Tagasivaade möödunud poliitika-aastale

Ikka tahaks mööduvat aastat hea sõnaga meenutada. Kuid 2009. aastal on omad mõrud noodid sees, sest "ma ju ütlesin", pole hea lohutaja.

Kui 2009. aastasse astudes lubas valitsus, et Eesti majandus asub kasvuteele 2009. aastal, olid paljud inimesed valmis seda hurraaga kaasa kiitma.

Kolm kuud hiljem, märtsis andis valitsus välja kevadise majandusorignoosi ning asus tutustama "head uudist" , et tänavu langeb majandus "vaid" 8,5 protsenti.

Tegelikkuses on Eesti teist aastat majanduslanguses ning see on kandnud ka minu tänavuaastasi postitusi.

Eesti inimestele on see aga tähendanud aasta jooksul mitukümmet elutähtsat kärbet. Kõiki neid üles lugeda ei saa, liig kurb on see pilt, aga eelkõige on valitsus valinud kaudsete maksude tõstmise, mis lööb eelkõige väiksemapalgalisi ning noori ja vanu (korduvad aktsiisitõusud nii toasoojale, kütusele, maagaasile kui elektrile; käibemaksutõus ravimitele, raamatutele ning kultuuriüritustele ning üldine 2 protsendiline käibemaksutõus suvel, lisaks oluline riigilõivu suurendamine.)

teiseks kokkuhoid laste ja noorte arvelt (lõpetati õppelaenu osaline kustutamine,üliõpilaste toetuste vähendamine 1000-lt kroonilt 920-le, tasuta üliõpilaskohtade vähendamine,kaotati pere esimese lapse pealt tulumaksuvabastus,lõpetati lapsehooldustasu maksmine vanemahüvitist saavale vanemale.Kaotati ranitsatoetus ning kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksu osa kärbiti lasteaedade ning noortespordi arvelt.)

Kolmandaks hoiti kokku inimeste tervise pealt, sest haigushüvitisi vähendati 80-lt % 70le% ning haigushüvitisi kompenseeritakse alles haigestumise neljandast päevast.

Lõpetuseks tehti ka koondamine odavamaks ja kiiremaks, vähendati koondamishüvitisi ning koondada saab edaspidi ka haiguse või puhkuse ajal teatades sellest SMSiga.

Selle asemel, et opositsioonist pealt vaadata, kuidas aasta kümne esimese kuuga on endast teada andnud 101093 uut töötut ning valitsuse enda poolt tehtud valeotsuste leevendamiseks on ohvreid pidanud kandma eelkõige väiksema sissetulekuga inimesed, olen püüdnud seista astmelise tulumaksu ning töökohtade loomist kergendava maksupoliitika eest.
Kuna tuima panemine veel aasta võrra tundus aga tõelise ohuna, sai suve lõpul tõsiselt püüeldud ka erakorraliste valimiste korraldamise poole.

Ma siiralt usun, et pidevalt oma aadete eest seistes, saab ka kivisse uuristada augu. Nii sai sel aastal lõpuks ümber Eesti osalemine Iraagis.

Ka Keskerakonna kaks mäekõrgust võitu selle aasta valimistel näitavad, et teistmoodi on võimalik ning Eesti inimesed ootavad enam hoolivust. See suure naeratusega pilt ongi tehtud valimistejärgsel õhtul, kui suurest toetusest sai rõõmu tuntud.

Head vana aasta lõppu ja siiralt loodan, et uus tuleb parem kõigile!

Keynes on au sees

Käisin raamatupoes, kus riiulid rikkalikult majandusalast kirjandust lookas. Maailmas on taas aus Keynes ning analüüsid, mida saab õppida eelmistest kriisidest.

Kuigi loodetakse, et kolmekümnendate suurt depressiooni käesolev kriis ei ületa, sest toona langes majandus kaheteistkümnes järjestikuses kvartalis, nähakse lahenduste võtit siiski eelmiste kriiside õppetundides.

Püüan rahulikel pühadenädalatel suure osa sellest paarist tuhandest tarkusesõnast endasse ammutada ja seetõttu tegelen aasta lõpul vähem kirjutamisega ja rohkem lugemisega.

Carmen Reinhardt , Kenneth Rogoff "This Time is Different. Eight Centuries of Financial Folly"

Robert Skidelsky "Keynes: The Return of the Master"

Andrew Ross Sorkin "Too Big to Fail"

Paul Krugman "The Return of Depression Economics and The Crisis of 2008"

Niall Ferguson "The Ascent of Money. A Financial History of The World"

Peter Clarke "Keynes: The Rise, Fall, and Return of the 20th Century's Most Influential Economist"

John Maynard Keynes "The General Theory of Employment, Interest and Money".

Kuidas ma poliitilise vastase üle uhke olin

Eesti poliitikute hulgas on see imelik lugu, et paljud ajakirjanikud armastavad välispoliitika eksperdina kasutada pigem neid, kes jutustavad blogis jooksvalt välisuudiseid ümber. Eelmisel nädalal olin ma aga hoopis tunnistajaks kuidas mu Riigikogu kolleeg Sven Mikser arendas USA endise välisministri Madeleine Albrightiga väga säravat avalikku arutelu NATO strateegilise konteptsiooni üle. Sven on NATO Parlamentaarse Assamblee eriraportöör ning osaleb ka nn NATO strateegilise kontseptsiooni ekspertgrupis. Selle juhiks on aga just Madeleine Albright.

Parliamentary Transantlantic Forumi osalejate seas, kelleks olid NATO riikide parlamendiliikmed, oli Eesti maine ühe esinemisega veel kõrgem, kui ta juba ennegi oli. Kuid ajalehtedesse see kodus ei jõudnud ning blogi Sven ei pea.

Kahjuks toimus kogu üritus Chatham House reeglite alusel, mis ütlevad, et kogutud teadmisi olen ma vaba kasutama, kuid konkreetsele esinejale neid omistada ei saa.

Vahest annab veidi aimu Albrighti rollist NATO strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisel NATO ametlikul kodulehel olev video:

http://www.nato.int/docu/review/2009/NATO_Change/Secretary_Albright/EN/index.htm

Aasta tagasi Afganistani missiooni pikendamise osas oli meil riigikogus väike intellektuaalne vaidlus/harjutus, kas ja kuivõrd on tegemist artikkel 5 alla mineva juhtumiga. Selles osas oli foorumil esinenud kuid siin blogis anonüümseks jääv ekspert minuga sama meelt, nimetades seda otseselt A5 juhtumiks.

Eesti ja USA on sama suured - kaotatud töökohtade poolest

Novembris kaotas USAs töö 11000 inimest ja Eestis 10663 inimest.

Kahe riigi rahvaarvu vahe on 220 kordne ja seega on sarnaste numbrite taga jahmatav tõsiasi – USAs tegeletakse valitsuse tasandil tööpuuduse vähendamise ning majanduse elavdamisega, Eestis aga mitte, sest peaministri sõnul tuleb oodata eurot, mis probleemid lahendab.

Ansip pidas nädalavahetusel Reformierakonna kongressil uhkustava kõne, kus jäi kõlama mulje, et Eesti käitub ainuõigelt ning teised riigid võiksid meid kadestada.

Minu meelest peaksid Eesti inimesed kadestama hoopis riike, kus valitsus ei tee inimkatseid, kus valitsus näeb töötuse statistika taga ka iga töö kaotanud inimese muret ning kus valitsus astub reaalseid samme töökohtade loomiseks.

USAs tegeletakse töökohtade loomisega valitsuse tasemel alates president Obama ametisse asumisest 20. veebruaril. Demokraadid on algatanud rea töökohti loovaid meetmeid, neist olulisemad investeerimine infrastruktuuri ja koolidesse, ettevõtete ja perede toetamine maksusoodustustega ning osariikide toetamine, et säiliksid õpetajate, päästjate ning teiste avalike teenistujate ametikohad.

Need meetmed on võimaldanud sel aastal luua 1.6 miljonit uut töökohta, mille täpsem jaotus on kõigile näha ka majanduse elavdamise leheküljelt detailides näha.

President Obama pidas möödunud nädalal kõne, milles kinnitas, et jätkatakse ettevõtete otsest maksusoodustustega toetamist uute töökohtade loomisel, garanteeritakse väikefirmade laenude saamist ning jätkatakse ka riiklike investeerimisprojekte.

Oma kõnes oli USA president päris tõre vabariiklaste suunal, kes on teinud takistusi majanduse elavdamise projekti elluviimiseks ning väitnud nagu meiegi peaminister, et riik ei peaks tegelema töökohtadega.

Obama kirjeldas rasket olukorda, kui ta ametisse asus – sel ajal detsembris 2008 ning jaanuaris, veebruaris ning märtsis 2009 kaotas iga kuu 700 000 ameeriklast töö ning ennustati sama rasket kriisi kui oli 30ndatel suur depressioon.

Eestis räägib aga peaminister Ansip, et kõik on korras. Pole vaja muretseda. Samas 220 korda suuremas USAs nähti sügavat kriisi olukorras, kus iga kuu kaotas töö 0,23 protsenti elanikkonnast. Eestis kaotas jaanuaris töö 11 054 inimest, veebruaris 10 378, märtsis 11898, aprillis 10179, mais 9181, juunis 8830, juulis 8815, augustis 8815, septembris 11370, oktoobris 10573 ning novembris 10663 inimest.

Seega Eestis oli raskeimal kuul suhe elanike arvu ligi neli korda raskem kui USA halvimal kuul ning ka juulis-augustis kui reformistide poolt kiideldi juba töölepingu seaduse hea mõjuga oli töökohtade kaotamise tempo kolm korda hullem kui Obama poolt drastilisena välja toodud USA numbrid.

Ma olen juba kuid imestanud, miks eesti inimesed ei pane kahtluse alla peaministri tegevusetust. Miks sellega lepitakse? Ometi on täna igal inimesel mõni lähedane inimene, sõber või endine töökaaslane, kes on viimase aasta jooksul kaotanud töö. Neile ei saa öelda 2010 aasta soovina, et ela aasta ilma tööta, küll 2011 tuleb euro. Hea soov on tegevus töökohtade loomise nimel ning Keskerakonna fraktsioon on esimese omapoolse algatuse selleks teinud, eesmärgiga anda uute töökohtade loojatele esimeseks aastaks sotsiaalmaksusoodustus.

Millalgi saab ka Eesti majanduskriisist välja, aga kui jätkata tänast hoolimatut poliitikat, siis võib selle kriisi hind olla meie riigile liiga ohvriterohke. Märksa suuremad riigid kui meie oskavad oma inimesi hoida, ka meie ei või inimestesse laristavalt suhtuda.

Töökohtade loomise plaan USAs

Paul Krugman, Nobeli majanduspreemia laureaat ja üks Obama Job Summiti esinejatest, avaldas NYTimesis oma nägemuse tööpuuduse leevendamisest.

Huvitaval kombel langeb tema nägemus USA suhtes suuresti kokku nende algatustega, mida mina olen seni Riigikogus püüdnud kaitsta. Seda kõike saaks ka Eestis teha, kui vaid valitsus vaevuks.

Krugman pakub välja kolm suhteliselt kiirelt teostatavat lahendust.

Esimese vahendina näeb Krugman uut vooru riigi abiraha näol kohalikele omavalitsustele, mis on sattunud maksulaekumiste osas tugevasse langusesse ning erinevalt keskvalitsusest ei saa ajutist eelarvelangust katta laenamisega.

Suurem abi aitaks ära hoida drastilist avaliku teenuse (eriti hariduses) taseme langust ning kokkuhoiuna näiteks tuhandete töökohtade kaotamist, leiab Krugman.

Teise lahendusena soovib Krugman näha uut programmi, millega saaks suhteliselt odavalt luua lühiajaliselt massiliselt töökohti. Selleks tuleb keskvalitsusel alustada New Deal stiilis Tööadministratsiooni, mis pakuks suhteliselt madalapalgalisi avalikke töid. Sellised töökohad on töötutele paremad kui mitte mingit sissetulekut pakkuv töötus.

Kolmanda meetmena soovitab Krugman pakkuda ettevõtetele ergutuspakette. Saksamaalt eeskuju võtmisega on juba USAs hiljaks jäädud, seega ei saa toetada ettevõtteid, et nad töökohti säilitaks, vaid pigem peab julgustama neid uusi töötajaid palkama.

The Economic Policy Institute, tuntud mõttekoda pakub lahendusteena välja maksusoodustused tööandjatele, kes töökohti loovad.

Kõik vajab raha, kuid ilma töökohtadeta on variandiks veel suurem kulu läbi sotsiaalse ja majandusliku frustratsiooni, võtab Krugman tegevusetuse riskid kokku.

Kuidas panna ettevõtteid taas palkama uusi töötajaid?

Eile toimus USAs Obama job summit. Presidendi eesmärgiks oli leida üheskoos akadeemiliste ringkondade, töötajate esindajatega kui ka suurtööandjatega lahendust tööpuudusele, mis tänaseks on saavutanud 10,2 protsendi taseme.

Tõenäoliselt kuuleb Obama tööprogrammi täpsemaid detaile teisipäeval, mil ta peab Washingtonis Brookings instituudis ettekande.

Eilses tööõhkkonnas on enam kajastust leidnud Obama tuline debatt John McCaini majandusnõunik Doug Holtz-Eakiniga, kes väitis, et aasta alguses infrastruktiiriprojektidesse süstitud miljardid on läinud tühja ja pole töökohtade loomisel abiks olnud.

Tegelikult ei ole Obama paketist Eestis eriti detailselt juttu olnud. Suvel kirjutasin ühe artikli Postimehes, aga kuna sealne arvamustoimetus nülgis ruumipuuduses poole tekstist maha, siis sellele ma viidet ei lisa. Panen hoopis huvilistele algteksti siia lugemiseks, et mida siis USAs seni tehtud on peale pankade päästmise, Afganistani sõjaplaani väljatöötamise ning tervishoiureformi.

Mis on USA perestroika?
Märgid USA majanduse paranemisest võivad olla liig varased, ent võrdluses Eestiga, kus praegusel hetkel keegi ei julge öelda, et kriis on ületatud ja läheb paremaks, on sealsed arengud eeskuju väärivad. Kui USAs olukorras, kus majandus enam ise hakkama ei saa, hüppab riik mängu, siis Eestis tõmbub välja.

Kui majanduskasv püsib mitu kvartalit nullis, nimetatakse seda majanduskriisiks. Kui majandusnäitajad püsivad aga mitu aastat alla miinus viieteistkümne protsendi, siis on seda ajaloos nimetatud suureks depressiooniks. Eesti esimese kvartali majanduslangus oli miinus 15 protsenti, teises miinus 16,1 % , kolmandas miinus 15,3%.

Kuna üks suur depressioon on maailmas möödunud sajandil üle elatud, siis vaadatakse ka seekordse kriisi puhul paljudes riikides eeskuju otsivalt USA peale. Sel aastal ametisse astunud demokraadist presidendi majanduse elavdamise sammudest on paljud Euroopa valitsusjuhid innustust saanud, meil Eestis aga püütakse väita, et tegelikult jätkub kõik ka USAs vanamoodi ning kriisist kasvatakse välja isenesest.

USA pole iseeneseslikku lahendust ootama jäänud. 17. veebruaril seadustas president Barack Obama $787 miljardi dollari suuruse majanduse elavdamise paketi. Oma mahult ja ulatuselt on sellega võrreldavad vaid F.D Roosevelti New Deali poliitikad. Eesti võrdluses kulutab meist üle 200 korra suurema rahvaarvuga riik majanduse elavdamiseks üldistatuna 100 Eesti riigi aastaeelarvet.

Paketi eesmärgiks on luua 3,6 miljonit uut töökohta kahe aasta jooksul. Kui õnnestub taastada tarbimine, mille peaks tagama riigipoolne rahasüst ning maksualandused, siis loodetakse peatada ka järjest enamate ettevõtete sattumine pankroti äärele ning säilitatakse ohustatud töökohad.

Majanduse elavdamise plaani üheks sambaks on maksuleevendus, mis peaks jõudma 95 protsendini töötavatest ameeriklastest. Vastavalt sellele toimub sissetuleku esimeselt 8100 dollarilt maksutagastus üksikule inimesele 500 dollari ning perele 1000 dollari ulatuses. See on analoogne Eesti maksuvaba miinimumiga, mis jätab suhteliselt enam raha kätte just väiksema sissetulekuga inimestele. Samas lõpetatakse mitmed eelmise presidendi ajal tehtud maksukingitused kõige rikkamatele. George W. Bushi maksualandused läksid USA riigieelarvele maksma 1,8 miljardit dollarit. Obama otsuse kohaselt tõstetakse neile, kes teenivad üle $200,000 aastas taas tulumaksuaste 35 protsendi pealt 39,6 protsendile.
2001. aastast toimunud maksulangetustest ning suurenenud sissetulekutest võttis enamuse kümnendik kõige jõukamatest ühiskonnaliikmetest. Ülejäänute elustandardit hoidsid eelkõige kasvanud laenud. Nende laenude tagasimaksmise esmaeelduseks on töökohtade säilimine, pikas perspektiivis aga õiglasem maksusüsteem.

Obama poliitika lähtub sellest, et kui häda on suur, peab riigi abi olema lähedal. Kriisis töö ja paljudel juhtudel ka elukoha kaotanud inimestele ei pakuta vaid ümberõpet, vaid kümned miljardid dollarid lähevad toidutalongide abiks, perede eluasemekulude toetuseks ning 4 sotsiaalkorterite ja öömajade programmile.

Eesti tänane valitsus on kogu aeg maksu kogunud ja kogub edasi, aga taandab ennast inimeste raskustesse sattudes kohustustest. Ka tööpuuduse leevenduseks osatakse välja pakkuda vaid odavamat ja kiiremat koondamist. Seda, et valitsus peaks enda kohustuseks pidama ka töökohtade loomist, meie parempoolne võimuliit välistab.

Obama juhtimisel on USAs metsiku lääne stiilis hoolimatus unustatud. Mitte jättes juba hädas olevaid inimesi abita, on põhikulutusteks siiski töökohtade loomine ja hoidmine. Plaan luua kahe aasta jooksul 3,6 miljonit töökohta toetub riigi investeeringute hoogsale suurendamisele nii tervishoius, hariduses kui ehituses.

Suurim osa uutest töökohtadest peaks lisanduma ehitussektorisse. Nii on plaani kohaselt eraldatud kiirteede rekonstrueerimiseks 27,5 miljardit dollarit, 16,5 miljardit avaliku sektori hoonete energiasäästlikumaks muutmiseks, 18,8 miljardit kanalisatsiooni ning veevõrgu investeeringuteks ning üle 17 miljardi ühistranspordi ja raudteevõrgu kaasajastamiseks.
Keskvalitsuse eelarvest toetatakse ka osariike, et need muuhulgas säilitaks õpetajate, päästetöötajate ja politseinike tööhõive. Eestis võeti poole aasta pealt linnadelt ja valdadelt märkimisväärne osa nende maksutulust valitsuse eelarveaugu katteks, samuti on õpetajad, politseinikud ja päästjad langemas kas palgakärpe või koondamiste ohvriks.

Haridusvallas saavad USAs Obama majanduse elavdamise paketiga lisamiljardeid nii hooned kui ka inimesed. Paljud täna tegutsevad USA koolid on omal ajal ehitatud just suure depressiooni aegse abiprogrammi raames. Nii on ka nüüd plaanis ehitada uusi koolihooneid ja raamatukogusid, kuid haridustoetus ei piirdu vaid hoonete ja õppevahenditega, vaid hõlmab ka õpilaste toetusi. Nii suurendatakse vaestest peredest pärit tudengite õppetoetusi seniselt 4,850 dollarilt aastas 5,350 dollarini. Riigieelarvele tähendab see 15.6 miljardit dollarit lisakulu, kuid tagab hariduse ka neile, kel on küll võimed kuid vanematel puudub piisav jõukus.

Olukorras, kus paljud vanemad on kaotanud töö, on jõustunud ka lisatoetus riskiperedest pärit laste õpetamiseks, et see kataks nii öömaja kui transpordi kooli. Koolitoidu programmi jaoks antakse riigi poolt toetust kooliköökide sisustamiseks ning juba sel suvel toetatakse õpilastele sobivate töökohtade loomist. USA keskvalitsus on võtnud käesoleval suvel eesmärgiks luua 125 tuhat suvist töökohta koolilastele, samas kui Eestis on laste sisuka suve eest muretsemas vaid omavalitsused. Negatiivne lisaeelarve vähendas aga tasuta üliõpilaskohti, tudengite õppetoetusi ning õpiraskustega laste koolkodude toetust.

USA tervishoiuprogrammi lisarahastuse eesmärgiks on anda lisakiirendus meditsiinitehnoloogia arengusse. Selleks lisandub 19 miljard dollarit. Eestis langes esimese maksutõusu ohvriks just meditsiinitehnika läbi seni kehtinud väiksema käibemaksumäära tõstmise, ka on Haigekassa sattunud kõige karmimate kärbete ohvriks, mis kulmineerub ravijärjekordade pikenemisega. USAs lisatakse 2 miljardit dollarit haiguste ennetustööks, et see pikas perspektiivis säästaks inimeste. Eestis pannakse haige inimese haiguspäevad tema ja tööandja õlule ning vähendatakse haige lapsega kodus oleva vanema haiguspäevahüvitist.

Obama pakett ei leidnud heakskiitu kergelt. Sellele eelnes tuline vaidlus demokraatide ning vabariiklaste seas. Demokraadid eelistasid varianti, kus enamik raha läheks valitsuse kulutuste kasvatamiseks, samas kui vabariiklased soovisid piirduda vaid üksikisiku tulumaksu ning ettevõtete maksualandusega.

Siiski on Obama majanduse elavdamise pakett taganud selle, et inimeste ja eraettevõtete poolt tekkinud nõudluse ärakadumise täidab riiklik tellimus. Riigi sekkumine hoiab alles töökohad ning tagab maksulaekumised. Riigipoolse tegevusetuse korral oleks USAs möödunud sügisene ootus kõige suuremaks majanduskriisiks peale suurt depressiooni isetäituvaks tõeks saanud, nüüd on aga optimistidel võimalik juba ennustada, et USAd ootab järgmisel aastal ees parem majandusseis kui käesoleval. Eesti puhul on aga iga kärbe majanduslangust kiirendanud ning kõik prognoosid ütlevad, et järgmine aasta tuleb raskem kui tänavune.

Avaliku arvamuse uuringutest

Täna avaldati taas üks avaliku arvamuse küsitlus, mille kohaselt olevat Keskerakonna toetus kõige suurem - 20% juhul kui homme toimuksid Riigikogu valimised. Turu-uuringute tulemused on erakondadele alati väiksemat toetust näidanud kui emori omad, sest emor kohandab oma tulemuse valimissituatsioonile – kui sa vastajana ütled, et ei toeta kedagi ja valima ei lähe, siis sinu käitumine ei muuda ka valimistulemust. Jääd lihtsalt kõrvale. Nii on emor alati umbes neljandiku vastajatest eemale jätnud ning erakondade toetus tuleb kokku 100 %. Turu-uuringutel on see veerand- kuni kolmandik vastajaist, kes kedagi ei toeta, sees.

Huvitav on aga see, et mõlemad uuringufirmad ei klappinud oma tulemustes kuidagi kohalike valimiste konteksti. Oktoobris sai Keskerakond kohalikel valimistel 31,5% häältest (emori toetus sept 34%). Reformierakond 16,7% (emor 28%), IRL 13,9% (emor 14%). Kui IRL ja Kesk jäävad mõlemad statistilise vea piiridesse, siis Reformi toetust on mõõdetud emori poolt 11 protsenti suuremaks.

Priit Toobal on oma blogis analüüsinud, kuivõrd saab üks avaliku arvamuse uuring enne valimisi valimistulemust suunata. Emoril on selles osas kindlasti vaja midagi asisemat öelda, kui seda püüdis seletada Emori analüütik Aivar Voog. Ta põhjendas sellist Reformile ülemäära suure toetuse projetiseerimist sellega, et kohalikel valimistel osales vähemalt 20% ulatuses mittekodanikke, kellest absoluutne enamus hääletas Keskerakonna kandidaatide poolt. Ka õnnestus kohalikel valimistel Keskerakonnal kõige paremini tuua oluline osa potentsiaalsetest hääletajatest valima, märkis Voog. Kuid kuhu jäi analüüsi osa, et IRL sai samuti talle uuringutulemustes lubatud toetusosa kätte? Kas ka IRL sai ebamääraselt palju mittekodanike hääli? Seletus justkui ei klapi. Eriti kui vaadata emori enda septembriuuringut, kus Keskerakonna toetus oli kodanike seas 34%.

Toetus erakondadele vastavalt kohalikel valimistel antud häältele,

Vabariigi Valimiskomisjon

ERAKOND HÄÄLI % häältest

Eesti Keskerakond 207565. 31,5%
Eesti Reformierakond 110263. 16,7%
IRL 92068. 13,9%
Sotsiaaldemokraatlik Erakond 49540. 7,5%
Eestimaa Rahvaliit 12683. 1,9%
Erakond Eestimaa Rohelised 7774. 1,1%

Kihnu kadripäev ja 880 miljonit maksutõusu

Kadripäeval kestis Riigikogu istungitesaalis töö katkematult 10 tundi. Peateemaks oli järjekordne maksutõus, kuid vähemtähtis ei olnud ka koolireform, mis ähvardab kinni panna pea pooled Eesti gümnaasiumid. Korrus allpool pidasid aga kihnlased kadripäeva. Fotol on Kihnu Virve pere tantsupoognaid keerutamas.

Istungipäeva alguses teatas peaminister minu küsimusele vastates, et valitsus ei ole kütuseaktsiisi järjekordset tõstmist arutanud ja valitsus ei ole ka sellist ettepanekut teinud. Ometi oli maksutõus seadusesse saanud.

Aga sellepärast, et kordumas on kevadine olukord. Siis saatis valitsus Riigikokku teise negatiivse lisaeelarve, millele päev peale eurovalimisi lisati Riigikogus Reformierakonna, IRL-i ja Roheliste häältega käibemaksu tõus ning aktsiiside tõus. Peaminister Ansip võib teha nägu, et temasse see asi ei puutu, kuid me kõik mäletame, mis sellest esimesest Rohelistega sündinud diilist välja tuli. Õiguskantsler andis sellele kiirustamisele ja läbimõtlematule rahmeldamisele oma hinnangu ning kuulutas käibemaksu tõstmise põhiseadusevastaseks. Toona sai lubatud, et Riigikogu õpib antud juhtumist oma õppetunnid.

Taavi Rõivas, reformierakondlasest rahanduskomisjoni esimees esines avalikkuses sõnumiga, et tema sellest maksutõusust tulenevat hinnatõusu ei hakka märkamagi. Kuid enamus inimesi märkab, sest aktsiisid bensiinile, toasoojale ja elektrile on tõusmas kahe aasta jooksul juba kolmandat korda.

Valitsusel võib ju olla mugav vaadata, et kui tõstad kaudseid makse, siis eelarvesse raha muudkui voolab. Nii planeeriti sel suvel teise negatiivse lisaeelarve puhul, et aktsiisi tõstmisest 10 % võrra saadakse poole aasta jooksul 2009. aasta eelarvesse lisatulu 160 miljonit ja 2010. aastaks 430 miljonit, seejuures on arvestatud ka käibemaksu täiendava laekumisega. See otsus tehti suvel ära ja oli septembris valitsuse poolt koostatud 2010. aasta eelarves juba naturaalse osana sisse kirjutatud. Nüüd siis erakorraliselt veel 450 miljonit aktsiisitõusu erinevatele kütustele.

Seega oleme astumas 2010. aastasse, kus aktsiiside tõusu elektrile, toasoojale
ning kütustele on planeeritud 880 miljoni jagu enamaks, kui oli aastatagune
tase. See raha ei laeku riigieelarvesse ei tea kust, vaid seda maksavad läbi
hinnatõusude tagasi kõik Eesti inimesed. Õiglasem oleks tõsta tulumaksu
suurema sissetulekuga inimestele, sest neil on täna töö, mida tuhandetel
enam ei ole.

Kaudseid makse maksavad kõik.

Ma küsisin täna peaministrilt, kas tal on olemas analüüs, kuidas sellised maksutõusud löövad väiksema sissetulekuga inimesi ja ta ei vastanud küsimusele. Ka ei vastanud ta küsimusele või palvele nimetada mõnda sotsiaaltoetust, mis viimase kahe aasta jooksul oleks tõusnud ja seega leevendaks kaudsete maksude tõusu.

Selles osas vaikides võttis ta omaks, et praegu on eesmärgiks võetud riigieelarve aukude lappimine ja euro püüdmine just väiksema sissetulekuga inimeste arvelt, kuigi töötute arv suureneb nädalatega ning töötavate inimeste palku on juba mitmeid kordi kärbitud, soovib valitsus järgmisel aastal koguda aktsiise 880 miljoni jagu enam.

Veel kord: see raha tuleb Eesti inimeste taskust!

Kui ikka 2007. aastal lisati igale bensiiniliitrile aktsiisimaksu 4 krooni 50 senti ja tuleva aasta 1. jaanuarist hakatakse lisama bensiiniliitrile 6.61, siis hind tõuseb. Ja loota, et maailmaturul jäävad kütusehinnad madalaks, on vaid lootus "ehk läheb õnneks!". Need ehku peale tehtud otsuseid oleme selle valitsuse puhul pidanud liiga sageli nägema ja enamasti pole "ehk läheb paremini" lähenemine ennast õigustanud.

Jutt, et inimesed ei tunne näiteks bensiinihinna tõusu ja jätkavad endiselt autoga sõitmist, näitab, kui kaugele on paremerakonnad inimestest läinud. Bensiini- või diiselkütuse aktsiis ei mõjuta vaid autoomanikke, vaid ka ühistranspordi eest vastutavaid omavalitsusi, kaubavedusid teostavaid firmasid ning kõige valusamalt põllumehi. Ka toasooja arvete tõusu ei saa inimene keskküttega majas valida, see saabub koos külmade ilmadega ning tänu aktsiisi- ning käibemaksu tõusule viimastel aastatel suuremana kui aasta eest.

Eraldi lugu on eriotstarbelise diislikütuse aktiisi tõstmisega. Seda on kergitatamas eriti suures summas ja paratamatult jääb selline mulje, et valitsuserakonnad karistavad maksupoliitikaga Eesti põllumehi, kes julgesid tulla Toompeale oma eksistentsi eest seisma. Sellest maksutõusust nädal tagasi, kui põllumehed olid Toompeal, ei rääkinud mitte keegi. See maksutõus tuli lauale viis päeva peale põllumeeste meeleavaldust Toompeal. Meid kõiki peaks vägagi muretsema panema, et meeleavaldajatele määratakse selline maksupoliitiline karistus!

Kadripäev

Vanasti oli nii, et igal nimel oli tähendus. Täna juhtub küll sageli, et lapsevanemad vaatavad maimukesele otsa ja moodustavad imeilusa tähekombinatsiooni, kuid sellel pole mingit lugu ega ajalugu. Kadri on teistsugune nimi. Mitte ainuüksi kadripäeva suhtes, mille puhul teid kõiki tervitan! Vaid ringi rännates olen mitmes riigis avastanud Eesti Kadridega mitte mingis seoses olevaid Kadrisid, kelle nimel ka oma keeles tähendus.

Siin on selle aasta versioon jaapani keelest:

Otsitakse sotsist naist

Homme õhtul peaks Brüsselis kogunevad 27 Euroopa Liidu liikmesriigi peaministrid ning Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso leidma üksmeele Euroopa Liidu presidendi ning kõrgema välispoliitika esindaja osas.

Nädalavahetusel Suurbritannias NATO Parlamentaarse Assamblee kohtumistel sai muuhulgas räägitud ka neist kahest positsioonist. Tõsi, vaid kuluaarivestlustes. Nimelt oli assambleel üheks esinejaks ka brittide välisminister David Miliband (fotol NATO PA üritusel), kelle nimi kuni viimase ajani oli üks tõsiseltvõetavamaid EL välisministri positsioonile.

Miliband aga andis ametlikult teada, et ta jääb kuni valimisteni Gordon Browni valitsusse ning läheb koos leiboritega vastu valimistele (mis tõenäoliselt toimuvad 5.mail). Neist valimistest ootavad kõik leiborite kaotust ning vastavalt briti tavale astub valimised kaotanud peaminister oma erakonna esimehe kohalt tagasi. Seetõttu ei soovigi Miliband Suurbritanniast lahkuda. Saades leiborite esimeheks, on tal 5 aasta pärast reaalne võimalus saada ise peaministriks.

Brittide seni pikima karjääriga peaministrist Tony Blairist on räägitud kui tõsisest kandidaadist EL presidendi ametikohale. Tema kahjuks räägib see, et Suurbritannia ei kuulu ei Schengeni viisaruumi ega eurotsooni. Ka on Blair liiga tugev, et teised kaks Euroopa suurjõudu Prantsusmaa ning Saksamaa rahul oleks.

Nii paistab enim võimalusi olevat üsna hallil Belgia peaministril Herman Van Rompuyl. Paar nädalat tagasi Brüsselis mainis üks volinik, et Rompuy on muljet avaldanud oma läbirääkimisoskuse ning kompromissidele alti olemisega.

Samas, Euroopa Liidu tipp-positsioone vaadatakse paketina. Mitte niivõrd riikide osas, kuivõrd ka poliitilise jaotuse mõttes.

Viiest kolm kohta on jagatud. Euroopa Komisjoni president konservatiiv José Manuel Barroso, Euroopa Parlamendi president konservatiiv Jerzy Buzek, NATO peasekretär liberaal Anders Fogh Rasmussen.

Kui nüüd räägitakse EL presidendi ametis Herman Van Rompuyst, kes on Flaami kristlik-demokraatliku partei esimees ning EL välisministri positsioonile ka endisest NATO peasekretärist Jaap de Hoop Schefferist, kes samuti kristlik-demokraat.

Seega sotsiaaldemokraatidel ja Tony Blairil on teatud õigustatud ootus homseks õhtuks, sest konservatiivid on oma tõsise esindatuse juhtpositsioonidel juba saanud.

Ning oma hääle on kuuldavaks teinud ka euro-naised (nt Siiri Oviir oma kolleegidega Europarlamendis), kes pole rahul sellega, et kõik tipp-positsioonid on ühekülgselt meespoliitikutele sattumas.

FLÄSH! Rohelised: hääled sulle, raha mulle

Riigikogu kohvikus käis usin häältega kauplemine. Ühelt poolt Marek Strandberg ja Toomas Trapido „depositsioonist“, teiselt poolt Reinsalu, Tsahkna, Rõivas ja Rosimannus vähemuskoalitsioonist.

Kuna kauplemiseni jõuti alles sel nädalal, siis ei saanud ka 2010. aasta riigieelarve parandusettepanekuid enne tänast rahanduskomisjonis otsustada. Rohelised soovisid lihtsaid asju – polaarekspeditsiooni rahastamist kolme ja poole miljoniga, Keskkonnaühenduste kojale 630 tuhat krooni, Looduskaitse seltsile 130 tuhat lisakrooni jne paarkümmend ettepanekut. Nende sekka ka 250 miljonit krooni Energia- ja Kliimaagentuurile. See on see sama moodustis, mida suvel riigieelarve teise kärpimise juures veel olemas ei olnud, aga roheliste häälte saamiseks eraldati olematu sisu ja vormiga „agentuurile“ 86 miljonit. Rohelised rääkisid üsna hooletult, et neil ka keegi Kalle Virkus, kes oskab selle rahaga asju ette võtta.

Täna rahanduskomisjonis hääletati kõik opositsiooni ettepanekud roheliste hääle abil välja.

Roheliste endi ettepanekud võeti aga tagasi, sest: „rohelised on jõudnud kokkulepetele vastavate ministritega, et vajalikud vahendid leitakse ministeeriumide seest“. Lisaks on töös roheline investeerimisSKEEM, millega saab toetada lisaks roheliste poolt valitud MTÜsid. Kate leitakse aga imikumähkmete lisamaksustamisest.

Mis siis Keskerakonna ettepanekute väljahääletamise tõttu tegemata jääb?
ei alane toasooja käibemaks. Veel 2 aastat tagasi oli see 5%, täna juba 20%. Veel 2 aastat tagasi ei kehtinud maagaasile ka aktsiise, tänavuseks on aktsiisid tõstetud maagaasil 367 kroonini 1000 kuupmeetri kohta.

Ei taastata veebruaris Eesti linnadelt ja valdadelt ära võetud tulumaksuosa. (20. veebruaril seletati seda nii: Tulumaksuosa vähendamisega seoses muudetakse kohalike omavalitsuste kohustusi, et vähendada survet kohalike omavalitsuste kuludele. Näiteks Koolieelse lasteasutuse seaduse muudatused „annavad võimaluse“ vähendada omavalitsusüksuse tehtud kulusid ca 260 miljoni krooni ehk soovitus hoida see raha lasteaedade pealt kokku. Veel kirjutati veebruarikuises negatiivse eelarve seletuskirjas, et Kohalikele omavalitsuse üksustele tasandusfondi arvestatud eraldiste mahtu vähendatakse kokku 519,17 miljoni krooni võrra, seejuures eelarvete tasandusfondi vähendatakse 330 mln krooni, hariduskulusid 169,2 mln krooni, toimetulekutoetusi suurendatakse 100 mln krooni, toetust koolieelsetele munitsipaallaste asutustele vähendatakse 150 mln krooni. Eelarvekärbete tulemusena lõpetatakse koolieelsete lasteasutuste õpikeskkonna arendamise ja pedagoogide palgatõusu toetamine. Kuna toetust enam ei eraldata, ei tule omavalitsusüksustel ka oma lasteaiapedagoogide palga alammäärasid kooli noorempedagoogi palga alammäärani suurendada.
Lisaeelarvega lõpetatakse koolieelsete munitsipaallasteasutuste toetamine ning luuakse täiendav meede omavalitsusüksuste tulubaasi stabiliseerimiseks, mistõttu täpsustatakse § 4 lõike 2 sõnastust.

Ei tõsteta toimetulekutoetust 1000 kroonilt 1200 kroonile. See toetus on eelkõige oluline neile inimestele, kes näiteks on langenud pikaajalise töötu staatusesse ja muid sissetulekuid ei oma.

Ei toetata Eesti põllumehi. Eesti põllumehed on viimasel kahel aastal tegutsenud kahjumiga ning enamus põllumeestest ei suuda tähtaegselt tasuda pangalaene ja liisinguid, kuid pangad üldjuhul maksepuhkust ei võimalda.
Selline olukord viib aastavahetuseks paljud põllumehed pankrotti või põllumajandusettevõtete madala hinnaga ülesostmisele väliskapitali poolt, töötuks jäävad sajad inimesed. Olukorra raskust näitab see, et isegi Leedu ja Läti toetavad oma põllumehi maksimummääras, samas kui Eesti seda ei tee. Nii joomegi varsti Läti piima, meie põllumehe lehm läheb aga vorstiks.

Väheste hüve, paljude kulu

Sotsiaalminister Hanno Pevkur on viimastel kuudel kabinetivaikuses algatanud kaks määrust, mis puudutavad väikelaste vanemaid.

Neist esimene määrus 27. augustist tõstis vanemapalga ülempiiri järgmisest aastast 35 316 kroonini kuus. Pevkur märkis, et 19 521st vanemapalga saajast võiks hinnanguliselt sellest tõusust kasu saada ligi 900 lapsevanemat ja lisakulu riigile on 20-25 miljonit krooni.

Teine määrus jõudis kooskõlastusringile mõned päevad tagasi - hinnanguliselt 30 miljonit lisakrooni saab riik sellega, et tõstab mähkmete käibemaksu 20 protsendini.

Pea üks ühele kattuv kulu ja tulu.

Väheste perede sissetulek kasvab 5000 krooni kuus, kuid kõigi imikute
vanemad hakkavad maksma mähkmete eest ligi 10% enam.

Vabanduseks on toodud see, et Euroopa Liit nõuab meilt erisuste kaotamist. Kolm aastat tagasi lubas Euroopa Komisjon, et astub vajalikke samme, et luua õiguslik baas, mis lubaks kehtestada mähkmetele käibemaksusoodustuse. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku, mille järgi laiendatakse madalama käibemaksuga toodete ja teenuste ringi, kuid pärast õigusloome heakskiitmist ELi tasandil otsustab siiski iga liikmesriik ise, kas seda võimalust kasutada või mitte.
Ja nende madalama käibemaksuga toodete alla kuuluvad ka laste mähkmed.

Kehva eelarveseisu korral ei kõhkle meie valitsus tõstmast makse, mis võtavad raha kõigi taskust. Toasoe, millele lisatud aktsiise ja käibemaksu. Toiduained, ravimid ja kultuuriüritused, millele lisatud käibemaks. Nüüd siis lastekaubad. Samas jätkatakse kingitusi kõige rikkamatele.

Tallinna koalitsioonikõnelustest

Ma mäletan, et kui Andrus Ansip tuli Tartu linnapea kohalt Tallinnasse riigi tasemel poliitikat tegema, räägiti, et ta peab mõistlik mees olema – linnajuht näeb igapäevaseid probleeme ning ei saa oma põhimõtetelt olla paduparempoolne. Sellele vaatamata olid 2005. aastal Reformierakonnaga peetud koalitsioonikõnelused rasked. Reform hoidis kiivalt kinni oma riigieelarvele kulukatest maksualandustest, samas kui iga lisakrooni haridusele või tervishoiule pidi kiskuma välja jõuga.

Selles mõttes on koalitsioonikõnelused sotsidega midagi väga erinevat. Esiteks pole Keskerakond ja sotsid nii töises õhkkonnas kunagi ühe laua taga istunud. Teiseks on ühise tegevuskava kokkupanek situatsioonis, kus arusaamine asjadele on sarnane, pigem teineteise ideid edasiarendav kui mahakiskuv.

Järgneva nelja aasta suhtes kokku lepitud tegevuskava saab avalikuks ilmselt lähitundidel ja igaüks võib sealt siis leida endale meelepäraseid (vastased otsivad siiski ilmselt vaid mittemeelepäraseid) lubadusi. Kui neli aastat tagasi sai lubatud Tartu maantee läbimurret, uut Vabaduse väljakut ja Nõmme turgu, siis krimpsutati ka nägu ja öeldi, et muinasjutte võib ju jutustada, aga tegelikult te niikuinii ära ei tee. Eks selleski leppes ole mitmeid ülisuuri asju, mille teostus ei tule lihtsalt kätte.

Nende pikkade läbirääkimistundide jooksul sai kokku lepitud päris ulatuslikus tegevusplaanis. Üle saja alapunkti sisaldavad tegelikkuses omakorda veel enamaid tegevussuuniseid. Ma aiman ette, et on punkte, mis saavad ajakirjanduses kogu tähelepanu – lapsed, Euroopa kultuuripealinn, töökohad, suurprojektid ja linna toetused nii eakatele kui pangalaenu tasumisega hätta jäänud peredele.

Ma ei taha kelleltki ära võtta avastamisrõõmu ja seetõttu lisan siia hoopis näite valdkonnast, mis ajakirjanduslikult ilmselt nii apetiitne pole. See on prügi. Täpsemalt prügi sorteerimine ja taaskasutus.

Antud teema oli jutuks ühel õhtusel kõnelustevoorul ja kõigepealt tuli jutuks tänane probleem - hetkel ladestatakse segajäätmete seas kümneid tuhandeid tonne pakendeid. Suurimaks probleemiks on taaskasutuse tegelik tõendatus – sorteerimine on tülikas ja kui ma ka prügi sorteerin, mis sellest siis ikkagi edasi saab?

Ka Keskkonnaministeerium ütleb, et taaskasutus ei tähendagi vaid seda, et materjal võetakse uuesti ringlusesse. Näiteks tetrapakki on päris keeruline tagasi kartongiks muuta, hoopis kergem on see pakend saata energiatootmisse ehk jäätmepõletusse. Seega on Tallinna 2009-2013 leppes sees nii sorteeritud prügi äraandmise mugavamaks tegemine kui prügipõletusjaama loomine, samuti jäätmeveoga tegelev linnaettevõte.

Nüüd kui ma selle prügi näite tõin, tekkis kohe tunne, et tegelikult peaks ikka töökohtadest ka kirjutama ... ja sellest, mis plaan on linna tulubaasiga. Ühesõnaga -võtke teadmiseks, et kõige vähemisuäratav koalitsioonileppe punkt on teile ette ära jutustatud : )

Mida soovitab IMF Eestile?

Täna hommikul kohtusin Riigikogus Rahvusvahelise Valuutafondi delegatsiooniga. Delegatsiooni juht ütles mitu kiitvat sõna Eesti varemtehtud sammude kohta, eelkõige reservide kogumise osas. Ka arvati, et kuna Eestis algas kriis naabritest varem, sai ka reageering olla varasem. Sooviti jõudu Euroopa Liidu rahade kasutuselevõtuks, kuid hoiatati ka ohtude suhtes, mis võivad 2009. aasta eelarve viia euro-kõlbmatuks.

Ohtudena mainiti eelarvesse planeeritud maa- ja metsamüüki. Ohuna mainiti ka kohalike omavalitsuste raskusi, kuid eraldi kinnitati, et Tallinnaga on kõik korras. Kuid mis puutub 2011. aasta Riigikogule üleantud eelarveprojekti, siis selle defitsiit on ekspertide hinnangul suurem kui 3%.

Ajutiste tuluallikate asemel soovitati vaadata jätkusuutlikumaid variante. Seda nii ettevõtte tulumaksu, dividendide kui automaksu osas. Kinnisvaramaksu osas öeldi, et Eesti liigub maailma trendidele vastuvoolu ja peaks tagama kohalike omavalitsuste tulubaasi, sest nemad vastutavad kohaliku infrastruktuuri eest.

Last, but not least – astmeline tulumaks. Kui Eestis on vastased väitnud, et kaheastmelist maksu on raske koguda ja see on aldis maksupettustele, siis see kahtlus võeti kohe maha. Kiideti Eesti maksudeklareerimise eeskujulikkust ning kinnitati, et teise astme lisamine ei tee seda komplitseerituks. Tegelikult lausa soovitati meie üksikisiku tulumaksu tasakaalustada ja teha see maksumaksjale õiglasemaks, et väikese sissetuleku juures ei tuleks kohe liiga palju ära maksta.

Ajutised lahendused tuleb asendada püsivate tuludega 2011. aastaks. See tähendab paraku maksutõusu soovitust. Kuid valik kuidas leida optimaalne maksusüsteem uues kasvukeskkonnas, on poliitiline. Kui tõsta käibemaksu, siis kiirendab see tõusu, kuid väiksema sissetulekuga inimeste arvelt. Kui luua kõrgem maksuaste suurema sissetuleku saajatele, siis on see võrdsem koormuse jagamine Eesti inimeste vahel.

Maksutõus peab näima õiglane, rõhutas IMFi analüütik.

Tänud toetajatele

Head sõbrad, tänan südamest iga mulle antud toetushääle eest!

Selle jaoks, et teha põhjalikumaid kokkuvõtteid ja need siin blogis ka lugemiskõlblikuks vormistada, läheb veidi aega. Tallinna valimisvõidu üle rõõmustamiseks pole tegelikult aega antud. Üle Eesti käivad tõsised arutelud edasiste liitlassuhete üle ja omajagu saab teha ka riigikogus. Näiteks kaitstes eelarves omavalitsuste tulubaasi.

Küll aga on selge, et Riigikogus Reinsalule&sõpradele omaseks saanud trallimine seadustega ei too talle ega tema parteile kasu. Kogu soolise võrdõiguslikkuse seaduse külge poogitud Tallinnale ülejäänud Eestist erineva valimisseaduse vastuvõtmine, oli ju tehtud selleks, et riigis valitsevatele erakondadele valimistulemused meelepärasemaks disainida. Saadi aga hoopis kõrge valimisaktiivsus, sest sellised trikid pühivad passiivsuse.

Mulle meeldib see, kuidas Tallinn viimase nelja aastaga arenenud on. Ma usun, et ta areneb edasi ja suudab lahendada ka linlaste muresid, mis riigi tähelepanu ei pälvi. Pikas valimiskampaanias panin tähele, et sotside programm toetas meie põhimõtteid. Praegusel hetkel oma sissekande lõpetangi, et minna edasist koostööd arutama sotsidega.

Kes sobib ülikoolilinna peaks?

Akadeemik Anto Raukas saatis sel nädalal päris laiale ringile e-maili hüüdega „Kallid otsustajad! Endise tartlasena on mul mure hinges, mis mu vanast kodulinnast saab.”

Tartu on ülikoolilinn, peaga linn, hariduse linn. Kuid vaadates linnapeakandidaatide tausta selgub, et:

Urmas Kruuse, praegune linnapea ning Reformierakonna linnapeakandidaat, on sündinud 1965. aastal ja omandanud 2004. aastal Audentese Ülikoolist kõrghariduse ärijuhtimise erialal. Seega 39-aastaselt jõudis mees rakenduskõrghariduse omandamiseni. See on umbes selline haridus, mida omal ajal loeti tehnikumihariduseks.

Jarno Laur, sotsiaaldemokraatide linnapeakandidaat, on sündinud 1975. aastal ja lõpetanud 2008. aastal Tartu Ülikooli Narva Kolledþi. Tartu Ülikool on hea ülikool. Tema Narva Kolledþ kaugeltki mitte nii hea. Selle kohta käivad samad sõnad, mis Urmas Kruuse koduülikooli kohta. Siiski saame nentida, et 33-aastaselt sai ka see mees endale rakenduskõrghariduse.

Aadu Must, Eesti Keskerakonna linnapeakandidaat, on sündinud 1951. aastal ja lõpetanud 1976. a cum laude Tartu Ülikooli. On tuntud teadlane, professor, juhtinud mitmeid rahvusvahelisi teadusprojekte, olnud Tartu Linnavolikogui esimees, Riigikogu liige.

Margus Tsahkna, IRL-i linnapeakandidaat, on sündinud 1977. aastal, külastanud mitmeid ülikoole ja neis õpinguid alustanud. Aga ainult alustanud. Nähtavasti on tegemist 32-aastase igavese üliõpilasega. Ta on hea laulumees nii nagu Urmas Kruusegi hea pillimees.

Kirjast suur osa avaldati ka Eesti Päevalehes, kuid EPL tsenseeris välja lõppjärelduse:

"Mina omalt poolt arvan, et professor Must on kandidaatidest ainuke, keda sobiks ülikoolilinna peana nii kodus kui ka kaugemal näidata. Kruuse ja Laur on kahtlemata toredad mehed, kes sobiksid linnapeaks igasse Eesti väikelinna, kuid Tartus võivad ülikoolide rektorid ja professorid nad intellektuaalses plaanis täiesti varju jätta."

Kuidas soojahind alaneks?

Toasoe on kortermajas elades kulu, millest korteriomanikul säästa eriti ei õnnestu. Eriti suureks kujunevad arved just külmematel kuudel.

Vaatasin enda kolme viimase aasta veebruarikuu soojaarveid:

Veebruar 2007. 777 krooni

Veebruar 2008. 1127 krooni ja 58 senti

Veebruar 2009. 1552 krooni ja 62 senti

Kolme aastaga on arve kahekordistunud.
Mis on selle taga?

Kui 2007 aastal oli toasoojaks kasutatav maagaas aktsiisivaba, siis 14. juunil 2007 hääletasid Reformierakond, IRL ja sotsid selle poolt, et maagaasile kehtestati aktsiis 157 krooni 1000 kuupmeetri kohta.

Kui 2007 aasta veebruaris oli toasooja käibemaks 5%, siis alates juulist tõsteti see 18protsendile.

Oma blogi esimeses sissekandes üle aasta tagasi kirjutasin muide sellest samast "majandusimest".

Kuid selle talve hindu pole me veel näinud.

Samas tõsteti 2009. juulist toasooja käibemaksu 20 protsendile ning kergitati aktsiise 367 kroonini 1000 kuupmeetri kohta.

Riigieelarve arvudes tähendab see, et tulevaks aastaks planeeritakse ainuüksi maagaasi aktsiisist teenida 246 miljonit krooni ja sellele lisaks veel toasooja käibemaksust 560 miljonit krooni.

Vaatasin minagi Keit Pentuse telereklaami, kus ta lubas soojaarved poole odavamaks teha ja mõtlesin, kuidas Keitu aidata. Keskerakond ulatas abikäe – täna algatasime seaduse, millega saaks toasooja käibemaksu alandada. Madalam 9 protsendiline käibemaksumäär tähendaks inimestele maksuleevendust 251,8 miljoni krooni võrra ja me teeme analoogse parandusettepaneku ka tuleva aasta riigieelarvesse.

Tegelikult on pidev kaudsete maksude tõstmine viinud olukorda, kus inimesed, kes ei võitnud midagi tulumaksu alandamisest, on pidanud kordades enam hakkama maksma käibemaksu ja aktsiiside taha peidetud riigimakse. Koorem on lihtsalt ebavõrdselt jagatud väiksema sissetulekuga inimeste kanda.

Presidendi kärajad

Täna toimusid presidendi mõttekoja kärajad. Nimelt oli president Ilves kokku kutsunud majandustegelasi, teadlasi, poliitikuid ja teisi arvamusliidreid, et arutada usalduse ja vastutuse teemadel.

President esitas küsimuse: oletagem, et kriis on möödas. Mida sai siis kriisist õpitud?

Indrek Neivelt haaras mõtteotsast kinni ja väitis, et aastatagusest usalduskriisist tuldi välja, sest paljud riigid sekkusid. Samas Eestis kärbib nii riik kui inimesed. Asendades jõusaali metsajooksuga ja sõpradega väljas õhtustamise koduse teejoomisega, ei laeku ka makse. „Kokkuhoidlike kodanikega aga viie rikkama riigi hulka ei saa.”

Selle peale hõiskas keegi majandusmeeste paneelist, et tuleb kehtestada kodussöömise maks.
Mind selline elukaugus üllatas. Sest selline maks inimestele on käibemaksu tõstmise kaudu tegelikult juba peale pandud, ainult et paljudel inimestel ei ole millegi arvelt kokku hoida. Just see on põhjus, miks enamus inimesi väljas söömas ei käi. Nimelt tehti veel majandustõusu aastatel ehk 3 aastat tagasi eestlaste seas uuring, millest selgus, et 30 protsenti enam kui tuhandest vastanust ei einestanud aasta jooksul kordagi mõnes Eesti toitlustusasutuses, 28 protsenti väitis, et tegi seda kord kuus või harvem. Tõsi, jõukaist inimestest einestas iga päev väljas 21 protsenti.

Selline suhtumine, et paneme inimestele, kes on sunnitud niigi igapäevaselt kokku hoidma, veel ühe lisamaksu on kahjuks ka tänases valitsuses levinud. Tõstes käibemaksu ja aktsiise pannakse lisakoormus väiksema sissetulekuga inimestele.

Kuid üldkokkuvõttes ei langenud kärajad siiski tavaelust liiga kaugele. Räägiti ka sellest, et euro peale jooksmine iga hinna eest on riskantne. Euro ei saa olla iseenesest eesmärk. See on vaid vahend majanduse turgutamiseks. Samas iga euro-vabandusel tehtud kärbe kaotab üha uusi töökohti. Eestile on aga tähtis, et saaksime kriisist välja võimalikult väikeste inimkaotustega.

Ansipi töökäsk: iga päev üks hea uudis majandusest

Paar päeva tagasi rääkis mulle üks tuttav meediainimene, et peaministri kontoril on kuni valimisteni ette valmistatud igaks päevaks üks hea uudis Eesti majandusest.

Moto lihtne - inimestele tuleb anda lootust, et hullem on möödas. Olge rahul sellega, mis on!

Kuidas seda siis tehakse?

Kolmapäeval andis peaminister Ansip üle tuleva aasta riigieelarve, kus sees kõik head asjad ja puudu kõik halvad (riigiettevõtete müük, maksutõus). Elu on tuleval aastal lill. Kuid... kui eelarve maht tulevaks aastaks on sama suur kui sel aastal, ent majandus endiselt langeb, siis peab langema ju maksulaekumine elik riigi tulud. Miski justkui ei klapi?

Peaministri jutt, et oleme kriisi sügavaimas põhjas, kus jalad juba maas, on olukorra selge ilustamine. Mis peaks olema eeldus, et järgmine aasta on parem kui tänavune? Töötute arv kasvab endiselt. Hätta sattunud ettevõtteid tuleb aina juurde. Naaberriikide majandus on küll paremas seisus täna valitsuste abipakettidele, kuid mitte nii heas, et Eesti võiks hõisata kasvavate eksporditurgude pärast.

Peaminister on viimasel nädalal sõna sõnalt igas oma esinemises korranud järgmist: „majanduskriis hakkab läbi saama ja Eesti väljub sellest Euroopa Liidu kõige väiksema valitsussektori võlakoormuse, EL ühe kõige väiksema eelarvedefitsiidi, jätkuvalt arvestatavate (ja Eesti Telekomi müügist kosutust saanud) reservide ja jooksevkonto ülejäägiga". Peaminister ei räägi töö kaotanud inimestest, kodulaenu maksetega panga ees hädas olevatest kodanikest ega igapäevase toimetulekuga raskustes olevatest madala sissetulekuga noortest, keskerakostest ning eakatest. Peaminister Ansipil on usk, et paberil olevad numbrid panevad naaberrikke meid kadestama.

Peaministrit on asunud toetama Marje Josing konjunktuuriinstituudist. Tema toetus on lihtne: „Tuleval aastal ootab ekspertide keskmise hinnangu kohaselt Eestit üheprotsendiline majanduskasv.”

Kena soe ja lootustandev sõnum. Kuid seesama Marje Josing toetas Ansipit ka aasta tagasi. Täpselt aasta tagasi andis Ansip üle 2009. aasta riigieelarve. Selles ennustas ta majanduskasvu 2,6 protsenti (tegelikkuses on majandus langenud 16,6%). Josing kiitis takka valitsuse pressissõnumit, et Eesti majandus asub kasvuteele 2009. aastal.
28. augustil 2008 teate kohaselt: Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu hinnangul pole rahandusministeeriumi tuleva aasta majandusprognoosis midagi üllatavat.

«Eks see, et majandus peab paremuse poole pöörama, oli ette teada, sest enam hullemaks ei saanud ju minna,» lubas Josing meile 2009 aastaks.

Tegemist on täpselt sama „usaldusväärse” eksperdiga kui peaminister ise.

Süüdistada aga inimesi, kes pimesi valitsuse propagandat ei usu, pole mõtet.

Parem on halvema stsenaariumi puhul positiivselt üllatuda kui vastupidi, ja see efekt pole pelgalt psühholoogiline. Nii nagu roomlased pidasid õigeks rahu soovides sõjaks valmistuda, peab valitsuse juhiseks olema “tahad tõusu, valmistu languseks”. Ja kui sa ei osanud valmistuda languseks, valmistu kahekordseks languseks. Optimism on hea, kuid veel parem, kui miski seda toetab. See, et Andrus Ansipi valitsus 2007. aasta sügisel riigieelarvet riigikokku saates hindas majanduskasvu seitsme protsendi jagu üle, oli saatuslik, kuid mitte mõistetamatu viga. Arvestades, millistest kõrgustest Eesti alla sadas, tundus nullkasv tollal paljudele liiga hirmsana ja ootused alanesid üsna aeglases tempos. Kuid täpselt sama viga korrati 2008. aastal. Ajal, mil kogu suundumus oli juba välja joonistunud, hinnati majanduskasvu juba 16 protsendi võrra positiivsemana. Kolmas kord, mis on käes täna, näitab valitsuse õppimisvõimetust.

Miks IRL Langi umbusalduse suhtes vaikib?

Ajal, mil õhus on umbusaldus justiitsminister Rein Langi vastu ning teadmine, et peale kohalikke valimisi selgub nii mõndagi kurvastavat 2010. aasta eelarve kohta, võiks kahelda vähemusliidu tervises.

Kui Riigikogu avas oma sügisistungjärgu ja kuulas president Toomas Hendrik Ilvese kõnet, istus valitsusloožis ka suur osa vähemusvalitsuse ministreid. Hiljem arutati sellest vaatepildist tulenevalt, et kas järgmine kord näeme neid ministreid sel puhul koos, kui valitsus tagasi astub.

Samas. Vaatamata halbadele eeldustele pole sel vähemusvalitsusel puudu soovist edaspidigi võimul püsida.

Ilma suurema kärata on Reformierakond lihtsalt endale meelepärase valitsusremondi juba ära teinud ja valmis jätkama vähemusliidus, mis tugineb roheliste häältele kuni aastani 2011. Seni kuni rohelised paari nõukogu liikme koha eest annavad toetuse ka ebaselgele riigieelarvele, võibki peaminister jätkata juttu, et hullu pole midagi, võib jätkata samas vaimus.

See muster on Reformierakonnale omane, viimased kümme aastat on nad pidevalt valitsuses püsinud, seejuures kuue erineva võimuliiduga:

1999 3-liit Isamaa, Reform ja sotsid
2002 2- liit Reform ja Keskerakond
2003 3- liit Reform, Res Publica ja Rahvaliit
2005 3-liit Reform, Keskerakond ja Rahvaliit
2007 3-liit Reform, IRL ja sotsid
2009 2-liit Reform ja IRL.

Tänast valitsusliitu tundub siduvat ühine tegevus riigiettevõtete müüki planeerides.

Valitsusliidu tervise kraadiklaasinäiduks on isamaaliitlaste reageering (õigemini reageeringu puudumine) Langi juhtumile, kus minister kasutas kevadise valitsuskriisi ajal 10-päevast võimuvahemikku siseministeeriumis.

2007. aasta küberrünnakud on andnud palju jutuainet välis- ja kaitsepoliitikaga tegelevatele eestlastele. Nii ministeeriumide tasemel kui parlamendiliikmete näol. Eriti on see teema meeldinud isamaalastele. Nüüd aga on isamaalased vait kui sukad. Olukorras, kus Lang läks teise ministri valitsemisalasse ja vabastas viisakeelu alt mehe, kes oli paar kuud varem rahvusvahelisel videokonverentsil võtnud endale vastutuse 2007. aasta küberrünnakutes.

Seega Reformierakond on teinud taas oma kübaratriki – kaubamärk on ümber pakitud.
Kuna tee uute koalitsioonipartnerite leidmiseks on kinni, siis käib ka vähemusliit. See on isegi mugav.
Vähemusvalitsuselt ei saagi ju oodata raskeid otsuseid ning toimivaid tegusid. Vähemusvalitsus on lihtsalt vaheperiood uute valimisteni. Seekord siis kestab see vaheperiood, mida valitsetakse ikka veel 2007. aasta buumi retoorikast ja koalitsioonileppest tulenevalt, järgmised poolteist aastat.

Selgeks lahenduseks ajaraiskamisest väljatulemiseks oleks erakorralised Riigikogu valimised. Aeglaseks aga väsimatu küsimine, mida Valitsus tegelikult teeb, et majandusolukorda parandada ning majanduslangust kõige haavatavamatele pehmendada.

Tasuta kinno

Homme ja ülehomme õhtul on võimalik kinos Sõprus vaadata tasuta filmi „Balti loorberid“. See on äsjavalminud film Balti ketist, millele seekordne Ärkamisaja Filmifestival ongi pühendatud.

Filmi autorid Mati Talvik ja Toomas Lepp on hankinud Balti ketist pildimaterjali, mida senini nähtud pole. Ma tean omast kogemusest, et iga seniteadmata killu leidmine on suur töövõit.

Kui ma 10 aastat tagasi kogusin materjale oma raamatu „Iseseisvuspäeva sünd” jaoks, siis suurimaks üllatuseks oli telearhiivi lünklikus. Näiteks 1991. aasta augustisündmuste puhul meenutatakse ikka, kuidas Toompeal toimuvale elati kaasa ETV vahendusel. Aga kuna ajad olid kitsad, siis otseülekandeid kas ei salvestatud või võeti lindid taaskasutusse. Igatahes on säilinud kaks päeva kestvast kriisiistungist vaid paariminutiline Aktuaalse Kaamera lõik lõpphääletusest 1991. aasta 20. augusti öötundidest.

„Balti loorberite“ filmis on uudse materjalina Viljandimaa Rahvarinde inimeste poolt filmitud videod. Üks mees filmis Balti ketti Viljandist põhja poole sõites ja teine lõunasse suundudes. Pilt on natuke hägune ja hüplik, aga seda enam emotsionaalne.

Emotsioone on selles filmis palju. Olen tähele pannud, et kui ma näen mõnda liigutavat hetke, siis jooksevad kinos külmavärinad mööda selgroogu. Selles filmis selline hetk oli.

Balti kett on sündmus, milles osalemist niisama ei unustata. Ka filmis on näha, et veel sel suvel laulupeol antud intervjuudes löövad inimeste näod seda inimketti meenutades särama. Ja see ei ole ainult nii siin Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus. Leedus on koguni iga paarikümne kilomeetri järelt mälestusmärk kirjadega, et siit läks läbi Balti kett. Leedus ja Lätis on rajatud ka Tautas Fronte ja Sajudise ehk Leedu ja Läti rahvarinnete muuseumid. Vaadates seda filmi tuleb meelde, et see oli aeg, mil kolm Balti rahvast olid ühtsemad täna.

Kahe miljoni osalejaga ketti läbi kolme maa ei saagi luua, kui ühtsust pole.

Filmi kandev motiiv oli inimeste kaasamine. Mitmed filmi osalised räägivad, kuidas läksid tegema vaid ühte asja, aga korraga olid kogu oma energia Rahvarindele pühendanud. See oli aeg, kui puudus ükskõiksus, sest kõigile läks toimuv korda.

Tänaste mugavustega harjunud inimesel on päris keeruline minna tagasi vaid 20-aasta tagusesse aega. Aega, mil organiseeruti ilma mobiilikõnede ja väga väheste isiklike autodega tervet Eestit läbivaks inimketiks. Seisti maanteel ja infot saadi kaasaskantavatest raadiotest. See külmavärina hetk tuli nähes kaadreid, mil inimesed seisid ketis ja kordasid raadiost ülekantavaid Heinz Valgu sõnu. Need kaadrid olid niivõrd lootust täis. Ja õnneks me täna teame, et eesmärgid said saavutatud ja Eestil õnnestus peaaegu ime, ehk veretu iseseisvumine. Tänasest vaatenurgast on aga liigutav ka see, et nii mõnedki loosungid on ikka olulised, näiteks Rein Taagepera poolt öeldu Lilli piiripunktis 1989. aasta 23. augusti õhtul.

Filmi näeb laupäeval ja pühapäeval kell 19 Ärkamisaja Filmifestivalil.

Keskerakonna meeleavaldus Toompeal

Tänasele meeleavaldusele Ansipi valitsuse tegevusetuse vastu oli tulnud oodatust märksa enam inimesi. Ja inimestel, kellega mina rääkisin, olid tõesti suured mured. Kui pole tööd, siis elada tuleb praktiliselt mitte millestki.

Sain sõna ka mina.

Siin minu sõnavõtu tekst:

Majanduskriisi ajal ei tohi riik lappida eelarveauke inimeste arvelt, kellel on niigi igapäevase toimetulekuga raskusi. Eesti valitsus on just nii käitunud. Tänane valitsus tõstis käibemaksu ravimitele. Tänane valitsus tõstis aktsiise toasoojale ja transpordile. Ning vaid kolm kuud tagasi tõstis valitsus veel kord käibemaksu, mis eelkõige lööb lapsi, kes veel ei tööta. Lööb eakaid, kes enam ei tööta. Ning tööinimesi, kes teenivad alla keskmise palga. Üks terve riik ei saa panna majanduslanguse koormat vaid kõige nõrgemate kanda.

On aeg, et oma panuse Eesti majanduse taastamisse saaksid anda ka inimesed, kes tulumaksu alandusega võitsid kümneid tuhandeid kroone. Selle võimaluse annab suure sissetulekuga inimestele astmeline tulumaks.

Keskerakond on algatanud seaduse, millega luuakse teine, kõrgem maksuaste sissetulekule, mis ületab 25 000 krooni kuus. Astmelise tulumaksu kehtestamisega võidaks Eesti riik ainuüksi järgmisel aastal 2,1 miljardit krooni.

See raha ei jääks niisama seisma. Seda raha saaks riik kasutada, et täita oma kohust ja asuda toetama uute töökohtade loomist. Sellest rahast oleks abi laste sooja koolilõuna säilitamiseks ja tudengite õppetoetusteks. Ja see raha annaks võimaluse hoiduda edaspidistest kaudsete maksude tõstmisest, mis lööb kõige nõrgemaid.

Riigid, kellel on astmeline tulumaks ei langenud nii sügavasse majanduskriisi, kui selles on täna Eesti. Riigid, kellel on astmeline tulumaks, on võimelised kriisis aitama ka raskustesse sattunud kodanikke. Eesti võiks kuuluda nende riikide hulka.

Olles täna maailma viie kiiremini kukkuva majandusega riigi seas, ei tohi me leppida seisukohaga, et kõik on korras. Et kõik on tehtud õigesti ja jätkame samamoodi. See ei ole tõsi. Meie maksusüsteem on ebaõiglane ja koormab kõige nõrgemaid. Saagem eurooplasteks, lähenegem Põhjamaadega, muutkem tagurlikku maksusüsteemi!

Spordisaal jääb erisoodustuseks

Riigikogus arutati töötajate tervisesse panustamist ja seda, kas ettevõtjat tuleb oma töötajate tervise pärast muretsemise eest lisamaksustada.

Tõsi, alguseks tuleb öelda, et Reformierakonna initsiatiivil jääb ka edaspidi teenindaja vaktsineerimine, sportimisvõimaluste loomine töötajatele või hambaravi kompenseerimine erisoodustusmaksu alla. Oma vastuhääle andis ka IRL, mis on imelik, sest enne eurovalimisi ei pidanud nad paljuks teha pressiteade, et valitsus vabastab ettevõtted töötajate koolitus- ja tervisekulutused erisoodustusmaksust ning Valitsus kiitis ühiselt Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud ettepanekud heaks.

Ei aidanud üleüldine arusaamine, et iga tervisesse pandud kroon toob ajaga riigile kümme krooni tagasi. Ega ka see, et kuna täna ettevõtted tervislike eluviiside soodustamiseks peavad maksma erisoodustusmaksu, siis enamik on sellest loobunud. Paraku on ka tõsiasi, et maksu laekumise osas ei suutnud Riigikogu kõnetoolis rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas kolmel korral vastata, palju seda 2009. aasta eelarvesse laekub.

Tööinspektsiooni kodulehel on väga ülevaatlik artikkel, sellest, mis tingimustel peab täna tööandja erisoodustusmaksu maksma prillide eest, sportimise eest, vaktsineerimise eest, hambaravi eest või isegi joogivee olemasolu eest.

Keskerakonna eelnõu oli loodud taustal, kus eelarvekärped on niigi toimunud suurelt inimeste tervise arvelt. Meenutame või kevadisi otsuseid haiguspäevi enam mitte riigi poolt kompenseerida, vaid panna tööandjale. Raskendati ka väikese lapse vanematel koju jääda. Rääkimata üldisest ravijärjekordade pikenemisest ehk lihtsalt arsti juurde pääsemise keerukamaks tegemisest. Ravimitele suurendati käibemaksu ning juba arutatakse soodusravimite nimekirja lühendamist poole võrra.

Valitsus näeb töötaja terviseedenduse kuludelt erisoodustusmaksu laekumist riigikassasse tuluna, aga see teenitakse elanike tervise ja majandusarengu arvelt. Inimeste tervise paranemisele kaasaaitamine aga erisoodustusmaksu kaotamise näol on õigustatud peamiselt avalike huvidega - tervema ja tootlikuma inimtööjõu tagamisega. Eksperdid muide kinnitavad, et tervislike eluviiside edendamise abil on võimalik Eesti rahvastiku terviseseisundit oluliselt parandada.

Pühapäevane ajaviide

Sel nädalal tekkis paari online uudist sellest, et ma olen hingelt korilane. Veider pealkiri ja veel veidram lühitekst selle pealkirja taga tekitas minus endaski väikese muige olukorra koomilisuse pärast.

Tegelikult aga vestlesin suvelõpul ajakirjanikuga lihtsalt maast ja ilmast, maavanaemast ja lapsepõlvest ning lõõgastumisviisidest. Kuna suur enamus minu blogi lugejatest ei ela Tallinnas ja seega ei saanud oma postkasti ka ajakirja Dirigent, milles see lugu ilmus, siis riputan kogu jutu ka siia blogisse ülesse. Nii pühapäevase lugemise mõttes.

Maavanaema asemel maalaagrid

„Tallinnas elades ei pane aastaaja vaheldumist vahel tähelegi. Aga maal metsas näed, kuidas pungast puhkeb leht,“ on Kadri tänulik, et tänu maavanaemadele on tal olnud õnn loodusega sinasõprust pidada.
Sel suvel endast 15 aastat noorematega mööda Eestit sõites tõdes ta aga oma silmaga, et ühele 17-aastasele Tallinna noorele on näiteks Võrumaa suurem eksootika kui Helsingi!
Sestap ongi Kadri seda meelt, et omaaegsetele töö- ja puhkelaagritele ning õpilasmalevatele tuleks taas elu sisse puhuda. „Päris ehedat maavanaema need laagrid muidugi ei asenda, aga ma ise ju mäletan, et mingi pikem reis või uus elamus võis anda tervele suvele oma näo.“
Kuna vahva maalaager, kus linnalaps bussipeatustes hängimise asemel ka väikest taskuraha teenib, peaks olema paik, kuhu iga lapsevanem võib oma lapse saata olenemata sissetulekust, peaks mitte ainult omavalitused, vaid ka riik laste suvelaagritele õla alla panema.




Kadri Simson: „Looduses tunnen end paremini kui Riigikogus“

Kuigi Riigikogu liige Kadri Simson on Tartu tüdrukuna ametlikult puhastverd linnalaps, tõmbab teda justkui magnetiga loodusesse. Kadri sõnul veedabki ta sügiseti oma tööst vaba kvaliteetaja metsas: korv kaenlas ja nuga pihus, seene järelt seene järele astudes.

Kui esialgu võikski arvata, et suur loodusearmastus on Riigikogus rahanduskomisjoni ja korrputsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni kuuluval Kadril (32) ehk moodsa linnainimese hetkevaimustus, siis jutu veeredes saab selgeks, et Keskerakonna looduslapsest eseesimees teab omast kogemusest täpselt sedagi, millisest männikäbist saab uue puu.

Mets, lapsepõlve mängumaa

Suur loodusepisik istub Kadris juba lapsepõlvest, sest kõik tema koolivaheajad möödusid maal vanaemade juures: „Ühe vanaema maakoht oli Hageri kandis Raplamaal, kus oli rohkem metsa ja vähem vett. Teine vanaema elas Pärnumaal Toris, temal oli suviti lapse jaoks väga tugev looduslik valuuta – Pärnu jõgi,“ räägib Kadri, kes tänagi eelistab ülerahvastatud supelrannale pigem üksikut metsa- või rabajärve. „Kus tõesti tunned, et vesi on puhas ja justkui paitab keha.“
Juba pisikese plikana arvestas Kadri aegagi looduskalendri järgi: „Kevadvaheaeg algas sinililledega (just vanaema sünnipäevaks, kes iga päev suure kimbu sai), jätkus nurmenukkudega. Suvevaheaja esimestel päevadel sai veel korjatud piibelehti. Järgnesid suvised metsmaasikad. Sügise lähenedes tulid seened.“

Kadri ei mäleta, et oleks kunagi metsa kartnud. Vastupidi, talviste koolivaheaegade eredamad hetked seostuvad talle just salapäraste metsaõhtutega: „Käisime isaga metsas lõket tegemas. Kõigepealt korjasime õdedega kuuskede kuivanud oksad lõkkematerjaliks ja siis rääkis isa meile põnevusjutte. Nii et mulle oli talvine pime mets hoopis kutsuv.“

Ka ussi ega muid metsaloomi pole ta peljanud. Loomadega seoses meenub Kadrile hoopis pere igihaljas naljalugu, kus metsa kaasa võetud vanaema koerake ei pidanud miskiks, et post, kuhu kutsu uhkelt jalga tõstis, oli hoopis põdra jalg. „Koer ilmselt ei pannud isegi tähele, et nii suur ja kõrge loom kohal viibis. Ja põdral polnud mingit agressiivsust pisikese nässi suhtes.“

Poliitika asemel metsandusse?

Kuigi igapäevatöös suudab noor naine oma teadmistega (Tartu ülikoolis õppis Kadri ajalugu, magistrikraad politoloogias on Londonist ) Toompeal kogenud võimumeestele võrdne vastane olla, võiks ta vabalt leiba teenida ka lihtsa metskonnatöölisena. Koolipõlves, talvisel ajal kui maasikaid ja seeni polnud võtta, korjas Kadri suure hoolega käbisid: „Männikäbid peavad saama esimese külma, nad löövad talvel kohe kuidagi harali. Siis tulevad välja seemned, mis idanema lähevad ja saab kasvatada uusi istikuid,“ teab ta täpselt, sest kasvatas mitu aastat õega käbidest noori männitaimi.„Hästi põnev oli vaadata, kuidas seemnest puu kasvama hakkab. Paraku jäid need vanaema krundi servale istutatud noored puud mõned aastad hiljem tee-ehituse alla ja võeti maha.“

Hingelt korilane

Kuna lapsepõlve koolivaheajad vanaema juures asendusid sujuvalt ülikooliaegsete seeneretkedega, pole Kadril metsaskäikudega nii-öelda auku sisse tulnudki.
„Seene- ja marjakorjamised polnud mulle juba lapsena mitte kohustus vaid kõige suurem lõõgastus üldse. Ma olen hingelt täiesti korilane!,“ tähendab Kadri.

Mõnikord läheb ta isegi liiga hoogu.
„Kord väikese õe ja maakoha sõbrannaga metsast metsmaasikalt tulles olid vanaema ja ema kodus väga mures. Isegi kurjad. Nimelt asus meie parim maasikakoht kõrgepingeliinide all. Ja parasjagu tuli äikesevihma, kui meie ahnelt neid ilusaid -punaseid maasikaid korjasime ega polnud muidugi üldse teadlikud ohust, mida äikesevihm ja kõrgepingeliinid tekitada võivad.“
Kuhu Kadri metsmaasikaid noppis – topsi või lükkis marjad rohukõrre otsa?
„Sõltuvalt saagi suurusest. Alguses tuli korjata kõrre otsa, sest iga maasikas oli ju kullaväärtusega. Aga suve arenedes olid mul nii head maasikakohad, et nädal peale jaanipäeva käisin juba topsiga ja sai isegi niipalju, et vanaema tegi metsmaasikamoosi - pidi olema rauarohke ja talvel väga kasulik. Ja muidugi sõin osa saagist ära suhkru ja rammusa maapiimaga (vanaema naabritel oli lehm). Iga suve lõpul saabusime õdedega koju Tartusse, rõõsad põsed tervisest pakatamas.“
Nüüd, täiskasvanuna, on ta suure seenekorjamisega end metsa ära eksitanud.
„Sõitsime vanematega tegelikult nende koera jalutama. Mina haarasin igaks juhuks oma seenekorvi ka kaasa. Võõras metsas seene järelt seene järele minnes juhtuski nagu vanas heas Une-Mati loos: kõndisin pikkade sammudega ringiratast ja kogu aeg avastasin, et olen taas samas kohas! Aga õnneks on tänasel päeval midagi, mida 20 aastat tagasi ei olnud – mobiiltelefon. Lõpuks tuligi helistada isa mobiile ja paluda autosignaali lasta. “


Seeni pole kunagi liiga palju

Kui pisikesena armastas Kadri pikalt ühe mätta otsas istudes mustikaid korjata, siis praegu on ta eeskätt seeneinimene.
„Marju korjan umbes-täpselt niipalju, et oleks talvel mõni purk võtta omaenda moosi, mis on väga palju parem kui poemoos. Aga selline suurtööstus, et kõigile sõpradele kinkida jõuluks marjapurk, ei ole päris minu rida. Eks marjakorjamine on ka väga ajamahukas. Liikumist vähe, istud mättavahel ja nopid. Mulle meeldib vahemaade läbimine - seene järelt seene järgi.“
Samas tunnistab Kadri ausalt, et mitte nii suur rõõm kui seente korjamine, pole sugugi nende puhastamine ja sissetegemine: „Õnneks on minul kuldne vanaema, kes on selle etapi sageli enda peale võtnud.“
Pinnimine, kus on kõige rikkalikumad seenemaardlad, ei vii eriti kuhugi.
“Suuremat saladust pole kellelgi kui ühel seenelisel oma parimatest seenemetsadest,“ naerab Kadri diplomaatiliselt kui poetab: „Igal aastal käin üle kontrollimas vanaemaaegseid seenekohti Raplamaal. Lõuna - Eestis ja Räpina kandis on head riisika- ja kukeseene metsad. Selliseid peenemaid seeni, mida ainult seeneteadlased riskivad korjata, ma ei korja,“ sõnab Kadri, et kuigi seeni pole kunagi liiga palju, toob ta koju ainult teada-tuntud seeni.
Suurimat seenesaaki mäletab ta täpselt. Aastal 86. Tšernobõlis oli toimunud tuumaplahvatus.
„Meil olid vanaema juures kindlad seenekohad. Tol sügisel mõtlesime, et vaatame teisele poole metsa ka. Kus oligi nii meeletult pirakaid võiseeni, et pidime kodust suured kartulikorvid tooma. Korjasime mitu korvi ja terve talve sõime. Hiljem mõtlesime, et aga võib-olla aitas Tšernobõli kiiritus seenekasvule kaasa. Sest järgmistel aastatel me seal võiseeni enam ei näinud.“

Mets hoiab vaimu virgena

Isegi kui bensiinikulu või bussipilet maha arvestada, on üks osooni- ja seenerikas liikumispäev metsas vähemalt sama tõhus, kuid oluliselt odavam kui näiteks tunnike spaas, arutleb Kadri, kes käib hea meelega metsas ka päris üksi.
„Mul ei ole ju metsas vestluspartnerit vaja. Seenel või marjulkäimise võlu seisnebki sageli hoopis võimaluses oma mõtetega üksi olla: silmad küll töötavad, mõtted käivad oma rada. Igapäevases sagimises on see keeruline: juba tuleb telefonikõne, keegi vaatab üle ukse ja palub, et tee seda-teist-kolmandat. Lõpuks oledki kümne asjaga lõhki kistud ja ükski mõte pole lõpuni mõeldud,“ tõdeb Kadri, et eks seened ole tegelikult hea vabandus võtta nuga ja korv kaasa ning mitmeks tunniks metsa kadudes vaim kasvõi paariks tunniks töölainelt välja lülitada. Või siis vastupidi – rahus ja vaikuses tehtut analüüsida ning uueks töönädalaks plaane teha.

Kuhu kaovad inimesed, kellel pole enam tööd?

UUDIS 1
21.august.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 1780 töötut. Töötute koguarv tõusis 71867 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis pügala võrra 10,9% > 11,0%-le.
UUDIS 2
28.august.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 2276 uut töötut. Töötute koguarv tõusis 72889 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis murdosa võrra (11,0%>11,1%)
UUDIS 3
4.september.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 2397 uut töötut. Töötute koguarv tõusis 73175 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis murdosa võrra (11,1%>11,2%)
UUDIS 4
11.september.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 2512 uut töötut. Töötute koguarv tõusis 73960 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis murdosa võrra (11,2%>11,3%)


Kas panete tähele, nelja järjestikuse nädala jooksul on uute töötutena lisandunud
8965 inimest, samas kui registreeritud töötute arv on kasvanud vaid 2093.

Kuhu kadusid 6872 inimest?

Kas tõesti juhtus parim ja nad leidsid töö? Paraku ei. Otsides põhjalikult kõige kättesaamatumasse tabelisse peidetud infot, selgub, et väga suur osa neist ligi seitsmest tuhandest inimesest lihtsalt kustutatakse ametlike töötute nimekirjast, ilma et selle põhjuseks oleks töö leidmine.

Sanktsiooniga on selle aasta esimesel poolaastal ametlike töötute seast kustutatud sama palju inimesi, kui terve 2008. aasta jooksul kokku.

Siiski on registreeritud töötute seas veel kaks inimest viiest, kes on olnud tööta juba üle 12ne kuu. Aga ka neid noori mehi, kelle eelmiseks tegevuseks oli kaitseväes teenimine on töötute hulgas võrreldes aastataguse ajaga kümme korda enam (vastavalt 437 ja 44 tööta inimest).

Eile algatas Keskerakond seaduse, mis lubaks töötutel ilma oma abiraha kaotamata teha senise 50 tunni asemel 80 tundi kuus avalikke töid. See tähendaks töötule kuni 810 krooni lisaraha kuus. Jah, see võib tunduda paljudele naeruväärse summana. Aga mõtelge sellele, et ainuüksi selle aasta jaanuaris registreeris end töötuks üle 11 tuhande inimese, töötuskindlustushüvitis, mis on esimesel sajal päeval 50% eelnevast sissetulekust ja edaspidi 40% makstakse kokku vaid 270 päeva. Seega jaanuarikuus töö kaotanud inimestele on just saabunud aeg, kui hakkama tuleb saada vaid tuhande kroonise abirahaga. Peatselt ootab sama saatus paljusid 10378st veebruaris töö kaotanud inimesest.

Vaatamata sellele, et igas 2009. aasta kuus on töö kaotanud enam inimesi kui ühelgi eelneval kuul 15 aasta jooksul, teatas valitsus, et tema ei toeta Tallinna linna palvet võimaldada töötutel avalikke töid teha senise 50 tunni asemel 80 tundi kuus. Et siis polevat töötutel aega uut tööd otsida! Kas see ei näita kujundlikult tänase valitsuse suhtumist inimestesse kui vaid numbritesse paberil…

Koerte ja kasside facebook

Riigikogus toimub hetkel Arengufondi arutelu. Juhtmõtteks: Suure plaani puudumine ei saa olla Eesti jaoks toimiv plaan.

Enamus edukaid riike täna otsivad oma majandusele uut hingamist. Seda teeb Soome, teeb Iirimaa, suurriikidest rääkimata.

Aga Eesti peaminister leiab küll aega arvutimängu toksimiseks, samas majandusinimeste ja ekspertidega lahenduste üheskoos leidmiseks ja väljapääsu otsimiseks, aega ei leia.

Uut moodi mõtlemist ja uut moodi tegutsemist on Arengufond üritanud ka eelisarendada.

Arengufond on ajavahemikul september 2007 - mai 2009 läbi vaadanud üle 160 äriprojekti. Neist toetuse on saanud näiteks United Dogs and Cats OÜ
• Arengufondi investeeringu suurus: kolmes etapis, kokku 3 750 000 krooni

• Ettevõtte lühitutvustus ja ambitsioon: United Dogs and Cats OÜ on lemmikloomaomanike suhtlusportaalidewww.uniteddogs.com ja www.unitedcats.com arendaja, kelle ärimudeliks on agressiivne kasv eksportturgudel. Senise kahe tegutsemisaasta jooksul on firma käivitanud teenuse 16 keeles. Portaalid on kasutajate arvult liidripositsioonil Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Leedus ja Eestis. Kasutajate arv kasvab ligi kümne tuhande võrra kuus. Ettevõtte eesmärgiks on saada maailma juhtivaks kassi- ja koeraomanike võrgustikuks. Ettevõtmise eestvedaja on eelneva meedia- ja veebiettevõtluse kogemusega Ragnar Sass. Arengufondi investeeringu eesmärgiks on finantseerida edasist rahvusvahelist müügiarendust ja uute teenusvaldkondade käivitamist.
• Kaasinvestorid: Kakssada Kakskümmend Volti OÜ (mis on internetiäride www.cvkeskus.ee , www.kv.ee ja www.osta.ee käivitaja Raivo Heina investeerimisettevõte). Samas voorus investeeris ka ettevõtte esialgne investor Ambient Sound Investments OÜ. Sealjuures 1% osaluse hind oli nii Arengufondile kui ka kaasinvestoritele sama.

Säästunipid

„

Aeg on kokku hoida, kokku hoida igas mõttes, ühte hoida rahvana, säästa aega,
loodust ja raha, hoida üksteise närve ja koos tegutsemise tahet.”

President Toomas-Hendrik Ilves, 14.septembril 2009.

Andku blogi lugejad, kes tulid siia taaskord kadunud riigieelarve miljarditest lugema, mulle andeks. Sest täna räägin miljoneid kordi väiksemast summast.

See kirjatükk on piimapakist. Igaüks teab, et piima on poes igasuguse hinna ja pakendiga. Põllumeeste jaoks liig odavalt, aga kaupmeestele hinnaga, mis laseb veel päevapakkumisigi teha. Mina pole suur piimasõber, kasutan seda vaid mõnel unisemal hommikul piimakohvi tarbeks. Ja selliseks puhuks oleks „kosmosepiim” tertapakis kõige mugavam.

Aga selleks, et säästa aega, loodust ja raha, tuleb valida hoopis kilepiim.

Kilepiim säilib kaua, sest seda ostavad paljud. Kuna ta ei oota ostjat riiulitel päevi, on säilivuskuupäev tavaliselt paar päeva pikem kui tetrapakis tootel.

Kilepiima pakendi taaskasutuselevõtt on kordades lihtsam kui tetrapakis piimal.

Kuivõrd tetrapaki ringlussevõtt on tehnoloogiliselt keerukam ja kallim, kui tavalise paberi-kartongi korral, siis läheb oluline osa kogutud tetrapakendist lihtsalt purustamise järel põletamisele jäätmekütusena Kunda tsemenditehasesse.

Kilepiima hind on poole odavam.

Nonii, ilmselt mõtlete, et mis ma selle lihtlabase ja maise piimanäitega nüüd öelda tahtsin. Ei ole selles mingit innovatsiooni, kilepakk on ju vanem tehnoloogia kui tetrapak. Aga kas pole me unustanud palju mujal riikides endiselt aus olevaid asju lihtsalt mugavuse pärast? Ehk loob MASU ka iga inimese tasemel uusi võimalusi ja stiimuleid muutusteks, milleks kasvava majanduse tingimustes ei olda valmis või piisavalt motiveeritud. Lihtsa mugavse asemel säästa aega, keskkonda ja raha.... valides näiteks ühistransport või raamatukogud.