pühapäev, 31. mai 2009

E-valimistest


See postitus on tähelepanu juhtimiseks, miks ei saa paljud innukad esma E-hääletajad oma häält anda.

Kolm ööpäeva on olnud võimalik anda oma e-hääl Euroopa Parlamendi valimisteks. E-hääl peaks olema võluvits valimiskatiivsuse tõstmiseks. On ju ID kaarte välja antud üle miljoni ning neist kaardiomanikest pidavat aktiivselt oma kaarti kasutama ligi kakssada tuhat .

Kuid sellel kaardikasutusel on üks kitsaskoht, kui ID-kaardi kasutust soovid laiendada tavalise isikuttõendava dokumendi tasemelt elektrooniliseks, siis peab teadlik olema selle PIN koodidest. Teoorias on kõik lihtne, kui sul kaardi PIN1 ja PIN2 koodid on vananenud või kadunud, astud läbi pangakontorist, kust saad uue. Paraku on viimasel kolmel päeval päris palju tagasisidet tulnud küsimuses, et pangakontoritest pole E-valimise päevadel võimalik uusi PIN-koode saada. Olevat lihtsalt otsas.

Teades, et E-valimised kestavad vaid 28. maist 3. juunini, tähendab PIN-kaartide puudumine pangakontorites tõsist tagasilööki. Probleem puuduvate PIN-numbrite osas on olnud erinevate pankade puhul (nii Swed- kui SEB panga kontorites ning erinevates Tallinna piirkondades, alates Nõmmest ja lõpetades Õismäega). Ju siis pole pankadele veel täiel määral meelde tulnud, et Eestis ja kogu Euroopas on juuni hakul valimised.

Küll aga pole see meelest läinud kodanikel. Eile pärastlõunaks oli Euroopa Parlamendi valimiste e-hääletamisel interneti teel oma hääle andnud 22 057 inimest. Inimlik, et töötavatele paroolidele hakatakse mõtlema alles viimasel minutil, aga pankadelt ootaks etteplaneerimisvõimet. Kui pangad koostöös riigiga suudavad ka praegusest kitsaskohast üle saada, on see number märksa suurem.

neljapäev, 28. mai 2009

100 postitust (vähemalt nii väidab mu blogger)


Kui peaminister nädal tagasi Riigikokku järjekordse negatiivse eelarve tõi, siis hoiatasin, et kes iganes ka arutelude ajal koalitsiooni ei kuuluks, arutelud tulevad tõsised. Veider on see, et tänagi pole selge, kes siis koalitsiooni kuuluvad ja millised on nende maksupoliitilised vaated. Laua taga lepitakse kokku ja siis jookstakse oma kontorisse eitavaid pressiteateid välja saatma. Segadus ja peataolek valitsusliidus, tuletan meelde, oli üks põhjus miks me peaminister Ansipit umbusaldasime.

Aga mitte ainult. Nimelt tundub, et Ansipi kivistunud vaated mitte ainult ei viinud Eestit viie kiiremini langeva majandusega riigi hulka, vaid iga tema päev peaministrina lükkab edasi toimivate lahenduste leidmist. Seni kuni Ansip on peaminister, seni kestab agoonia.

Maksupoliitika puhul oli juba kuu aega tagasi selge, et paremkoalitsioon soovib maksukoormust veelgi enam nõrgemate kaela panna. Toona tegi veel koalitsioonis viibiv sots näo, et ei saa aru, kust see väide. Täna on aga käibemaksu tõus, töötuskindlustusmaksu ning gaasi- ja elektriaktsiisi tõstmine koalitsioonikõneluste laua taga kokku lepitud. Seda vaatamata ekspertide hoiatustele, et kaudsete maksude tõstmine viib meid Läti teele.

Kaudsete maksude tõstmise elasime üle vaid kaks aastat tagasi. Selle tulemusena, et tõsteti kütuse aktsiisi lõi lokkama ka inflatsioon. Tuletan meelde, et eelmiseks aastaks kerkis see lausa kahekohalise numbrini.

Ühesõnaga, valus on vaadata seda rapsimist ja rabelemist, samas vaid oma tões kinniolemist ning hoolimatust selle suhtes, mis tuleb peale tänase valitsuse päevade lõppu.

Mu arvamust ei muuda ka tänane Ansipi teleesinemine. Kui ta just oma tagasiastumisest ei teata, mis oleks riigimehelik samm ja annaks Eestile võimaluse minna edasi.

neljapäev, 21. mai 2009

Piimaga kirjutatud eelarve


Täna Andrus Ansipi poolt Riigikogule üle antud järjekordne 2009. aasta negatiivne lisaeelarve on väga sarnane tühi paber, nagu seda oli 2009. aasta eelarve ise. Toona hääletas valitsusliidu teerull dokumendi poolt, millest kõik said aru, et tasakaalust on asi kaugel ning Eestit selle eelarvega aasta lõpuni välja ei vea.

Tänane kärpepaber on aga toorik, millele loodetakse Riigikogu erinevate lugemiste vahel lisada 2,7 miljardi eest lõikeid. Sest tänases dokumendis leppisid sotsid, IRL ning reformistid kokku 3,4 miljardi osas, paralleelläbirääkimistel Rahvaliiduga aga juba 6,1 miljardi kroonises kärpes. Järelikult lisatakse palju ebameeldivat reinsalulikus stiilis kuskil keskel.

3,4 miljardilise kärpe maksukohaks on kütuseaktsiisi tõstmine 5 %. Alles 2007. aastal otsustas sama võimuliit eelmise suure kütuseaktsiisi tõusu, mis tõi endaga kaasa järsu hinnatõusu. Järjekordne tõstmine on taaskord hoop just väiksemat või keskmist sissetulekut teenivatele inimestele, kuna kütuseaktsiisi tõus toob paratamatult kaasa kõigi esmatarbekaupade hindade kasvu.

Tänases olukorras oleks õiglane, et raskel ajal panustaksid rohkem need inimesed, kelle sissetulek seda võimaldaks. Üle 25 000 kroonist sissetulekut teenib vaid iga kahekümnes palgasaaja – praeguse valitsuse otsused aga on suunatud just rikkama 5% huvide kaitsmisele, samas kui keskmist või alla keskmise teenivat inimest karistatakse taas ränkade hinnatõusudega ning suurendatakse tööpuudust.

Muide, kogemata või meelega tilkus välja tööversioon, millistele kärbetele soovitakse Rahvaliidu hääli taha. Nende seas on muuhulgas õppelaenu intresside tulumaksutagastuse lõpetamine, aga ka pensionide lisamaksustamine. (tööversioonis sõnastatud: Pensionide tulumaksuvabastuse vähendamine, 3000 2250-le 1. juulist 120 miljonit; 2011 aastal 240 miljonit. Pensionite tulumaksuvabastus langeks 5250 kroonilt 4500 kroonile. Keskmine vanaduspension väheneks 4750lt 4700le. Kaotada täiendav tulumaksuvabastus töötavatelt vanaduspensionäridelt. 2009. aasta veebruaris oli Eestis 53 ooo töötavat vanaduspensionäri. Nende inimeste keskmine pension oli ca 5120 krooni, pensionär kaotab 630 krooni kuus. Mõju eelarvele 1. juulist 200 miljonit krooni, 2011. aastal 400 miljonit krooni.)

Seega põlates ära Keskerakonna astmelise tulumaksu eelnõust saadava tulu kõige jõukamatelt, on mindud laste, noorte ja vanade kallale. Minu meelest on valikud ikka väga väärad ja õnneks on seekord võimalik ka oma põhimõtete eest Riigikogus seista.

kolmapäev, 20. mai 2009

Sõpradest




Aitähh sõbrad, et te olemas olete, kui on vaja koormat jagada.




Eesti inimarengu aruandes oli palju mõtlemapanevat, kuid üks küsimus oli eriti hinge minev. See oli peatükk eestlaste rahulolust oma eluga. Selgub, et rahulolematutel on majanduslik seis ja staatus paremad kui inimestel, kes peavad end rahulolevateks. Rahulolematuse esmaallikas paistab olevat puudujääk sõprussuhetes ja pereelus.
(vaata joonis 3.4.1. lk 68)

Kaks nädalavahetust mööda Lääne-Eestit ja Kagu-Eestit viisid mind kokku paljude inimestega, kellel on elu tõeliselt raske. Paljud on kaotanud töö, veel enamad kardavad peatset töökaotust. On palju vanu inimesi, kes toetavad oma pensionist lapsi ja lapselapsi. Kõik need inimesed küsisid, et mis on küll valitsusel meelel, kui kärpima asutakse laste ja vanade arvelt. Mida mõtleb peaminister kui avaldab arvamust, et ega töötuid kärbe puutumata tohi jätta. Kas ta tõesti tahab teha veel lisakaristuse inimestele, kes on kaotanud valdavalt endast mitteolenevatel põhjustel ameti ja sooviks toetustest sõltumise asemel kindlalt tööd leida. Tööd leida aga on raske või isegi pea võimatu.

Oli inimesi, kes karjusid ja ründasid. Kas sellepärast, et „te seal kaugel Toompeal oleme kõik ühesugused“ või vastupidi seetõttu, et „mis te seda Ansipit pidevalt kritiseerite, ta juba ametis olnud, las olla edasi“. Inimarengu aruanne ütleb rahulolematute kohta veel, et nad on keskmisest pisut enam seotud erinevate kodanikeühendustega, samas on nende usaldus ühiskonnainstitutsioonide vastu mõnevõrra keskmisest madalam ning kümnendik on valmis Eestist alaliselt ning 27% ajutiselt lahkuma.

Aga ründajatest palju enam võtsin ma südamesse inimesi, kes oma eluraskustest rääkides kurjaks ei muutunud, rääkisid oma loo ära ja selle loo juures ei suutnud pisaraid tõrjuda. Ausalt öeldes oli peale kolme pikka päeva Põlvamaal, Võrumaal ja Valgamaal tunne kui pesumasina trumlis läbiloputatul. Kuid mõtted said selgemaks ja selgemaks sai ka veendumus, et me seisame Riigikogus õige asja eest kui püüame kärbetest säästa nõrgemaid ja maksukoormuse tänases majanduskriisis laotada õiglasemalt jõukamate õlule.

Veidi andis rõõmsat tooni pikale nädalavahetusele ka Tartu Raekoja platsi kogunenud ligi kakstuhat inimest, kes meie Eurobussi korraldatud kontserdile kaasa elama olid tulnud.

teisipäev, 19. mai 2009

Kastanid juba õitsevad


Täna hommikul läbi uduvihma tööle rutates panin tähele, et Tallinnas on esimesed kastanid õitsema hakanud. Väike nostalgia tuli peale, sest paarikümne aasta tagusel ajal käisin Tartus Väikese Vanemuise kõrval asuvas koolis. Kooliteele jäi ka kastaniallee ja kastanite õitsemise aeg tähendas peatset kooliaasta lõppu.

Õitsevad kastanid meenutavad mulle alati neid jahedaid koolihommikuid, kui sai juba ilma üleriieteta kooli lipatud ja vahetusjalatsid unustatud. See tähendas õpikutes viimase leheküljeni jõudmist, saabuvat kooliekskursiooni ning sellele järgnevat pikka muretut suve maal vanaema juures.

Viimastel aastatel olen tähele pannud, et tööl käies kipub aastaaegade vaheldumine täiesti märkamatult mööduma. Nurmenukuhooaega märkab vaid Viru tänava alguses memmekeste müügilaua sortimendi järgi. Juba olid memmedel ka esimesed piibelehed. Neid piibelehti ma lihtsalt pean ise metsa korjama saama, olgu või õhtuhämaruses.

reede, 15. mai 2009

Ansipi hädakäigud


Andrus Ansipil on hädasti vaja tuli enda pealt ära saada, sest Reformierakond on maine languse korral alati oma erakonna pakendanud uude kooslusesse. Eesmärgiks oma positsioone veelgi parandada. Täna, kui reformistidel on juba käes peaministri tool, on Reformierakonnal lihtsaim vahetada peaminister mõne populaarsema reformisti vastu ning teha nägu, et tegemist on uue mehe ja uue valitsusega. Ansipi plaanidega see loomulikult sobida ei saa.

Sel kolmapäeval arutas Riigikogu peaminister Andrus Ansipi umbusaldamist. Seda põhjusel, et Ansipi juhitud valitsus ei ole võimeline Eestit kriisist välja tooma.

Juba pikemat aega tuleb Eesti rahval jälgida valitsusliidu omavahelist kähmlemist ning suhtlemist pressile saadetud bullade vahendusel. Valitsuse tegemisi iseloomustab juhitamatus, sihitu rabelemine ning koostöövõime puudumine.

Riigikogu saalis on sel aastal umbusaldusavaldust juba korra arutatud, see oli eelmise sotsiaalministri Maret Maripuu vastu. Ka sel hääletusel koalitsiooni hääled toetasid ministrit ja ta oleks võinud jätkata, kuid umbusalduse sisu vastas ju tõele ja lõpuks astus Maripuu ise tagasi.

Sama seis on ka tänase peaministriga. Umbusalduses öeldi, et peaministri sõnadel puudub täna usaldusväärsus, peaministri juhitav koalitsoon on tegutsemis- ja otsustusvõimetu ja peaminister ise pidurdab väljapakutud lahendusi. Ansip ei näi olukorrast arugi saavat, sest räägib jätkuvalt, et Eestil pole häda midagi. Samas Eesti on maailma viie kiiremini kukkuva majandusega riigi hulgas. Meil on Euroopa tipptasemel tööpuuduse kasv.

Kui praegune peaminister ametisse jääb, siis ilmselt jäämegi me majanduse elavdamiseks tegema mitte midagi ehk vaid kärpima-kärpima-kärpima. Sel aga puudub positiivne mõju majanduse elavdamisele ning töökohtade loomisele.

Nii nagu Maripuu võtsid omad maha, nii juhtub ka Ansipiga. Kroonprintsiks kutsutakse Urmas Paeti, kes end edukalt sisepoliitikast ja eelarvevigadest eemal hoidnud, samas aga naudib Reformierakonna noorema generatsiooni poolehoidu.


Seega tagatuba arutab juba Ansipi vahetust, pettemanöövriks on aga lavastatud sotside ja rahvaliitlaste omavaheline mõõduvõtmine, kumb on paremerakondadele mugavamaks partneriks. Reformierakonnal on see viimased kümme aastat alati õnnestunud, ka täna Postimehe karikatuur nokib Rahvaliidu noort esimeest, et astugu orava kostüümi sisse, mis sotsidest vabaks jäänud. Kuid ükskord peab olema ka esimene kord, kui Eesti inimesed saavad aru, et uude kirevasse pakendisse pandud Reformierakonna ideed on ja jäävad ka edaspidi tavainimeste vaenulikuks.


Üks võimalus seda arusaamist väljendada, on minna 7. juunil valimistele ja hääl anda numbrile 104.

reede, 8. mai 2009

Vali 104




Vähem kui kuu aja pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Sel puhul on rahvusringhääling ning paljud ajalehed kehtestanud omaenese reeglid, et eurovalimistel kandideerijaid ja nende tegemisi ei kajastataks. Järele jäävad debatid ja avalikud esinemised. Aga ka debatiga võib alt minna. Vähemalt Eesti Üliõpilaskondade Liidu korraldatavad debatid Pärnus ja Rakveres on küll sellele suurele organisatsioonile selge häbiplekk. Kui ikka esinejaid on enam kui kuulajaid (nagu kuulu järgi juhtus Rakveres), siis on üritus ebaõnnestunud.

Samas inimestel huvi riigis toimuva vastu on. Sõitsin täna koos hea kolleegi Jüri Ratase ning Peeter Võsa, Erich Kriegeri ning noorte meeskonnaga mööda Pärnumaad, et tutvustada meie nimekirja ja kutsuda inimesi hääletama 7. juunil nimekirja nr 104 poolt. Peatusime Pärnu-Jaagupis, Sindis, Kilingi-Nõmmel ning Pärnu linnas. Igal pool oli rahvast palju. Küsimusi palju. Huvi palju. Sisukas päev oli. Ja üks sõjakas härra võttis kodutööks välja mõelda järgmiseks Riigikogu infotunniks minu eest sellise küsimuse peaminister Ansipile, et ka poliitikas pettunutel taas silmad särama lööks :)

Kohe-kohe algaval laupäeval sõidame aga Keskerakonna eurobussiga Saaremaal ringi: Valjalas, Kuressaares, Orisaares ja Muhus.

neljapäev, 7. mai 2009

Pärnumaa koolides, rääkisime...


Täna käisin Eesti NATO Ühinguga Pärnumaa koolides. Audru Keskkoolis on gümnaasiumitasemel eraldi riigikaitseharu ja seetõttu ka laialt teada huvi kaitsepoliitika teemade suunal. Pärnu Vene Gümnaasium sai aga valitud tänu sellele, et viimasel ajal on uuringud näidanud mitte-eestlaste jätkuvat umbusku riigikaitse teemadel.

Pärnus oli meiega kaasas ka kolonel Kesa, kes õpilastele väga haaravalt oma teenistusest NATO Treeningmissiooni asejuhina Iraagis kõneles.

Mõnes mõttes oli seekordsel riigikaitselisel arutelul ka läbi juhuse päevakajaline ajastus. Juba olid õpilased kuulnud kaitseminister Aaviksoo avaldusest, et kui riigikaitse pealt hakatakse ülemäära kokku hoidma, siis see eelarvekärbe tähendaks, et tänavu juulis ja oktoobris ajateenistust alustama pidavad enam kui 2000 noormeest ei peaks tegelikult ajateenistusse ilmuma. „See tähendaks nii ajateenistuse kui ka reservõppekogunemiste ärajäämist" ütles Aaviksoo avalikkusele. Õpilased aga küsisid meilt, miks me üldse kaitseteemadel arutame, kui nende soovile ajateenistusse minna vastatakse, et neid polegi vaja.
Loodetavasti ei toimu kaitse-eelarve kärbe siiski ajateenistuse kaotamise hinnaga. See oleks liiga lühinägelik. Audru Keskkoolis viisin läbi ka improviseeritud hääletuse ja tulemuseks oli ülekaalukas ajateenistuse toetajate võit.

teisipäev, 5. mai 2009

Astmeline tulumaks. Osa 2

Täna Riigikogus sai arutatud taas astmelise tulumaksu eeliseid ja puudusi. Lõpuks otsustasid eelnõu saatuse sotsid, kes jätsid oma toetushääle andmata ning nii said isamaalased ja reformistid häälte enamuse.

Lisan siia oma tutvustava ettekande tänaselt istungilt:

Ma tutvustan teile Keskerakonna fraktsiooni poolt algatatud astmelise tulumaksu eelnõu. Lisaks sellele, et selle eelnõuga kehtestatakse teine, kõrgem, 33%-ne tulumaksuaste sissetulekutele, mis ületavad 300 tuhandet krooni aastas, peatatakse ka täna kehtivas seaduses ettenähtud edasised tulumaksualandused. Seega jääks ka järgnevatel aastatel tulumaksuvaba tulu suuruseks aastas 27 tuhat krooni ning esimeseks maksuastmeks 21%.

Ma peatun pikemalt teisel astmel, kuna see on tekitanud sageli küsimusi. Näiteks, kui me küsisime selle eelnõu kohta arvamust ametiühingutelt, siis selgus, et TALO ja Eesti Kultuuritöötajate ametiliidu esindajatel jäi mulje, nagu peaks kogu palgasummast, mis ületab 25 tuhandet krooni kuus, maksma kõrgemat tulumaksu. See ei ole siiski nii! Vastavalt eelnõule jäävad kõigile töötajatele, kelle palk on kuni 25 tuhat krooni, kehtima tänased maksumäärad ja iga kroon, mis ületab veerandsadat tuhandet krooni kuus, maksustatakse kõrgema, 33%-se maksumääraga.

Ma tean, et antud ettepanek on juba leidnud tigedat vastukaja minu paremal käel olevatelt erakondadelt, kuid ma pean endale aru andma, et kõrgema maksukoormuse alternatiivid on veel halvemad, kas riigivara odavmüük või edasine riigieelarve kärpimine. Ehk siis veel rohkem seda sama, seda sama, mis ei ole juba tulemusi andnud, ja seda sama, et riigil puuduvad igasugused vahendid, et majandust elavdada. Läbi Keskerakonna algatatud seaduse muutmise eelnõu anname me valitsusliidule ühe võimaluse näha kärbete kõrval ka tulude suurendamise võimalust.

Täna on Eesti riigieealrve üles ehitatud paljus sõltuma tarbimismaksudest. Tarbimisel põhinevad tulud moodustavad üle 40% meie eelarvest. Kui ma tuletan meelde paljude majandusteadlaste ja ka Eesti Vabariigi presidendi hoiatusi, et kui maksustamise põhimõtteid ümber ei vaadata, ei jää kümnetes miljardites eelarve puudujääk vaid selle aasta probleemiks, vaid saadab Eesti riiki ka paljudel järgnevatel aastatel.

Rahanduskomisjonis juhiti seda eelnõu arutades minu tähelepanu sellele, et tänases eelarvekriisis pole süüdi mitte eeskätt vale maksusüsteem, vaid tänase Eesti valitsuse kahel aastal järjest koostatud vigane eelarve, mis ei vasta tegelikele majandusoludele. Tõsi! Kuid me ei saa mööda vaadata ka sellest, et Eesti on, võrreldes sisemajanduse kogutoodangu tasemega, ühtede kõige madalamate avaliku sektori kulutustega riik Euroopa Liidus. See, et me vahepeal saime suurendada kulutusi või kärpida makse, õnnestus üksnes tänu erakorralistele tingimustele, mis ei kordu samal moel enam kunagi.

Oma igikestvast vastuseisust astmelisele tulumaksule on reformierakondlaste käest kostnud seisukohti, et igale inimesele peab jääma perspektiiv, kui ta rohkem teenida suudab, siis teda ei karistata selle eest kõrgemate maksudega. Keskerakonna poolt pakutud teine kõrgem aste ei ole karistus, sest inimene, kes teenib 26 000 krooni kuus, saab ka selle astmelise tulumaksu eelnõu kohaselt kätte suuremad sissetulekud kui inimene või tema kolleeg, kes teenib 25 000 krooni kuus. Kuigi kõrgema sissetulekuga inimeste jaoks on kõrgemad maksud iseenesest ebameeldivad, hüvitab selle ebameeldivuse neile tugevam riik, mis toimib korralikult ja suudab rohkem teha oma majanduse ülesturgutamiseks.

Keskerakonna ettepanek suurendada tulumaksu, puudutab inimesi, kelle aastapalk ületab 300 000 krooni aastas ehk 25 000 krooni kuus. Kui Eestis oli 2008. aastal üldse tulumaksuga maksustatava tulu saajaid Maksu- ja Tolliameti andmetel 702 995 inimest, siis üle 25 000 krooni kuus teenis neist 5,8% ehk natuke üle 40 000 inimese. Need 5% kõige rikkamatest said umbes 18% kogu väljamaksmisele kuulunud tulust. Keskerakonna ettepaneku kohaselt peaksid kõige suuremat tulu teenivad inimesed edaspidi iga krooni pealt, mille nad teenivad üle 25 tuhande krooni kuus, maksma tulumaksuks ära 33 senti. Seega inimene, kelle palk on 26 tuhat krooni kuus, peaks iga kuu maksma enam 120 krooni. Meie teiega, head kolleegid, peaksime hakkama rohkem maksma 3300 krooni. Sellest maksutõusust võidaks riik ligikaudu 750 miljonit krooni aastas koos edasise maksualandamise peatamisega oleks riigieelarvele võidetud raha üle 2,1 miljardi krooni järgmisel aastal.

Astmeline tulumaks on laialt levinud Euroopa Liidus ja on laialt levinud ka teistes arenenud tööstusriikides. Nii nagu Suurbritannias on astmed 0, 20 ja 40%, USA-s teatas uus president Barack Obama, et ta lõpetab George Bushi aegsed kingitused kõige suurema sissetulekuga inimestele ja tõstab kõige kõrgema maksuastme 35%-lt taas 39,6%-le. Meiega ühel ajal Euroopa Liiduga liitunud Sloveenial, kellel muuseas on juba euro, on tulumaks astmeline, seal maksavad töötajad vahemikus 16–41%. Lähimatest naabritest on Rootsis maksumäär tulumaksu puhul 28,89–59,09%. Soomes on füüsilise isiku kõrgeimaks maksumääraks 50,5%. Euroopa Liidus on keskmiseks kõrgeimaks tulumaksumääraks 38,7%, seejuures meie ihaldatud eesmärgis, eurotsoonis on riikides kõrgeimaks maksumääraks keskmiselt 40,2%. Selle taustal on Keskerakonna pakutud 33% tagasihoidlik.

Arenenud maailmas on maksud kõrged, kuid sellega tagavad nad tehnoloogilise, teadusliku ja infrastruktuuri valmisoleku, selle, mida ettevõtluseks vaja on. Meie valitsus ei ole endale veel tunnistanud, et riik peab toetama ettevõtlust ja selleks pole vaid juhtivtöötajatele pakutavad madalad maksutasemed. Arengufondi nõukogu endine esimees Indrek Neivelt ütles hiljuti ühes intervjuus, et kui maailm muutub, siis peab fundamentaalselt muutuma ka maksusüsteem. Ja Maksumaksjate Liidu esimees Lasse Lehis, kes teadupärast ei ole üldsegi mitte astmelise tulumaksu toetaja, on öelnud: "Tulumaks oleks ilmselt see, mida tõsta või paigale jätta oleks kõige lihtsam nii tehniliselt kui ka sisuliselt. Oleme selle tulumaksu muutmisega harjunud. Ma arvan, et see ei oleks selline väga suur ümberkorraldus."

Selleks et ennetada saalist tulevat küsimust, et miks Keskerakond soovib kõige rikkamatele kõrgemat maksu ja seetõttu pärsib Eestis aktiivsust, üks näide senisest maksupoliitikast. Iga aasta, kui meil on alandatud tulumaksu ühe protsendi võrra, on miinimumpalka saanud inimesed võitnud sellest 240 krooni aastas ja inimene, kelle palk on olnud 26 000 krooni, on võitnud üle 2900 krooni aastas ehk 12 korda enam.

Keskerakonna eesmärk on antud eelnõu algatades säästa maksutõusust madalapalgalisi, kuid te peate minuga nõus olema, et plaanitud maksutõus ei tee ka vaeseks inimesi, kes teenivad meiega, head kolleegid, võrdväärset palka. Antud eelnõu toetades, saame järgmise aasta riigieelarvesse üle kahe miljardi lisatulu ning kehtestaks meie Eestis euroopaliku tulumaksusüsteemi. Ma palun teid seda eelnõu toetada. Aitäh!

esmaspäev, 4. mai 2009

Kevadine kulupõleng


Seni kuni pole oma silmaga näinud kuidas kulupõleng hoogu võtab ja kui kiirelt levib, jäävad kõik hoiatused kuival ajal tuld teha, kaugeks.

Sama on ilmselt ka riigi eelarvega. Seni, kuni riik ja tema eelarve on alati ära päästetud, ei antagi aru, et üks rumalus võib kiirelt viia teiseni ja varsti on mastaabid kasvanud üle otsustajate (kustutajate) pea.

Sattusin sel nädalavahetusel kustutama oma elu esimest kulupõlengut. Huvitaval kombel on minu ümber alati olnud vastutustundlikud inimesed ja hooletusest lahti läinud tuld olin seni näinud vaid uudistest. Kurioosumeid nagu „mees põletas koos kuluga ka naabri sauna“ pidasin süüdimatuse tipuks.

Nüüd aga oli keegi teinud tuld kündmata kulusel põllul otse kuiva männituka kõrval. Kogemus esimesest kulukustutamisest ütleb: esimese asjana helista tuletõrjesse! Neil võtab kohalejõudmine aega, aga see aeg on lühem, kui suudad anda adekvaatse kirjelduse, kus põleng asub (maakohtades muide on asukoha edastamine omaette intelligentsustest). Ise tuld kustutama asudes on aga labidas märksa tõhusam relv kui käepärase anumaga vee tassimine kaugest kraavist. Kuid kõige hullem on tegevusetus ja lootus, et ehk kustub tuli iseenesest.

Riigieelarve puhul on lugu sarnane. Kui keeldutakse otsimast abi professionaalidelt, võib hilinenud abi kalliks maksma minna. Huvitaval kombel on tänase valitsuse ainus majandusharidusega liige rahvastikuminister Urve Palo. Hariduse kompenseeriks ministri puhul ka kogemus ning motiveeritus, kuid peaministril ei paista kumbagi enam olevat. Sest aina uued kärped meenutavad pigem peoga vee tassimist tule kustutamiseks, samas kui oleks vaja üle vaadata hoopis maksusüsteem ja riigi tulubaas. Ilma tuludeta ei saa investeerida ka uude tõusu. Kui seda aga ei toimu, võib kevadise kulutule (vabandust majanduslanguse) nahka minna enam kui üks metsatukk.