Mõni hetk tagasi hääletas Riigikogus 59 liiget selle poolt, et ka järgmisel aastal jätkavad Eesti kaitseväelased osalemist Afganistani missioonis. Ja mitte ainult ei jätka, vaid Eesti suurendab koosseisu.
Ma olen mõelnud, palju on neid sündmusi, mille puhul minuvanused inimesed ka aastakümneid hiljem täpselt mäletavad, mida nad sel hetkel tegid. Üks on kindlasti 20. august 1991, suur osa tänaseid 30-aastaseid eestlasi mäletab seda ETV ülekannet Ülemnõukogust, mis kulmineerus Eesti iseseisvuse taastamisega. Midagi sai meie jaoks loodud. Sama on 2001. aasta 11. septembriga ja lennukitega New Yorki kaksiktornidesse. Mäletan, et nägin CNNi pilti Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikust veel siis, kui polnud selge, et tegemist on sündmusega, mida kasutatakse edaspidi paljude karmide otsuste õigustamiseks. Aga see oli ka hetk, mil esmakordselt muutus jutust praktikaks NATO artikkel 5 rakendamine ja kõik ühe eest põhimõte.
Seletan mõne sõnaga, miks ma andsin toetushääle Afganistani missiooni jätkamiseks, kui samas Iraagi missiooni jätkamiseks ei anna.
Tänasel Afganistani missioonil on selge õiguslik alus. 22. septembril k.a pikendas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1833 taas aasta võrra NATO Afganistani missiooni ehk ISAF-i mandaati. Me teame, et olukord Afganistanis on pehmelt öeldes murettekitav. Budapestis toimunud kaitseministrite kohtumiselt avalikkusesse jõudnud sõnumid kui ka mitmete NATO kindralite väljaütlemised viitavad sellele, et järgmine aasta Afganistanis võib olla raskem kui senised. Oma osa mängivad kindlasti planeeritud presidendivalimised ja parlamendivalimised Afganistanis, samuti ka ülipingeline situatsioon naaberriigis Pakistanis.
Võrreldes Iraagiga ja Iraagi valitsusega on Kabuli keskvalitsus väga nõrk, tema võim on hõimupiirkondades pea olematu. Erakordne on ka suuri raskusi põhjustav kontrollimatu maa-ala Afganistani ja Pakistani piirialadel. Sealt tuleb peale pidev vool võitlejaid, kes suudavad läbi viia aina keerulisemaid rünnakuid. Kuni NATO vägede osakaal jääb madalaks ning kuni ei suudeta kaasata hõimujuhte, võivad pessimistide sõnad allakäiguspiraalist isetäituvateks ennustusteks saada.
Et mitte olla pessimistlik, kõlab üleskutse lisada vägesid. NATO ei saa endale lubada kaotust. Asi pole mitte ainult tervele regioonile osaks saavast kriisist, vaid ka NATO enda alustaladest. Seetõttu on NATO jaoks Afganistan olnud prioriteediks algusest peale. Täna me võime pidada aina tõenäolisemaks seda, et USA toob lisatoetust Iraagi arvelt ja oma panust tõstavad ka teised NATO liikmesriigid. Isegi kõige pessimistlikum Euroopa Liidu suurriik Saksamaa pikendas ja suurendas oma osalust Afganistanis peaaegu konsensusega (vaid die Linke fraktsioon oli vastu).
Eesti puhul on üksuse suurendamine samuti põhjendatud, sest lisandub improviseeritud lõhkeseadeldiste vastane meeskond. Arvestades, millised ohud ähvardavad meie kaitseväelasi aina keerulisemaks muutuvate ja vähem metalli sisaldavate lõhkeseadeldiste näol, on selline tugi ülioluline. Kaitseminister on pidevalt korranud, et Afganistani puhul võib arvestada missiooni aastakümnete pikkust kestust. Nii nagu Iraagi missiooni puhul, peab tegelikult Eesti valitsusel olema väljumisstrateegia ka Afganistanis. Ära saab minna siis, kui Afganistani võimud on valmis ise oma riigis vastutust võtma ning Afganistani armee on võimeline ise tagama turvalisuse. Siin saavad oluliseks OMLT üksused ehk NATO ISAF-i koolitustiimid, mis õpetavad välja Afganistani enda üksusi. Eesti on seni neist kõrval, kuid samas me panustame tsiviiltoetusesse, mis samuti on väga oluline. Me ju kõik teame, et ainult sõjalisi lahendusi sellele konfliktile ei ole olemas.
Afganistani missiooni puhul ei saa me tähelepanuta jätta meie kaitseväelaste senist ränkrasket tööd, mille põhiraskust kannavad Eesti jalaväekompanii ja jalaväekompanii toetuseks saadetud miinipildujarühm Helmandi provintsis. Eesti kaitseväelased välismissioonidel väärivad tunnustust, aga ka praktilist tuge Riigikaitsekomisjonis seisan ma, et kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega antaks märgatavaid lisatagatisi neile kaitseväelastele, kes teenistuses olles haigestuvad, saavad haavata või hukkuvad. Tehes otsuse Afganistani missiooni pikendamise üle tuli paraku neid ränki võimalusi silmas pidada.
Ma olen mõelnud, palju on neid sündmusi, mille puhul minuvanused inimesed ka aastakümneid hiljem täpselt mäletavad, mida nad sel hetkel tegid. Üks on kindlasti 20. august 1991, suur osa tänaseid 30-aastaseid eestlasi mäletab seda ETV ülekannet Ülemnõukogust, mis kulmineerus Eesti iseseisvuse taastamisega. Midagi sai meie jaoks loodud. Sama on 2001. aasta 11. septembriga ja lennukitega New Yorki kaksiktornidesse. Mäletan, et nägin CNNi pilti Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikust veel siis, kui polnud selge, et tegemist on sündmusega, mida kasutatakse edaspidi paljude karmide otsuste õigustamiseks. Aga see oli ka hetk, mil esmakordselt muutus jutust praktikaks NATO artikkel 5 rakendamine ja kõik ühe eest põhimõte.
Seletan mõne sõnaga, miks ma andsin toetushääle Afganistani missiooni jätkamiseks, kui samas Iraagi missiooni jätkamiseks ei anna.
Tänasel Afganistani missioonil on selge õiguslik alus. 22. septembril k.a pikendas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1833 taas aasta võrra NATO Afganistani missiooni ehk ISAF-i mandaati. Me teame, et olukord Afganistanis on pehmelt öeldes murettekitav. Budapestis toimunud kaitseministrite kohtumiselt avalikkusesse jõudnud sõnumid kui ka mitmete NATO kindralite väljaütlemised viitavad sellele, et järgmine aasta Afganistanis võib olla raskem kui senised. Oma osa mängivad kindlasti planeeritud presidendivalimised ja parlamendivalimised Afganistanis, samuti ka ülipingeline situatsioon naaberriigis Pakistanis.
Võrreldes Iraagiga ja Iraagi valitsusega on Kabuli keskvalitsus väga nõrk, tema võim on hõimupiirkondades pea olematu. Erakordne on ka suuri raskusi põhjustav kontrollimatu maa-ala Afganistani ja Pakistani piirialadel. Sealt tuleb peale pidev vool võitlejaid, kes suudavad läbi viia aina keerulisemaid rünnakuid. Kuni NATO vägede osakaal jääb madalaks ning kuni ei suudeta kaasata hõimujuhte, võivad pessimistide sõnad allakäiguspiraalist isetäituvateks ennustusteks saada.
Et mitte olla pessimistlik, kõlab üleskutse lisada vägesid. NATO ei saa endale lubada kaotust. Asi pole mitte ainult tervele regioonile osaks saavast kriisist, vaid ka NATO enda alustaladest. Seetõttu on NATO jaoks Afganistan olnud prioriteediks algusest peale. Täna me võime pidada aina tõenäolisemaks seda, et USA toob lisatoetust Iraagi arvelt ja oma panust tõstavad ka teised NATO liikmesriigid. Isegi kõige pessimistlikum Euroopa Liidu suurriik Saksamaa pikendas ja suurendas oma osalust Afganistanis peaaegu konsensusega (vaid die Linke fraktsioon oli vastu).
Eesti puhul on üksuse suurendamine samuti põhjendatud, sest lisandub improviseeritud lõhkeseadeldiste vastane meeskond. Arvestades, millised ohud ähvardavad meie kaitseväelasi aina keerulisemaks muutuvate ja vähem metalli sisaldavate lõhkeseadeldiste näol, on selline tugi ülioluline. Kaitseminister on pidevalt korranud, et Afganistani puhul võib arvestada missiooni aastakümnete pikkust kestust. Nii nagu Iraagi missiooni puhul, peab tegelikult Eesti valitsusel olema väljumisstrateegia ka Afganistanis. Ära saab minna siis, kui Afganistani võimud on valmis ise oma riigis vastutust võtma ning Afganistani armee on võimeline ise tagama turvalisuse. Siin saavad oluliseks OMLT üksused ehk NATO ISAF-i koolitustiimid, mis õpetavad välja Afganistani enda üksusi. Eesti on seni neist kõrval, kuid samas me panustame tsiviiltoetusesse, mis samuti on väga oluline. Me ju kõik teame, et ainult sõjalisi lahendusi sellele konfliktile ei ole olemas.
Afganistani missiooni puhul ei saa me tähelepanuta jätta meie kaitseväelaste senist ränkrasket tööd, mille põhiraskust kannavad Eesti jalaväekompanii ja jalaväekompanii toetuseks saadetud miinipildujarühm Helmandi provintsis. Eesti kaitseväelased välismissioonidel väärivad tunnustust, aga ka praktilist tuge Riigikaitsekomisjonis seisan ma, et kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega antaks märgatavaid lisatagatisi neile kaitseväelastele, kes teenistuses olles haigestuvad, saavad haavata või hukkuvad. Tehes otsuse Afganistani missiooni pikendamise üle tuli paraku neid ränki võimalusi silmas pidada.
.JPG)
1 kommentaar:
Ometigi ei tee see fa**ng riigikogu midagi selle missioonimeeste toetuseks ja ammugi mitte selleks, et peredel oleks turvalisem.
Ammugi ei tee seda populistlik keskerakond, kes teeb midagi vaid siis, kui talle sellest kasu peaks tekkima.
Postita kommentaar