Iraak, kaua veel?

Iraagi valitsuskabineti neljakümnest ministrist 27 hääletas USAga sõlmitava vägede staatuse lepingu poolt. Edasi läheb see 275-liikmelise parlamendi kätte, kust loodetakse heakskiit saada juba nädala jooksul. Huvitav kiirendus parlamendivooruks, arvestades et läbirääkimised antud leppe osas on kestnud juba 11. märtsist saadik.

Tegemist on kahe riigi vahel läbiräägitud ja tulevikus sõlmitava leppega. Eestlased ja Eesti valitsus peaks nüüd tõsiselt peeglisse vaatama ja endalt küsima, mis on meie roll? Liituda USA poolt kokku lepitud tingimustega, kui valdav enamus täna veel Iraagis olevaid riike seda ei tee ja lahkub?

Aasta tagasi, kui Eesti parlamendis taas kord Iraagi missiooni pikendati, kirjutasin arvamuse, miks ei peaks Eesti Iraagis jätkama:

Kahtlemata on välismissioonid vahend, millega Eesti saab toota maailmas julgeolekut ja tõsta oma väärtust liitlasena. Kuid julgeolekut toota saab vaid küllaldasi ressursse koondades. Missiooniüksused ei saa tegutseda nagu Rolling Estonians, kelle puhul piisas lipulehvitamisest. Eesti valitsusel puudub praegu selge arusaam nii sekkumispõhimõtetest kui ka väljumisstrateegiast. Seepärast esitan viis tingimust, mis peaksid olema Eesti sõjalise jõu välismissioonidel kasutamise aluseks.

Esiteks, Eesti saab osaleda neis konfliktides, millel on rahvusvahelise üldsuse selge toetus. Iraagi sõjal seda ei ole. Vastupidi, Iraagi sõda on üks rahvusvahelise poliitika konfliktsemaid teemasid ja suurem osa Euroopa Liidu riike eelistab sellest kõrvale jääda. Praegu paraku sümboliseerib Iraagi sõda demokraatia eksporti relvadega.

Teiseks, Eesti saab osaleda missioonidel, mis on rahvusvahelise õigusega kooskõlas. Me oleme väikeriik ja peame üsna rangelt arvesse võtma ÜRO põhikirjas sätestatut, et mitte lasta toorel jõul maailmas võimutseda. Rahvusvaheline õigus ei takista millegagi õigust individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele ja on euroopaliku välispoliitika tegemise aluseks. Praegu pole ükski tunnustatud rahvusvahelise õiguse spetsialist kuulutanud Iraagi ründamist rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaks.

Kolmandaks, Eesti saab osaleda missioonidel, millel on Eesti avaliku arvamuse toetus. See ei tähenda, et meie välis- ja kaitsepoliitika peaks olema avaliku arvamuse ori. Kuid ta ei saa ennast isoleerida kõrgeima võimu kandjast. Praegu oleme seisus, kus Iraagi sõda on Eesti rahva seas ebapopulaarne ega paista muutuvat populaarsemaks.

Neljandaks, Eesti peab missioonidel käituma usaldusväärse liitlasena. USA on Eestile üks olulisemaid liitlasi ja me oleme seisnud tema kõrval vaatamata sõja globaalsele ebapopulaarsusele, hoolimata sõja küsitavast õiguslikust alusest ning kartmata langenuid ja haavatuid. Kuid me ei saa pidada ameeriklaste sõda kauem, kui seda peavad ameeriklased. Viibides sel sügisel USA-s nägin poliitilistes ringkondades rohkem selle sõja vastaseid kui pooldajaid.

Viiendaks, missioonidele minek või sealt lahkumine ei tohi ohustada Eesti julgeolekuseisundit. Sel suvel lahkus Iraagist Taani, lahkumisplaani on kinnitanud Poola uus valitsus, ka Suurbritannia on otsustanud lähimate kuude jooksul suurema osa oma vägedest Iraagist välja tuua. Nende riikide julgeolekuseisund ei ole neist sammudest kannatada saanud.

Võõrvägede Iraagis viibimise vastu on nii suur osa iraaklasi ja ameeriklasi kui ka valdav osa eestlasi. Seda ei õigusta rahvusvaheline üldsus ega rahvusvaheline õigus. See ei vasta ühelegi siin esitatud olulisele sõjalise jõu kasutamise kriteeriumile. Kelle huve siis teenib see sõda, mis kestab juba kolm korda kauem kui Vabadussõda?