid, kellel on astmeline tulumaks, on võimelised kriisis aitama ka raskustesse sattunud kodanikke. Eesti võiks kuuluda nende riikide hulka.

Olles täna maailma viie kiiremini kukkuva majandusega riigi seas, ei tohi me leppida seisukohaga, et kõik on korras. Et kõik on tehtud õigesti ja jätkame samamoodi. See ei ole tõsi. Meie maksusüsteem on ebaõiglane ja koormab kõige nõrgemaid. Saagem eurooplasteks, lähenegem Põhjamaadega, muutkem tagurlikku maksusüsteemi!

Spordisaal jääb erisoodustuseks

Riigikogus arutati töötajate tervisesse panustamist ja seda, kas ettevõtjat tuleb oma töötajate tervise pärast muretsemise eest lisamaksustada.

Tõsi, alguseks tuleb öelda, et Reformierakonna initsiatiivil jääb ka edaspidi teenindaja vaktsineerimine, sportimisvõimaluste loomine töötajatele või hambaravi kompenseerimine erisoodustusmaksu alla. Oma vastuhääle andis ka IRL, mis on imelik, sest enne eurovalimisi ei pidanud nad paljuks teha pressiteade, et valitsus vabastab ettevõtted töötajate koolitus- ja tervisekulutused erisoodustusmaksust ning Valitsus kiitis ühiselt Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud ettepanekud heaks.

Ei aidanud üleüldine arusaamine, et iga tervisesse pandud kroon toob ajaga riigile kümme krooni tagasi. Ega ka see, et kuna täna ettevõtted tervislike eluviiside soodustamiseks peavad maksma erisoodustusmaksu, siis enamik on sellest loobunud. Paraku on ka tõsiasi, et maksu laekumise osas ei suutnud Riigikogu kõnetoolis rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas kolmel korral vastata, palju seda 2009. aasta eelarvesse laekub.

Tööinspektsiooni kodulehel on väga ülevaatlik artikkel, sellest, mis tingimustel peab täna tööandja erisoodustusmaksu maksma prillide eest, sportimise eest, vaktsineerimise eest, hambaravi eest või isegi joogivee olemasolu eest.

Keskerakonna eelnõu oli loodud taustal, kus eelarvekärped on niigi toimunud suurelt inimeste tervise arvelt. Meenutame või kevadisi otsuseid haiguspäevi enam mitte riigi poolt kompenseerida, vaid panna tööandjale. Raskendati ka väikese lapse vanematel koju jääda. Rääkimata üldisest ravijärjekordade pikenemisest ehk lihtsalt arsti juurde pääsemise keerukamaks tegemisest. Ravimitele suurendati käibemaksu ning juba arutatakse soodusravimite nimekirja lühendamist poole võrra.

Valitsus näeb töötaja terviseedenduse kuludelt erisoodustusmaksu laekumist riigikassasse tuluna, aga see teenitakse elanike tervise ja majandusarengu arvelt. Inimeste tervise paranemisele kaasaaitamine aga erisoodustusmaksu kaotamise näol on õigustatud peamiselt avalike huvidega - tervema ja tootlikuma inimtööjõu tagamisega. Eksperdid muide kinnitavad, et tervislike eluviiside edendamise abil on võimalik Eesti rahvastiku terviseseisundit oluliselt parandada.

Pühapäevane ajaviide

Sel nädalal tekkis paari online uudist sellest, et ma olen hingelt korilane. Veider pealkiri ja veel veidram lühitekst selle pealkirja taga tekitas minus endaski väikese muige olukorra koomilisuse pärast.

Tegelikult aga vestlesin suvelõpul ajakirjanikuga lihtsalt maast ja ilmast, maavanaemast ja lapsepõlvest ning lõõgastumisviisidest. Kuna suur enamus minu blogi lugejatest ei ela Tallinnas ja seega ei saanud oma postkasti ka ajakirja Dirigent, milles see lugu ilmus, siis riputan kogu jutu ka siia blogisse ülesse. Nii pühapäevase lugemise mõttes.

Maavanaema asemel maalaagrid

„Tallinnas elades ei pane aastaaja vaheldumist vahel tähelegi. Aga maal metsas näed, kuidas pungast puhkeb leht,“ on Kadri tänulik, et tänu maavanaemadele on tal olnud õnn loodusega sinasõprust pidada.
Sel suvel endast 15 aastat noorematega mööda Eestit sõites tõdes ta aga oma silmaga, et ühele 17-aastasele Tallinna noorele on näiteks Võrumaa suurem eksootika kui Helsingi!
Sestap ongi Kadri seda meelt, et omaaegsetele töö- ja puhkelaagritele ning õpilasmalevatele tuleks taas elu sisse puhuda. „Päris ehedat maavanaema need laagrid muidugi ei asenda, aga ma ise ju mäletan, et mingi pikem reis või uus elamus võis anda tervele suvele oma näo.“
Kuna vahva maalaager, kus linnalaps bussipeatustes hängimise asemel ka väikest taskuraha teenib, peaks olema paik, kuhu iga lapsevanem võib oma lapse saata olenemata sissetulekust, peaks mitte ainult omavalitused, vaid ka riik laste suvelaagritele õla alla panema.




Kadri Simson: „Looduses tunnen end paremini kui Riigikogus“

Kuigi Riigikogu liige Kadri Simson on Tartu tüdrukuna ametlikult puhastverd linnalaps, tõmbab teda justkui magnetiga loodusesse. Kadri sõnul veedabki ta sügiseti oma tööst vaba kvaliteetaja metsas: korv kaenlas ja nuga pihus, seene järelt seene järele astudes.

Kui esialgu võikski arvata, et suur loodusearmastus on Riigikogus rahanduskomisjoni ja korrputsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni kuuluval Kadril (32) ehk moodsa linnainimese hetkevaimustus, siis jutu veeredes saab selgeks, et Keskerakonna looduslapsest eseesimees teab omast kogemusest täpselt sedagi, millisest männikäbist saab uue puu.

Mets, lapsepõlve mängumaa

Suur loodusepisik istub Kadris juba lapsepõlvest, sest kõik tema koolivaheajad möödusid maal vanaemade juures: „Ühe vanaema maakoht oli Hageri kandis Raplamaal, kus oli rohkem metsa ja vähem vett. Teine vanaema elas Pärnumaal Toris, temal oli suviti lapse jaoks väga tugev looduslik valuuta – Pärnu jõgi,“ räägib Kadri, kes tänagi eelistab ülerahvastatud supelrannale pigem üksikut metsa- või rabajärve. „Kus tõesti tunned, et vesi on puhas ja justkui paitab keha.“
Juba pisikese plikana arvestas Kadri aegagi looduskalendri järgi: „Kevadvaheaeg algas sinililledega (just vanaema sünnipäevaks, kes iga päev suure kimbu sai), jätkus nurmenukkudega. Suvevaheaja esimestel päevadel sai veel korjatud piibelehti. Järgnesid suvised metsmaasikad. Sügise lähenedes tulid seened.“

Kadri ei mäleta, et oleks kunagi metsa kartnud. Vastupidi, talviste koolivaheaegade eredamad hetked seostuvad talle just salapäraste metsaõhtutega: „Käisime isaga metsas lõket tegemas. Kõigepealt korjasime õdedega kuuskede kuivanud oksad lõkkematerjaliks ja siis rääkis isa meile põnevusjutte. Nii et mulle oli talvine pime mets hoopis kutsuv.“

Ka ussi ega muid metsaloomi pole ta peljanud. Loomadega seoses meenub Kadrile hoopis pere igihaljas naljalugu, kus metsa kaasa võetud vanaema koerake ei pidanud miskiks, et post, kuhu kutsu uhkelt jalga tõstis, oli hoopis põdra jalg. „Koer ilmselt ei pannud isegi tähele, et nii suur ja kõrge loom kohal viibis. Ja põdral polnud mingit agressiivsust pisikese nässi suhtes.“

Poliitika asemel metsandusse?

Kuigi igapäevatöös suudab noor naine oma teadmistega (Tartu ülikoolis õppis Kadri ajalugu, magistrikraad politoloogias on Londonist ) Toompeal kogenud võimumeestele võrdne vastane olla, võiks ta vabalt leiba teenida ka lihtsa metskonnatöölisena. Koolipõlves, talvisel ajal kui maasikaid ja seeni polnud võtta, korjas Kadri suure hoolega käbisid: „Männikäbid peavad saama esimese külma, nad löövad talvel kohe kuidagi harali. Siis tulevad välja seemned, mis idanema lähevad ja saab kasvatada uusi istikuid,“ teab ta täpselt, sest kasvatas mitu aastat õega käbidest noori männitaimi.„Hästi põnev oli vaadata, kuidas seemnest puu kasvama hakkab. Paraku jäid need vanaema krundi servale istutatud noored puud mõned aastad hiljem tee-ehituse alla ja võeti maha.“

Hingelt korilane

Kuna lapsepõlve koolivaheajad vanaema juures asendusid sujuvalt ülikooliaegsete seeneretkedega, pole Kadril metsaskäikudega nii-öelda auku sisse tulnudki.
„Seene- ja marjakorjamised polnud mulle juba lapsena mitte kohustus vaid kõige suurem lõõgastus üldse. Ma olen hingelt täiesti korilane!,“ tähendab Kadri.

Mõnikord läheb ta isegi liiga hoogu.
„Kord väikese õe ja maakoha sõbrannaga metsast metsmaasikalt tulles olid vanaema ja ema kodus väga mures. Isegi kurjad. Nimelt asus meie parim maasikakoht kõrgepingeliinide all. Ja parasjagu tuli äikesevihma, kui meie ahnelt neid ilusaid -punaseid maasikaid korjasime ega polnud muidugi üldse teadlikud ohust, mida äikesevihm ja kõrgepingeliinid tekitada võivad.“
Kuhu Kadri metsmaasikaid noppis – topsi või lükkis marjad rohukõrre otsa?
„Sõltuvalt saagi suurusest. Alguses tuli korjata kõrre otsa, sest iga maasikas oli ju kullaväärtusega. Aga suve arenedes olid mul nii head maasikakohad, et nädal peale jaanipäeva käisin juba topsiga ja sai isegi niipalju, et vanaema tegi metsmaasikamoosi - pidi olema rauarohke ja talvel väga kasulik. Ja muidugi sõin osa saagist ära suhkru ja rammusa maapiimaga (vanaema naabritel oli lehm). Iga suve lõpul saabusime õdedega koju Tartusse, rõõsad põsed tervisest pakatamas.“
Nüüd, täiskasvanuna, on ta suure seenekorjamisega end metsa ära eksitanud.
„Sõitsime vanematega tegelikult nende koera jalutama. Mina haarasin igaks juhuks oma seenekorvi ka kaasa. Võõras metsas seene järelt seene järele minnes juhtuski nagu vanas heas Une-Mati loos: kõndisin pikkade sammudega ringiratast ja kogu aeg avastasin, et olen taas samas kohas! Aga õnneks on tänasel päeval midagi, mida 20 aastat tagasi ei olnud – mobiiltelefon. Lõpuks tuligi helistada isa mobiile ja paluda autosignaali lasta. “


Seeni pole kunagi liiga palju

Kui pisikesena armastas Kadri pikalt ühe mätta otsas istudes mustikaid korjata, siis praegu on ta eeskätt seeneinimene.
„Marju korjan umbes-täpselt niipalju, et oleks talvel mõni purk võtta omaenda moosi, mis on väga palju parem kui poemoos. Aga selline suurtööstus, et kõigile sõpradele kinkida jõuluks marjapurk, ei ole päris minu rida. Eks marjakorjamine on ka väga ajamahukas. Liikumist vähe, istud mättavahel ja nopid. Mulle meeldib vahemaade läbimine - seene järelt seene järgi.“
Samas tunnistab Kadri ausalt, et mitte nii suur rõõm kui seente korjamine, pole sugugi nende puhastamine ja sissetegemine: „Õnneks on minul kuldne vanaema, kes on selle etapi sageli enda peale võtnud.“
Pinnimine, kus on kõige rikkalikumad seenemaardlad, ei vii eriti kuhugi.
“Suuremat saladust pole kellelgi kui ühel seenelisel oma parimatest seenemetsadest,“ naerab Kadri diplomaatiliselt kui poetab: „Igal aastal käin üle kontrollimas vanaemaaegseid seenekohti Raplamaal. Lõuna - Eestis ja Räpina kandis on head riisika- ja kukeseene metsad. Selliseid peenemaid seeni, mida ainult seeneteadlased riskivad korjata, ma ei korja,“ sõnab Kadri, et kuigi seeni pole kunagi liiga palju, toob ta koju ainult teada-tuntud seeni.
Suurimat seenesaaki mäletab ta täpselt. Aastal 86. Tšernobõlis oli toimunud tuumaplahvatus.
„Meil olid vanaema juures kindlad seenekohad. Tol sügisel mõtlesime, et vaatame teisele poole metsa ka. Kus oligi nii meeletult pirakaid võiseeni, et pidime kodust suured kartulikorvid tooma. Korjasime mitu korvi ja terve talve sõime. Hiljem mõtlesime, et aga võib-olla aitas Tšernobõli kiiritus seenekasvule kaasa. Sest järgmistel aastatel me seal võiseeni enam ei näinud.“

Mets hoiab vaimu virgena

Isegi kui bensiinikulu või bussipilet maha arvestada, on üks osooni- ja seenerikas liikumispäev metsas vähemalt sama tõhus, kuid oluliselt odavam kui näiteks tunnike spaas, arutleb Kadri, kes käib hea meelega metsas ka päris üksi.
„Mul ei ole ju metsas vestluspartnerit vaja. Seenel või marjulkäimise võlu seisnebki sageli hoopis võimaluses oma mõtetega üksi olla: silmad küll töötavad, mõtted käivad oma rada. Igapäevases sagimises on see keeruline: juba tuleb telefonikõne, keegi vaatab üle ukse ja palub, et tee seda-teist-kolmandat. Lõpuks oledki kümne asjaga lõhki kistud ja ükski mõte pole lõpuni mõeldud,“ tõdeb Kadri, et eks seened ole tegelikult hea vabandus võtta nuga ja korv kaasa ning mitmeks tunniks metsa kadudes vaim kasvõi paariks tunniks töölainelt välja lülitada. Või siis vastupidi – rahus ja vaikuses tehtut analüüsida ning uueks töönädalaks plaane teha.

Kuhu kaovad inimesed, kellel pole enam tööd?

UUDIS 1
21.august.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 1780 töötut. Töötute koguarv tõusis 71867 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis pügala võrra 10,9% > 11,0%-le.
UUDIS 2
28.august.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 2276 uut töötut. Töötute koguarv tõusis 72889 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis murdosa võrra (11,0%>11,1%)
UUDIS 3
4.september.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 2397 uut töötut. Töötute koguarv tõusis 73175 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis murdosa võrra (11,1%>11,2%)
UUDIS 4
11.september.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 2512 uut töötut. Töötute koguarv tõusis 73960 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis murdosa võrra (11,2%>11,3%)


Kas panete tähele, nelja järjestikuse nädala jooksul on uute töötutena lisandunud
8965 inimest, samas kui registreeritud töötute arv on kasvanud vaid 2093.

Kuhu kadusid 6872 inimest?

Kas tõesti juhtus parim ja nad leidsid töö? Paraku ei. Otsides põhjalikult kõige kättesaamatumasse tabelisse peidetud infot, selgub, et väga suur osa neist ligi seitsmest tuhandest inimesest lihtsalt kustutatakse ametlike töötute nimekirjast, ilma et selle põhjuseks oleks töö leidmine.

Sanktsiooniga on selle aasta esimesel poolaastal ametlike töötute seast kustutatud sama palju inimesi, kui terve 2008. aasta jooksul kokku.

Siiski on registreeritud töötute seas veel kaks inimest viiest, kes on olnud tööta juba üle 12ne kuu. Aga ka neid noori mehi, kelle eelmiseks tegevuseks oli kaitseväes teenimine on töötute hulgas võrreldes aastataguse ajaga kümme korda enam (vastavalt 437 ja 44 tööta inimest).

Eile algatas Keskerakond seaduse, mis lubaks töötutel ilma oma abiraha kaotamata teha senise 50 tunni asemel 80 tundi kuus avalikke töid. See tähendaks töötule kuni 810 krooni lisaraha kuus. Jah, see võib tunduda paljudele naeruväärse summana. Aga mõtelge sellele, et ainuüksi selle aasta jaanuaris registreeris end töötuks üle 11 tuhande inimese, töötuskindlustushüvitis, mis on esimesel sajal päeval 50% eelnevast sissetulekust ja edaspidi 40% makstakse kokku vaid 270 päeva. Seega jaanuarikuus töö kaotanud inimestele on just saabunud aeg, kui hakkama tuleb saada vaid tuhande kroonise abirahaga. Peatselt ootab sama saatus paljusid 10378st veebruaris töö kaotanud inimesest.

Vaatamata sellele, et igas 2009. aasta kuus on töö kaotanud enam inimesi kui ühelgi eelneval kuul 15 aasta jooksul, teatas valitsus, et tema ei toeta Tallinna linna palvet võimaldada töötutel avalikke töid teha senise 50 tunni asemel 80 tundi kuus. Et siis polevat töötutel aega uut tööd otsida! Kas see ei näita kujundlikult tänase valitsuse suhtumist inimestesse kui vaid numbritesse paberil…

Koerte ja kasside facebook

Riigikogus toimub hetkel Arengufondi arutelu. Juhtmõtteks: Suure plaani puudumine ei saa olla Eesti jaoks toimiv plaan.

Enamus edukaid riike täna otsivad oma majandusele uut hingamist. Seda teeb Soome, teeb Iirimaa, suurriikidest rääkimata.

Aga Eesti peaminister leiab küll aega arvutimängu toksimiseks, samas majandusinimeste ja ekspertidega lahenduste üheskoos leidmiseks ja väljapääsu otsimiseks, aega ei leia.

Uut moodi mõtlemist ja uut moodi tegutsemist on Arengufond üritanud ka eelisarendada.

Arengufond on ajavahemikul september 2007 - mai 2009 läbi vaadanud üle 160 äriprojekti. Neist toetuse on saanud näiteks United Dogs and Cats OÜ
• Arengufondi investeeringu suurus: kolmes etapis, kokku 3 750 000 krooni

• Ettevõtte lühitutvustus ja ambitsioon: United Dogs and Cats OÜ on lemmikloomaomanike suhtlusportaalidewww.uniteddogs.com ja www.unitedcats.com arendaja, kelle ärimudeliks on agressiivne kasv eksportturgudel. Senise kahe tegutsemisaasta jooksul on firma käivitanud teenuse 16 keeles. Portaalid on kasutajate arvult liidripositsioonil Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Leedus ja Eestis. Kasutajate arv kasvab ligi kümne tuhande võrra kuus. Ettevõtte eesmärgiks on saada maailma juhtivaks kassi- ja koeraomanike võrgustikuks. Ettevõtmise eestvedaja on eelneva meedia- ja veebiettevõtluse kogemusega Ragnar Sass. Arengufondi investeeringu eesmärgiks on finantseerida edasist rahvusvahelist müügiarendust ja uute teenusvaldkondade käivitamist.
• Kaasinvestorid: Kakssada Kakskümmend Volti OÜ (mis on internetiäride www.cvkeskus.ee , www.kv.ee ja www.osta.ee käivitaja Raivo Heina investeerimisettevõte). Samas voorus investeeris ka ettevõtte esialgne investor Ambient Sound Investments OÜ. Sealjuures 1% osaluse hind oli nii Arengufondile kui ka kaasinvestoritele sama.

Säästunipid

„

Aeg on kokku hoida, kokku hoida igas mõttes, ühte hoida rahvana, säästa aega,
loodust ja raha, hoida üksteise närve ja koos tegutsemise tahet.”

President Toomas-Hendrik Ilves, 14.septembril 2009.

Andku blogi lugejad, kes tulid siia taaskord kadunud riigieelarve miljarditest lugema, mulle andeks. Sest täna räägin miljoneid kordi väiksemast summast.

See kirjatükk on piimapakist. Igaüks teab, et piima on poes igasuguse hinna ja pakendiga. Põllumeeste jaoks liig odavalt, aga kaupmeestele hinnaga, mis laseb veel päevapakkumisigi teha. Mina pole suur piimasõber, kasutan seda vaid mõnel unisemal hommikul piimakohvi tarbeks. Ja selliseks puhuks oleks „kosmosepiim” tertapakis kõige mugavam.

Aga selleks, et säästa aega, loodust ja raha, tuleb valida hoopis kilepiim.

Kilepiim säilib kaua, sest seda ostavad paljud. Kuna ta ei oota ostjat riiulitel päevi, on säilivuskuupäev tavaliselt paar päeva pikem kui tetrapakis tootel.

Kilepiima pakendi taaskasutuselevõtt on kordades lihtsam kui tetrapakis piimal.

Kuivõrd tetrapaki ringlussevõtt on tehnoloogiliselt keerukam ja kallim, kui tavalise paberi-kartongi korral, siis läheb oluline osa kogutud tetrapakendist lihtsalt purustamise järel põletamisele jäätmekütusena Kunda tsemenditehasesse.

Kilepiima hind on poole odavam.

Nonii, ilmselt mõtlete, et mis ma selle lihtlabase ja maise piimanäitega nüüd öelda tahtsin. Ei ole selles mingit innovatsiooni, kilepakk on ju vanem tehnoloogia kui tetrapak. Aga kas pole me unustanud palju mujal riikides endiselt aus olevaid asju lihtsalt mugavuse pärast? Ehk loob MASU ka iga inimese tasemel uusi võimalusi ja stiimuleid muutusteks, milleks kasvava majanduse tingimustes ei olda valmis või piisavalt motiveeritud. Lihtsa mugavse asemel säästa aega, keskkonda ja raha.... valides näiteks ühistransport või raamatukogud.

Superstaari otsingutel

Mihkel Raud jorises oma facebooki kontol Richardi üle, kes sai Eesti otsib superstaari eelvoorust edasi lastud. Richard nimelt on internetiavarustes üles leitav tänu sellele, et laulis Liis Lassi ja Elmar Liitmaa tehtud Keskerakonna eurovalimiste laulu. Youtube- s on seda vaadatud üle kaheksa ja poole tuhande korra.

Ma ei sekkunud tuliseks minevasse arutellu, sest Mihkli FB sõprade seas tundus ilma minutagi olevat enam Richardile kaasaelajaid kui vastaseid. Aga peale brittide Susan Boyle fenomeni on ju selge, et superstaari üheks oluliseks küljeks peab olema ka inimestes klikkide tekitamise huvi üles kütta.

Ma arvan, et Richardi aktsiad tõuseksid aga ka Mihkli silmis topeltkõrgele kui ta näeks viimast klippi. See on juba päris lahe, isegi mulle meeldis ;)

Roosa paber

Natuke üle kuu aja tagasi toimus elav arutelu selle üle, kas valitsus soovib kolmanda negatiivse eelarve teha vaid omakeskis, ilma seda avalikkusele selgitamata ja Riigikogu ette toomata. Saatsin sellekohase küsimuse ka rahandusminister Jürgen Ligile. Et kuidas tema tõlgendab Riigieelarve seadust, mis selgelt ütleb: riigieelarve muutmiseks, sealhulgas kulude suurendamiseks, vähendamiseks või kulude otstarbe ja finantseerimistehingute muutmiseks peab Vabariigi Valitsus algatama riigieelarve muutmise seaduse eelnõu või lisaeelarve eelnõu ja esitama selle Riigikogule.

„Napid“ üks kuu ja kolm päeva hiljem sain Jürgen Ligilt vastuse, milles räägib kulude liigendamisest. Ka augustikuus oli Rahandusministeeriumi selgituse järgi riigikogu heakskiiduta kärpimine seaduslik, kuna eelarvet ei muudeta, küll aga muudetakse nn riigieelarve liigendust.

Ligi jätkab, et „Kulude liigendamisega täpsustab valitsus täidesaatva riigivõimu asutuste tarbeks riigieelarve kulude majanduslikku sisu. Seejuures ei piira seadus Vabariigi Valitsuse pädevust liigendada kulusid ositi, näiteks teatud perioodide kaupa (nt kuu või kvartal) või ka teatud mahtudes (nt teatud protsent riigieelarves ettenähtud summast).“

Milline on siis tegelik seis?

Rahandusministeerium on külmutanud kõigi teiste valdkondade kulutusi. Kasutada saab igas kuus teatud protsendi vähem kui tegelikult planeeritud ja kuluks. Kuidas sa maksad ilma seadus muutmata 7% vähem sotsiaaltoetusi. Kuidas sa tasud ilma avalikkust teavitamata 7%vähem palka õpetajatele või politseinikele. Kuidas sa investeerid 7% vähem, ilma et see eelarves kajastuks?

Seni kestab veel lootus, et valitsus aasta viimastel kuudel müüb kiirkorras maha mõne suurettevõtte ja saab sealt ühekordset tulu, mis siis jagatakse kärbete kompenseerimiseks. Seega oleks aasta lõpus senised võlad võimalik tasuda, kuid kindlasti mitte enam ühe kuuga aasta aega ootamist olematuks teha.

Kui aga Eesti Loto või Telekom siiski müügiks ei lähe, on lihtsalt teadlikult seadust rikutud. Sest tegemist pole vaid liigendamise, pigem siiski riigieelarve selge muutmine ilma parlamenti kaasamata.

Ettepanek töökohtade loomiseks

Euroopa Komisjoni koostatud Eurobaromeetris küsitakse kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides järgmine küsimus: „Palun öelge, kas seoses majanduskriisiga on teiega juhtunud üks järgnevatest? Variandid: 1. te olete ise kaotanud töö. 2. keegi teie perekonnast või lähedastest sõpradest on kaotanud töö. 3. keegi teie kolleegidest on kaotanud töö.“

Eesti kuulub vastanute osas viie süngema Euroopa Liidu riigi hulka, sest oma töökaotust tunnistab 15 protsenti. 52 protsendil on keegi lähedastest töötuks jäänud ning 42 protsendil on keegi kolleegidest koondatud.

Ühestki edukast lahendusest valitsuse poolt töökohtade loomiseks kuulda pole olnud. Kriis aga süveneb ja pikaaegsetel töötutel pole enam elementaarsetki abi toimetulekuks. Mitmed linnad on püüdnud luua ja ka loonud sotsiaalseid töökohti. Aga iga töökoha loomine on koormus ka omavalitsustele, kelle eelarvest riik niigi on krabanud suure osa enda miinuse täitmiseks.

Miks kasutatakse vaid kärpimist, mis paratamatult viib töökohtade edasisegi vähenemiseni? Üks lihtsaid, inimlikke põhjusi võib peituda selles, et paljud paremerakondade juhtpoliitikud ei tunne ühtegi inimest, kes tunneks mõnda töötut. Edumullis elades ei saagi ministrid ega nende nõunikud aru, kui suur ja ulatuslik on töö kaotanute mure.

Eurostati andmetel on juba täna Eestis 112 000 tööta inimest. Tööpuuduse kasv on üsna pidev – ligi 2000 uut töötut igal nädalal.

Eesti ei peaks tööpuuduse osas eirama maailmas juba toimivaks osutunud lahendusi. Nendeks on sotsiaalsed töökohad, mis võiksid olla lühiajaliseks lahenduseks kriisi üleelamisel ka Eestis. Loodavad töökohad aitaksid meie inimestel raske aja üle elada, tehes sellal paljusid vajalikke töid, mis omakorda aitavad Eestist teha meeldivama paiga maailmas. Atraktiivne keskkond ja oskuslik tööjõud meelitavad aga välismaa tootjaid ligi tugevamaltki kui euro.

Täna algatame riigikogus seaduseelnõu, millega aasta jooksul oleksid sotsiaalsed töökohad vabastatud sotsiaalmaksust. Seisus, kus inimesel tööd pole, ei maksa ta niikuinii sentigi sotsiaalmaksu, samal ajal on abisaajana sõltuv riigi toetusrahast. Tööd saades kaoks riigi õkantav toetusekoorem, peale selle saaks riik osa töötaja tulumaksust.
Põhiline on aga see, et senisest abisaajast saaks taas aktiivne kodanik, kes majanduse elavdamiseks ka oma panuse annab.