kolmapäev, 29. aprill 2009

valitsusremont

Värske uudis, et Andrus Ansip peab Jüri Pihliga kõnelust rahandusministri väljavahetamiseks (allikaks Aktuaalne Kaamera), võib olla ühelt poolt surve sotside vaigistamiseks. Teisalt aga sotside endi soov oma tõsiseltvõetavust suurendada.

Eks Ivari Padar, kes täna Foorumis taaskordsetest kärbetest räägib, annab kindlasti täpsemaid selgitusi. Kuid juba nädalapäevi räägitakse kuluaarides, et Jüri Pihl ise soovib rahandusministriks saada. See on teel peaministriks tõhusam koht.

Mul on tunne, et olen oma blogi lugejaid veidi alt vedanud. Sest vaikus siin ei tähenda sugugi seda, et elu on vaikseks muutunud. Pigem vastupidi. Toimub palju.

Olen arvamust avaldanud pressiavaldustes valitsuse järjekordse eelarvemadina kohta ja avaldanud arvamust aktuaalse kaamera poolt tellitud küsitlustulemuste suhtes, mis diagnoosisid Reformierakonna kiiret populaarsuskaotust.

Mõlema teema puhul on ühisosaks Reformierakonna soovimatus üldse midagi teha. Endal neil igasugune plaan majanduslanguse pidurdamiseks puudub, põhienergia kulub aga teiste initsiatiivi pidurdamisele. Põhjendused mitte midagi tegemiseks muutuvad ka aina jaburamaks.

Nimelt on reformistid otsustanud, et suurema sissetulekuga inimestel on suur soov riiki petta. Nii kinnitas Jürgen Ligi rahanduskomisjonis, et kui kehtestada kõrgem tulumaksuaste tulule, mis ületab 25 000 krooni kuus, aga jätta erisoodustusmaks muutmata, hakatakse petma. Sama teemat kordab reformistide peasekretär Michal, kelle arvates tähendaks astmeline tulumaks seda, et riik korjaks inimestelt raha, mis omakorda suurendaks töötust, ettevõtlikud nihverdaksid maksudeks kõrvale või vahetaks üldse riiki.

Selline väide on näitlik õppematerjal Reformierakonna demagoogia osas. Töötust ei suurenda mitte kõrgem maksuaste kõige jõukamatele, vaid valimatu kärpimine näiteks eurorahade kasutamisele võtmise arvelt. Ettevõtlikke inimesi maksupettuste plaanis süüdistada näitab vaid suhtumist oma baastoetajatesse. Hirmutades lahkumisega tuleb mõelda, mis on hoidnud Soome, kus kõrgem maksuaste on 50,5% tühjaksjooksmast. Sama probleemi pole ka Rootsil maksuastmega 56,6%, suurel majandusmaal Saksamaal 47,5 % tasemega või meiega võrreldavates mõõtmetes ja eurotsooni kuuluval Sloveenial 41% kõrgema tulumaksutasemega.

Tundub, et ka seekordse eelarvekärpe puhul toimib sissejuurdunud mudel: sotsid esitavad meedias enda programmi, kuid lõpuks võetakse nende endi häälte toel vastu 180 kraadi vastupidised otsused. Praegusel juhul tundub siis olevat enim tõenäoline, et sotsid tõmbuvad tagasi "valitsusrahu" nimel.

Kommentaare ei ole: