Et alustada algusest, pean nentima, et pea kaks aastat Riigikogu riigikaitsekomisjonis on olnud mulle väga positiivne kogemus. Vaatamata kohati väga teravatele arvamuste lahknemistele näiteks Kaitseväe korralduse seaduse, Iraagi sõja või Põhiseaduse muutmise teemal, on selles komisjonis valitsenud alati soe ja aupaklik suhtumine oma kolleegidesse.
Ilmselt andis heale õhustikule aluse Trivimi Velliste, kes veteranpoliitikuna komisjoni avaistungil uusi liikmeid manitses, et Riigikaitsekomisjonis on asjad alati nii käinud.
Ma arvan, et mul õnnestus opositsiooni esindajana ka täita hädavajalik roll, esitades meie riigi kaitset puudutavates eelnõudes neid küsimusi, mida valitsusliitu kuuluvad saadikud teha ei saa. Olgu nad kasvõi endised kõrged kaitseväelased ja mitte alati kõigega rahul, mis ministeerium ette söödab.
Nii õnnestus näiteks suurendada missioonil viga saanud kaitseväelaste sotsiaalseid garantiisid. Põhiline vastuolu kujunes aga siiski Iraagi sõja teemal. Mis sest et komisjoni enamus (ja hiljem valitsuskaolitsioon saalis) pani südi järjekindlusega sõja jätkamisele õla alla. Ma arvan, et see vägisi appi tükkimine sai neile endile ka nii vastumeelseks, et valitsuse esindajad loobusid oma esialgu plaanis olnud missiooni pikendamisest. See oleks saanud sündida vaid ilma Riigikogus vastava kahepoolse rahvusvahelise leppe ratifitseerimiseta. Kaitseministeerium ei läinud Põhiseadusest üle rullimise teed. Küll aga on üks teine teema, kus seda vägisi tehakse.
Meie kõigi elu, Eesti riigi riigikaitset ja laiemalt Eesti riigi püsimist mõjutab sel aastal eelarve kujunemise protsess ning riigieelarve adekvaatsus.
Eesti üldsus on leppinud vaikimisi sellega, et juba kaks eelarvet järjest on tehtud uskumatuid valearvestusi. On lepitud ka sellega, et eelarvet koostavad krokodillid või öine „suvaline kamp“. Lepitakse sellega, et eelarve kärped tulevad Riigikokku ilma et täna teisipäeval 17. veebruaril, Riigikogu liikmed (aga mis veel hullem, nende seas ka rahanduskomisjoni liikmed) teaksid, millal ja kuidas need vastu võetakse.
Ma arvan, et sellise asjaga ei peaks vaikimisi leppima. Ja ma arvan, et Eesti riigi käekäik sõltub suuresti täna tehtavatest majanduslikest otsustest. Kui finantsvallas olukord lõplikult käest läheb, ei saa ka riigikaitse riiki kaitsta. Seega asun tööle rahanduskomisjonis.
Ilmselt andis heale õhustikule aluse Trivimi Velliste, kes veteranpoliitikuna komisjoni avaistungil uusi liikmeid manitses, et Riigikaitsekomisjonis on asjad alati nii käinud.
Ma arvan, et mul õnnestus opositsiooni esindajana ka täita hädavajalik roll, esitades meie riigi kaitset puudutavates eelnõudes neid küsimusi, mida valitsusliitu kuuluvad saadikud teha ei saa. Olgu nad kasvõi endised kõrged kaitseväelased ja mitte alati kõigega rahul, mis ministeerium ette söödab.
Nii õnnestus näiteks suurendada missioonil viga saanud kaitseväelaste sotsiaalseid garantiisid. Põhiline vastuolu kujunes aga siiski Iraagi sõja teemal. Mis sest et komisjoni enamus (ja hiljem valitsuskaolitsioon saalis) pani südi järjekindlusega sõja jätkamisele õla alla. Ma arvan, et see vägisi appi tükkimine sai neile endile ka nii vastumeelseks, et valitsuse esindajad loobusid oma esialgu plaanis olnud missiooni pikendamisest. See oleks saanud sündida vaid ilma Riigikogus vastava kahepoolse rahvusvahelise leppe ratifitseerimiseta. Kaitseministeerium ei läinud Põhiseadusest üle rullimise teed. Küll aga on üks teine teema, kus seda vägisi tehakse.
Meie kõigi elu, Eesti riigi riigikaitset ja laiemalt Eesti riigi püsimist mõjutab sel aastal eelarve kujunemise protsess ning riigieelarve adekvaatsus.
Eesti üldsus on leppinud vaikimisi sellega, et juba kaks eelarvet järjest on tehtud uskumatuid valearvestusi. On lepitud ka sellega, et eelarvet koostavad krokodillid või öine „suvaline kamp“. Lepitakse sellega, et eelarve kärped tulevad Riigikokku ilma et täna teisipäeval 17. veebruaril, Riigikogu liikmed (aga mis veel hullem, nende seas ka rahanduskomisjoni liikmed) teaksid, millal ja kuidas need vastu võetakse.
Ma arvan, et sellise asjaga ei peaks vaikimisi leppima. Ja ma arvan, et Eesti riigi käekäik sõltub suuresti täna tehtavatest majanduslikest otsustest. Kui finantsvallas olukord lõplikult käest läheb, ei saa ka riigikaitse riiki kaitsta. Seega asun tööle rahanduskomisjonis.
Ma ei kaota koos asemesimehe kohaga oma huvi kaitsepoliitika vastu. Lausa vastupidi. Samuti jätkan oma tööd NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioonis.
.JPG)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar